Ma ei mõista, miks ma sellest hirmust ei suuda vabaneda. Olen kliinilise psühholoogi juures käinud juba ligi aasta, püüdsin mõttemustrit muuta, vaatasin oksendamise videosid, aga kahjuks jõuan alati paanikahooni, kui pean olema sellega silmitsi.
Kardan väga just laste oksendamise episoode, sest siis tekib esile mõte, et neil võib olla mõni raske haigus. Jah, veidi leevendab olukorda see, kui tean, mis võis iivelduse ja oksendamise esile kutsuda, nt magusaga liialdamine. Piisab, kui laps ütleb, et tal on veidi paha olla, käib mul tugev kuumalaine üle keha, adrenaliin teeb oma töö.. Värisevad käed ja tohutu südamepekslemine. Ratsionaalne mõtlemine kaob, esile kerkivad irratsionaalselt lollid mõtted.
Tahan elu, kus ma ei karda seda, et suudan lapsi lohutada ja neid mitte surmahaigeteks mõelda.
Tean, et kõik sõltub minust endast, kuid edasi minna ei oska…
Teema: Okdendamise foobia rikub elu totaalselt
Veidi leebemas vormis on mul midagi sarnast olnud erinevate haigusnähtude puhul – palavik, algav nohu, oksendamisest rääkimata. Nii kui märkan, et laps hakkab haigeks jääma, tekib minus mingi tohutu adrenaliinilaks, nagu algaks tohutu lahing. Lähen higiseks, pulss kiireneb, peas tormavad mõtted, mis kõike peaks nüüd kohe tegema, kas ravimid olemas jne.
Kui vanad su lapsed on? Laste kasvamisega koos olen ka mina sellest välja kasvamas, kõigepealt muidugi lapsed haigestuvad harvemini, aga ka hoog läheb kiiremini üle, ainult korraks tõstab vererõhku. Eks sa pead õppima selle hirmuga elama, mis seal muud parata ikka on.
Elu on ikka väga imelik. Minu laps pole kordagi oma elus oksendanud, aga sellisele inimesele, kes läheb oksendamisest paanikasse, satub laps, kes kogu aeg oksendab. Mul on tööl kolleeg, kes samuti läheb täiesti endast välja, kui lapsed on haiged. Istub nendega alati kodus, kuigi lapsed juba teismelised. Ja ongi talle sattunud väga haiged lapsed, kellel on päriselt sada häda, üks on astmaatik, teist piinavad allergiad. Nüüd selle viirusega ta ei tulegi vist enam kunagi kodust välja ja lapsi ka ei lase. Kodutööle jäi ta juba veebruari keskelt, kui siin veel viirust ei olnudki, aga ta luges, et välismaal on ja küll ta varsti tuleb.
Lapsed on juba üsna suured – 9 ja 16. Nooremal lapsel sageli süda paha, lihrsalt iiveldab aegajalt, kuigi arsti juures on kontrollitud ja kõik on korras.
Minu jaoks segab see oksendamine elu, et ma koguaeg mõtlengi sellest. Näiteks hommikuti tekib kohe selline mõte, et kui noorem laps ärkab ja äkki on tal jälle paha, see kõik toimub minu peas, aga, selliste mõtetega ajan täiesti paanikasse ennast ja ära ka ei suuda neid mõtteid tõrjuda. Tihti ongi juhrubud, rt oma hirmumõtetega kutsungi kurja kaela, et lapsel ongi ärgates paha.
Lastele ma oma hirmu välja ei näita, lähen ja värisen teises toas vms.
Arvata on, et su paanika siiski mõjutab ka lapsi, alateadlikult. Ju su lapsel ka närvidest süda paha on. Minu tütrel algas selliselt ärevushäire – pool aastat oli aeg-ajalt süda paha, siis lõi hullemaks. Nüüdseks on kontrolli alla kõik saanud, aga nii ta algas.
Eks meil kõigil on erinevad närvikavad ja peab lihtsalt leppima ning õppima olema sellega, mis sulle antud on. Küllap sa leiad või oled juba leidnud need nipid, mis sind rahustavad – mind rahustas jalutamine, mõtete minema ajamine (otseselt – põhimõtteliselt sama, nagu sääski või kärbseid ära ajad, mõttes vehkisin kätega, et mõtted kaoksid). Ja mõnikord tuleb just lasta neil mõtetel tulla ning siis vastu vaielda – aga mis siis, kui oksendab, oksendab ära ja korras. Neid oksendamisi on ju juba palju olnud, midagi hullemat pole järgnenud.
