Teema: õpiraskustega esimese klassi laps

Suhtle klassijuhatajaga.

Aga ära unusta, et su laps on vaid kaks ja pool kuud koolis käinud…

aitab ainult harjutamine tõesti. sellise võrdluse võin tuua, et lapsele on see eesti keel küll emakeel ja kuuldud. aga silm ei haara sõna veel. Ma nt ei suuda vene keeles lugeda soravalt. need tähed on mulle võõrad. seega on olukord nagu lapsel, kes pole tähtede kokkulugemisega veel harjunud.

Ma mõtlen, et kas see on ikka normaalne, et juba 1 klassi lapsel on selline pinge peal? Ma kujutan ette, et päevast-päeva ühe ja sama asja kordamine tekitab lõpuks trotsi lapses. Kas siis koolis õpetaja ei suuda last aidata või suunata vms? See pole ka normaalne, et kodus lapsevanem peab olema nagu õpetaja. Kool on ikkagi õppimise koht. Kool ei suuda siis õpiraskustega lastele mingeid järelaitamise tunde korraldada?

Minu arvates pole ka teemaalgataja lapsel midagi häda. Samas ma olen selle juba kõik läbi elanud ja ikka nii närvi läinud, et röökinud ja sõimanud. Ma siiralt arvasin, et meie poeg on õpiraskustega ja sai teda ka mitu korda kooli logopeedi juurde saadetud ja klassiõpetajaga räägitud, et äkki peaks õpiabis käima või väiksemas klassis. Õpetaja laitis need ideed maha ja nüüd tagant järgi olen talle tänulik. Lapsed ongi erinevad. See, et laps ei tea lühendeid, on täiesti ok. Need jäävad ajaga meelde. Meie poisil olid ja on siiani mäluga probleemid. Talle lihtsalt ei jäägi asjad pähe ja ise ta poeb ka selle taha, et temal pea ei võta ja ongi kõik. Ühesõnaga tema nagu ei peagi õppima ja läheb veel närvi ka, kui ma parandan teda või palun tal midagi uuesti teha. Lasteaia viimases rühmas mul oli tunne, et laps ei suudagi tähti selgeks õppida. Tal lihtsalt ei jää need pähe. Võlusõna ongi harjutamine ja tulemusi ei näe kohe kindlasti mõne kuuga. Tulemused tulevad aastaga. Esimesse klassi minnes oskas laps juba enam-vähem lugeda, sest me olime teda ikka meeletult sundinud lugema.
Nüüd on poiss 10aastane. Ikka näeme vaeva, kui on vaja luuletus pähe õppida. Röögib, lõhub asju. Aga minu närvid on juba karastunud. Enam ma närvi ei lähe, sest ma tean, et ta saab hakkama. Koolis tegelesid nad võõrsõnadega. Lapsel pole aimugi, mis tähendab doktor, giid, barjäär, professor. Ta pole kuulnudki neid sõnu. Ja seda ütleb 10aastane. Kui ta oli 5-6aastane, siis ma lõpetasin talle raamatute ettelugemise, sest ta ei saanud mitte mõhkugi aru raamatute sisust. Lapse sõnavara oli nii piiratud ja isegi raamatute lugemine ette ei muutnud seda.
Teine laps on tüdruk ja temal lugemisraskused. Esimeses klassis ta täiega veeris, aga mitte kunagi õpetaja ei heitnud talle seda ette. Laps on väga arukas ja tark. Õpib viitele enamuses. Mõni neli ka hulgas. Aga lugeda normaalselt ei oska. Veeris tema raamatuid ka teises klassis. Ühe lehekülje lugemine võttis aega üle poole tunni. Ma olin hullumas ta kõrval. Mul polnud aega lapsega tundideviisi istuda ja kuulata tema veerimist. Aga kohustuslik kirjandus vajas lugemist. Nüüd laps kolmandas klassis ja lõpuks ometi loeb natuke kiiremini. See tähendab, et ta suudab juba ise oma raamatuid lugeda, aga selleks peab teda sundima. Ta vihkab lugemist. Muidugi on ta klassis ainuke, kes ikkagi väga aeglaselt loeb võrreldes klassikaaslastega. Õnneks keegi ei narri teda.
Harjutamine teeb meistriks. Lihtsalt mõnel võtab see aega mõni kuu, teine vaevleb sama asjaga mitu aastat. Sellega tuleb leppida. Närvi minemine lapse kõrval on kõige halvem asi üldse. Ma tean väga hästi, et ennast kontrollida on väga-väga raske. Kuna meil on ka kolmas laps, kes alles väike, siis nüüd temaga ma suudan vist täiesti rahulikuks jääda. Mul on kogemuste pagas ja ma tean, et lõpuks saavad nad asjad nagunii selgeks.

Kägu kirjutas:

Nüüd on poiss 10aastane. Ikka näeme vaeva, kui on vaja luuletus pähe õppida. Röögib, lõhub asju. Aga minu närvid on juba karastunud. Enam ma närvi ei lähe, sest ma tean, et ta saab hakkama. Koolis tegelesid nad võõrsõnadega. Lapsel pole aimugi, mis tähendab doktor, giid, barjäär, professor. Ta pole kuulnudki neid sõnu. Ja seda ütleb 10aastane. Kui ta oli 5-6aastane, siis ma lõpetasin talle raamatute ettelugemise, sest ta ei saanud mitte mõhkugi aru raamatute sisust. Lapse sõnavara oli nii piiratud ja isegi raamatute lugemine ette ei muutnud seda.

