Hei!
Olen näinud, et siin räägitakse mitte ainult rasedusest ning selle ilust ja valust vaid ka teistest muredest.
Olen ootamas oma esimest last. Ta on väga oodatud ja armastatud! Aga ma tunnen, et ma ei taha enam lapse isaga suhtes olla. Ei, ta ei ole halb mees! Koos oleme olnud ligi 2 aastat. Kõik on enam-vähem hästi. Aga meie elud on niivõrd erinevad. Mina olen näiteks täielik igasuguste mõnuainete vastand, aga tema teeb ja KÕIK ta sõbrad ka. Nende jaoks on see normaalsus. Ja see tekitab meil palju probleeme. Ta küll ütleb, et tema enam minu pärast ei tee, aga samas kui sõpradega käib väljas, siis see kahtlus/muretsemine jääb alati, et äkki ikka teeb/tegi. Nad suhtlevad sel teemal juba nagu see oleks nii tavapärane, aga mulle need asjad üldse ei meeldi ja mulle ei sobi, kui mu kaaslane neid teeb. Seega jah, tema elu ja minu elu on väga erinevad ja nüüd ma tunnen, et olen kuidagi lõksus. Ma ei taha ülejäänud elu ka kuulata nende ainete kohta ja muretseda alati kui ta väljas käib. Me ei saa kunagi ka tema sõpradega koos istumist teha või peole minna, sest kõik nad jälle teevad midagi ja siis ma tunnen ennast ebamugavalt. Ja samas ei saa ta ka minu sõpradega hästi läbi, sest on erinevad maailmavaated. Seega koos ei saa sõprade seltskonda minna.
Ja nüüd ma tunnen väsimust kõigest sellest. Ja ma ei taha ülejäänud elu samamoodi olla. Tahaks, et meil oleks mehega ükski ühine huvi, et oleksid ühised sõbrad, kellega koos ringi reisida või veini õhtut teha. Ma mingil määral loodan, et need raseda hormoonid, aga samas need asjad olid enne rasedust. Ma tõesti ei tea, millest ma olin pimestatud või ei tahtnud näha, et see oli eos juba vale otsus oma mehega laps saada. Aga ka mees väga tahtis last! Me andsime beebile võimaluse tulla ja ta otsustaski meid just oma vanemateks valida.
Ma ei saa sellest teemast kellegagi rääkida. Mulle ei meeldi sõpradele oma suhtest rääkida, sest see suhe on ikkagi minu ja mehe vahel. Aga mul oli vaja see enda seest välja saada!
Ilusat ootusaega teile!
