Mina olen ka ärevik. Olen ilmselt lapsest saadik olnud ja täiskasvanuna väljendus omakorda just terviseärevus tugevamalt. Eriti pärast lähedase ootamatut haigestumist ja surma. See on väga vastik tunne, milles olla. Tean. Mina hakkasin lõpuks ikkagi nõustamises käima, sest kuigi teoorias olin lugenud abistavaid materjale ja kuulanud podcaste, peaasi.ee loenguid jne jne, siis lugemisest/kuulamisest järgmine samm – tegutsemine – jäi kuhugi kinni. Minul isiklikult oli vaja välist spetsialisti, kes kuulab mind ja annab nõu just konkreetselt mulle. Tunnen nii ka teatavat vastutust, et ma pean tegutsema, sest ma olen nagu lubanud. Jah, ma peaks seda tegema enda jaoks, aga alguses võib motivatsioon olla ka väline, peaasi, et tegustema hakkad. Eks see on individuaalne. Mõni saab ise, mõni vajab abi.
Terviseärevusest sain kusjuures kiiresti lahti, umbes paar kuud läks. Õigemini, see on kontrolli all. Muud ärevused on veel tükk tööd, sest vabanenud auku (kus enne oli terviseärevus), suudab ärevik kohe uued probleemid leida. Minu teekond veel kestab. Näiteks tahab terviseärevus nüüd üle kanduda lähedaste pärast muretsemisele. Küll aga ei ole mul enam enamusi kehalisi sümptomeid, mille nõiaringis olin. Sümptom tekitab ärevuse, ärevus süvendab sümptomeid, need suurendavad ärevust jne.
Aga minu süsteem tervisega seotud mõtetega tegelemisel: kõigepealt märka, et see mõte on jälle kohal. Järgmine samm: ütle “stop”. Sellest järgmine peaks olema vaidlustamine – miks see mõte ei ole õige. Vaidlustamine mul väga lihtsalt kohe ei tulnud. Pikalt praktiseerisin lihtsalt “stop”i ja siis millegiga tähelepanu mujale viimist. Mis iganes see sinu jaoks on, selle pead ise leidma. Kindlasti ei ole see sümptomite guugeldamine, vaid miski, mis ei luba sul samaaegselt tervisesümptomile mõelda. Ma näiteks läksin poodi, lahendasin sudokusid, hakkasin kappe sorteerima ja koristama. Lugeda ma ei suutnud, sellest jooksis ärevuse mõte üle.
Ajapikku hakkasin tagantjärele märkama, et kui mõte läks juba mujale, siis tegelikult enam ei valutanud/käinud ringi/iiveldanud/hingeldanud jne. Ehk siis järelikult ikka ei olnud midagi häda, kui meelest läks. Pearinglus on mul aeg-ajalt siiani, puhtalt ärevuse sümptom. Sellest lähen hambad risti läbi. Igasugune ajukasvaja/vereringehäire/vähk mõte saab koheselt “stop” ja nüüd suudan sealt ka edasi vaidlustada, sest mul on juba isiklik kogemus eelnevatest kordadest, et see ei läinud hullemaks ja mõne ajaga kadus sootuks. Seega kaob ka seekord. Ja kaobki.
Kõik muud asjad – piisav uni, korralikud toidukorrad, värskes õhus liikumine või mis iganes füüsiline tegevus – need on ka olulised, aga kui pea on ärevuse mõtteid täis, siis mina näiteks ei suutnud niipidi alustada. Seega minul töötas:
1. stop! (tee midagi, mis tähelepanu kõrvale viib)
2. vaidlusta see mõte (“eelmisel nädalal oli sama imelik tunne ja siis ma läksin jalutama ja see tunne läks üle, seega see oli lihtsalt ärevus ja ärevusega on võimalik tegeleda ja sellest lahti saada”; “mu pea valutab, sest ma istusin pinges asendis telefoniga diivanil. Vaja on sirutada ja venitada”; “kõhus on imelik, sest ma jõin liiga palju kohvi ja mõne tassi lausa tühja kõhu peale” jne. Mitte ajuvähk, maovähk, piinarikas surm).
Kui inglise keelt valdad ja eelistad pigem omal käel uurida/kuulata, siis soovitan Youtube’ist Anxiety Guy. Inimene on ise tervise jm ärevusest läbi tulnud. Minul oli ta kirjeldustes palju äratundmist ja see aitas kuidagi rohkem ka kaasa, kui saad aru, et inimene teab, mis tunne on selle ärevusega elada. Aga jah, äratundmisest edasi on vaja ka tegutsema hakata. Oodates ei muutu midagi. Ma ootasin ja lootsin aastaid ja esimene kergendus tuli tegutsedes (seesama “stop!”) vaid paari kuuga.