Kliiniline ps. pole väga jutustaja vaid rohkem nö tegudele orienteeritud. Milliseid võtteid kliiniline psühholoog sulle õpetas? Millise võtte osaga takerdud?
Äkki hoopis vähem mõelda oksendamise peale?
Kas sa kardad oksendamist või seda, et kui laps oksendab siis võib tal olla mõni tõsine haigus?
Mina kartsin ka igat haigusnähtu (peavalu, paha olla, sinikas, muhk/ kõhuvalu jne). Siiamaani kardan tegelt, aga mitte enam nii haiglaselt. Kartsin, et lapsel võib olla mingi surmav/sandistav haigus ja mõte oma lapse surmast ajas mind hulluks ja halvas meeled. Ma reaalselt esimesed kaks aastat ei julgenud lapsest eemale minna. Kui laps oli isaga teises toas koos mängides kukkunud ja muhu saanud, sai lapse isa korraliku peapesu.
Mind aitasid antidepressandid, mis seda ärevust alla võtsid. Elu läks lihtsamaks,ma ei muretsenud enam nii haiglaselt nende asjade pärast ja samamoodi ei vihanud ma enam ennast (sest kartsin ka, et oma mõtetega kutsun ma kurja karja).
Elu on ikka väga imelik. Minu laps pole kordagi oma elus oksendanud, aga sellisele inimesele, kes läheb oksendamisest paanikasse, satub laps, kes kogu aeg oksendab. Mul on tööl kolleeg, kes samuti läheb täiesti endast välja, kui lapsed on haiged. Istub nendega alati kodus, kuigi lapsed juba teismelised. Ja ongi talle sattunud väga haiged lapsed, kellel on päriselt sada häda, üks on astmaatik, teist piinavad allergiad. Nüüd selle viirusega ta ei tulegi vist enam kunagi kodust välja ja lapsi ka ei lase. Kodutööle jäi ta juba veebruari keskelt, kui siin veel viirust ei olnudki, aga ta luges, et välismaal on ja küll ta varsti tuleb.
Sa ikka saad aru, et see käib ju teistpidi – inimene ise mõtleb oma lapsed haigeks ja neil hakkabki paha, sest ema ootab neilt seda. Ema peab oma mõttemustreid muutma, siis on lapsed ka tervemad.
Sa ikka saad aru, et see käib ju teistpidi – inimene ise mõtleb oma lapsed haigeks ja neil hakkabki paha, sest ema ootab neilt seda. Ema peab oma mõttemustreid muutma, siis on lapsed ka tervemad.
Mina ei usu, et ainult mõtetega saab kedagi reaalselt haigeks mõelda. Mõtetel on küll suur jõud, aga et ema astma lapsele välja mõtleb, mina ei usu seda. Ja et kui nüüd muudab mõttemustreid, siis see astma kaob. Kui teemaalgataja laps reaalselt tegelikult ei oksenda, vaid lihtsalt väidab, et süda paha, siis see võib küll psüühikast olla, aga et inimene reaalseid haiguseid mitmele lapsele välja mõtleb, ei usu.
Mina ei usu, et ainult mõtetega saab kedagi reaalselt haigeks mõelda.
Aga kas ise saab enda organismi mõtetega nii kaugele viia, et see haigeks jääb?
Mõeldud ei olnudki ju, et mingil müstilisel mõttejõul ema lapsed haigeks võlub.
Aga teades, et emal on oksendamisega kinnisidee, kuidas ta justkui ootab lapse oksendamist, on see ka lapse jaoks väga suur mure ja võib vabalt iiveldama ajada.
Siin oli ju jutt ometi oksendamisest, mitte astmast, süda võib väiksemagi põhjuse tõttu pahaks minna kui ema haiglane mure.
Kuigi täiesti võimalik oleks ju ka hingamisraskuste tekkimine ärevusest = mõtetest. Miks sa seda võimatuks pead?
Kuigi täiesti võimalik oleks ju ka hingamisraskuste tekkimine ärevusest = mõtetest. Miks sa seda võimatuks pead?
Ärevusega tekkivad hingamisraskused on ikka natuke teine asi kui astma, eriti veel sinu arvamus, et ema ärevus tekitas lapsel astma. Sina väitsid siin ülikindlalt, et ema ärevus tekitab kõik lapse haigused. Et muutku aga mõttemustreid ja kõik lapsed saavad terveks. Päris nii see asi ikka ei käi.
Ärevusega tekkivad hingamisraskused on ikka natuke teine asi kui astma, eriti veel sinu arvamus, et ema ärevus tekitas lapsel astma. Sina väitsid siin ülikindlalt, et ema ärevus tekitab kõik lapse haigused. Et muutku aga mõttemustreid ja kõik lapsed saavad terveks. Päris nii see asi ikka ei käi.
Kuule, mina pole midagi sellist väitnud.
Aga viitasin tõesti, et selle teise käo sõnu sa ei peaks nii sõna sõnalt võtma. Astma pakkusid sina välja, ma laiendasin seda näidet. Ja tahtsin öelda, et mitte ema ei mõtle sõna otseses mõttes lapsi haigeks, vaid lapsed ise, teades ja muretsedes ema pärast.
Sellepärast minu esimene lause ISEENDA haigeks mõtlemisest. Ka ärevuse all pidasin silmas, et ema pabistamine tekitab lastes ärevust, millele nende organism reageerib.
p.s. Teemaalgataja kirjeldas:
Nooremal lapsel sageli süda paha, lihrsalt iiveldab aegajalt, kuigi arsti juures on kontrollitud ja kõik on korras.
Minu jaoks segab see oksendamine elu
Sina väitsid siin ülikindlalt, et ema ärevus tekitab kõik lapse haigused. Et muutku aga mõttemustreid ja kõik lapsed saavad terveks. Päris nii see asi ikka ei käi.
Minu ema oli mu tervise osas üsna paaniline. Olin keskmisest haiglasem laps. Ei midagi kroonilist, aga tihti köhas-nohus-palavikus.
Kui mõni ülaltoodud sümptom avaldus, siis järgnesid erinevad tüütud ravivõtted, lõputu jahumine teemal “kus-ta-nüüd-külma-sai” ja minu või mõne teise pereliikme süüdistamine, et eile liiga õhukese jopega õues käisin vms. Muud vestlusteemat nagu polnudki kui “Laps köhib. Ei tea, kas on nüüd kops või bronhh?”.
Mäletan, et üritasin lapsena oma paha-olla olemist ema eest varjata, vannitoas veesolina taustal nuusata, kraadiklaasi salaja alla lüüa, kõhulahtisust ja -valu enda teada hoida ja patja köhida, et ema mitte muretsema panna.
Kui õues jalad märjaks said või muidu külm oli, muretsesin ISE, et jään haigeks ja ülalkirjeldatud trall hakkab jälle otsast.
Tagantjärgi mõeldes – see polnud normaalne. Ilmselt ajas see haiguste ümber toimuv jant ka mind (kui last) stressi ja stressis inimene haigestubki kergemini.
Elu on ikka väga imelik. Minu laps pole kordagi oma elus oksendanud, aga sellisele inimesele, kes läheb oksendamisest paanikasse, satub laps, kes kogu aeg oksendab. Mul on tööl kolleeg, kes samuti läheb täiesti endast välja, kui lapsed on haiged. Istub nendega alati kodus, kuigi lapsed juba teismelised. Ja ongi talle sattunud väga haiged lapsed, kellel on päriselt sada häda, üks on astmaatik, teist piinavad allergiad. Nüüd selle viirusega ta ei tulegi vist enam kunagi kodust välja ja lapsi ka ei lase. Kodutööle jäi ta juba veebruari keskelt, kui siin veel viirust ei olnudki, aga ta luges, et välismaal on ja küll ta varsti tuleb.
Mina kardan kõiksugu ravimatuid või muid raskeid haigusi, aga näiteks gripiviirus ei hirmuta üldse. Päris huvitav on teada, et ka selline häda kellelgi kaelas.Mu noorem laps esimesed 7 aastat ainult oksendas. Iga haiguse või mure või pinge või pingelangusega. Ja kui esimene okse tuli, siis teadsid juba et 2 päeva mureta. Vedas mul, et ma ka oksendamist kohe üldse ei kartnud????
Räägime sageli sellest lastega, et see protsess (oksendamine) ei ole kuidagi ohtlik, vaid keha jaoks vajalik tegevus, et kaitsta organismi mürgistuste vms eest.
Miks te peate sellest sageli lastega rääkima, kui see on ainult sinule vajalik? Algul ütlesid, et lapsi oma hirmudesse ei sega, nüüd aga selgub, et nad peavad sellele pidevalt kaasa elama.
Võibolla julm, aga ei tundu, et pingutad piisavalt.
Kas sa oma ärevuse jaoks mingeid ravimeid ei ole saanud, mis aitaks rahulik olla?
Lapsed on juba üsna suured – 9 ja 16.
Kuidas Suudate teie, kellel mingi foobia, koheselt
häire on kestnud 44 aastat
Keegi ei räägu kohesest, aga sa pole seda teinud 16 aasta jooksul, kui sul on lapsed, rääkimata eelnevast ajast.
Kui praegune teraapia ei mõju, vaheta nõustajat, mitte ära vaena lapsi oma foobiaga.
Teemaalgataja! Millest ja millal su foobia alguse sai? Kas enne laste sündi oli sul ka hirm oksendamise ja tervise pärast?
Meie peres oli selline lugu, et laps (9) tuli koos isaga vanavanemate juurest koju. Elame lähestikku ja jalutades umbes 10 minutit. Sellel teekonnal tabas isa mingi seletamatu kõhujama, lõi põhja alt ära. Õnneks jõudis viimasel hetkel koju. Aga laps nii ehmatas, et nüüd iga kord, kui isa kurdab kõhuvalu, siis laps juba näost valge.
Mul on samuti see foobia.
Alkoholiga liialdanud pole elusees.
Rasedused elasin üle ilma ühegi oksendamiseta – esimesel kolmandikul oli suur väsimus ja veidi iiveldas küll, aga ei oksendanud, teisel-kolmandal kolmandikul oli enesetunne väga hea.
Enne lapsi mul kunagi kõhuviirusi ei olnud – pesin nende kartuses hoolikalt käsi või lihtsalt õnneliku juhuse tõttu ei hakanud külge, ei tea.
Nüüd kardan laste kõhuviirusi. Vanemal lapsel on kogu lasteais käimise aja jooksul olnud vaid üks kord taoline asi. Aga noorem laps, kes sügisel lasteaeda läks ja kuni eriolukorra alguseni seal käis, tassis neid kolm (!) korda koju. Alati laps oksendas (kõhulahtisust polnud). Minul (kes ma olin lapse otsene põetaja) ning mehel tekkis paari päeva pärast vesine kõhulahtisus. Vanem laps ei jäänud. Ning ma olin lausa rõõmus, et mul need kõhulahtisusena avaldusid. Aga ikkagi kardan neid viiruseid. Lapse juures olen ja teen kõik, mis vaja, aga sisemas on tunne ikkagi just selline, nagu teemaalgataja kirjeldas.
Meie peres oli selline lugu, et laps (9) tuli koos isaga vanavanemate juurest koju. Elame lähestikku ja jalutades umbes 10 minutit. Sellel teekonnal tabas isa mingi seletamatu kõhujama, lõi põhja alt ära. Õnneks jõudis viimasel hetkel koju. Aga laps nii ehmatas, et nüüd iga kord, kui isa kurdab kõhuvalu, siis laps juba näost valge.
Minul on umbes sama vana lapse seltskonnas juhtunud sarnane lugu. Selle vahega, et … kuidas nüüd viisakalt öelda … ma ei jõudnud koju. Õnneks oli kellaaeg selline, et rohkem pealtnägijaid sel kurval vahejuhtumil polnud. Lapsel traumat pole. Tema seda ju koristama ei pidanud. Mõnikord kui seedeprobleemid jutuks tulevad, siis on lastel palju nalja meenutades, kuidas ema end täis …
Kas laste taluvuspiir on nii erinev? Või üritas kirjeldatud isa viimase võimaluseni soliidseks jääda? Vajus näost ära ja kahmas kõhust kinni ning laps arvas, et isa on pimesoolega minekul vms eluohtlik seisund. Mis võib loomulikult lapse kohutavalt ära ehmatada.
Teemaalgatajale soovitan olukorra üle-analüüsimine lõpetada. Kuna lapsed on juba piisavalt suured, siis annab neile selgitada, et oksendamise mitte-talumine on SINU KIIKS (jah, ka emal võival kiiksud olla) ja paluda lastel seda võimalusel privaatselt toimetada.