Hm, võibolla oli asi selles, et sa alustasid kas liiga keerulistest või lapsele huvi mittepakkuvatest raamatutest? Kui kohe alguses üle pingutada, ei teki lapsel eduelamust ja motivatsioon kaob. Alustada tuleks lihtsamatest asjadest, lasta vaadata subtiitritega filme ja kindlameelselt keelduda neid ette lugemast, näiteks. Koomikseid ei tohi ära põlata – kui lapsel on lugemisraskused, siis koomiksist võib abi olla. Ja just eriti ettelugemisest loobumine on sellises olukorras kurjast, põhimõtteliselt on see lapsele signaal, et sa oled ta maha kandnud ning selle peale ta loobub ka ise pingutamast. Selle asemel võiks valida lapsele huvitava raamatu ja lugeda kasvõi neljanda klassini – igatahes seni, kuni ta ise soravalt loeb.

Teemaalgatajale tahtsin soovitada Rajaleidjat, ja võimalusel ka eraõpetajat, kes ei oleks liiga nõudlik vaid oskaks leida lapsele huvitavad teemad. Klassijuhatajaga rääkimisel ei tundu kirjelduse põhjal küll mõtet olevat.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Nüüd on poiss 10aastane. Ikka näeme vaeva, kui on vaja luuletus pähe õppida. Röögib, lõhub asju. Aga minu närvid on juba karastunud. Enam ma närvi ei lähe, sest ma tean, et ta saab hakkama. Koolis tegelesid nad võõrsõnadega. Lapsel pole aimugi, mis tähendab doktor, giid, barjäär, professor. Ta pole kuulnudki neid sõnu. Ja seda ütleb 10aastane. Kui ta oli 5-6aastane, siis ma lõpetasin talle raamatute ettelugemise, sest ta ei saanud mitte mõhkugi aru raamatute sisust. Lapse sõnavara oli nii piiratud ja isegi raamatute lugemine ette ei muutnud seda.

Hm, võibolla oli asi selles, et sa alustasid kas liiga keerulistest või lapsele huvi mittepakkuvatest raamatutest? Kui kohe alguses üle pingutada, ei teki lapsel eduelamust ja motivatsioon kaob. Alustada tuleks lihtsamatest asjadest, lasta vaadata subtiitritega filme ja kindlameelselt keelduda neid ette lugemast, näiteks. Koomikseid ei tohi ära põlata – kui lapsel on lugemisraskused, siis koomiksist võib abi olla. Ja just eriti ettelugemisest loobumine on sellises olukorras kurjast, põhimõtteliselt on see lapsele signaal, et sa oled ta maha kandnud ning selle peale ta loobub ka ise pingutamast. Selle asemel võiks valida lapsele huvitava raamatu ja lugeda kasvõi neljanda klassini – igatahes seni, kuni ta ise soravalt loeb.

Teemaalgatajale tahtsin soovitada Rajaleidjat, ja võimalusel ka eraõpetajat, kes ei oleks liiga nõudlik vaid oskaks leida lapsele huvitavad teemad. Klassijuhatajaga rääkimisel ei tundu kirjelduse põhjal küll mõtet olevat.

Lugesin täitsa eakohaseid raamatuid, aga last ei huvitanud üldse raamatud. Pigem lollitas voodis ja segas mind. Kui küsisin pärast lugemist, millest jutt oli, siis ta ei osanud küsimustele vastata. Hiljem sai talle koomikseid ostetud, põnevaid poistele mõeldud raamatuid, aga teda need ei huvita. Praegu ka loeb raamatu robotlikult läbi ja ohkab kergendustundega. Mitte ükski raamat teda ei köida. Päris ausalt kohe. Ainult arvuti ja mängud meeldivad. Aga ta vähemalt teeb oma asjad ära.
Subtiitrite lugemine ei ole meie laste puhul toiminud. Pole elus kumbki laps palunud mul subtiitreid lugeda. Nad saavad inglise keelest täiesti aru ja mingeid subtiitreid ei viitsi neist keegi lugeda.

Kägu kirjutas:

Subtiitrite lugemine ei ole meie laste puhul toiminud. Pole elus kumbki laps palunud mul subtiitreid lugeda. Nad saavad inglise keelest täiesti aru ja mingeid subtiitreid ei viitsi neist keegi lugeda.

Kas inglise keel on ainus keel, milles filme tehakse?

Koomikseid on ka trükitähtedega, aga koomiksite keelekasutus ei ole väga lihtne ning fondid, mida kasutatakse, on tihti lugemisraskustega lapse jaoks halvasti haaratavad. Kui lapsel on huvi koomiksite vastu, siis muidugi on nende vabatahtlik lugemine parem kui “Sipsiku” ees pisaraid valada, aga olen märganud, et koomiksid ei ole tihti sugugi nii lihtne lugemine, kui pealtnäha tundub.

Mul on mees düsleksik. Tal on tänaseks kõrgharidus ja ta on täiesti normaalne ja edukas inimene, kooli ajal võitnud reaalainete olümpiaade, aga keskkooli pigem ei soovitatud minna, sest puuduliku lugemisoskuse tõttu jättis ta paljudele õpetajatele lootusetult rumala mulje. Lugemisraskused on tal endiselt ja lugemist ta pigem väldib, kuigi alates viiendast klassist ta enam ei veeri.

Kui inglise keelt loed, siis võid vaadata Davise meetodit düsleksiaga tegelemiseks (https://www.dyslexia.com/davis-difference/about-davis/inside-the-davis-program/beating-dyslexia-with-clay/ ). Mina kuulsin sellest ühelt inglise tuttavalt, kelle täiskasvanud tütar Davise laagris käis ja sellest saviga mässamise meetodist palju abi sai. Ei tea, et Eestis seda viljeletaks – siinsed düsleksia-alased soovitused piirduvad üldiselt piitsa ja prääniku saatel veerimisega. Lõpuks õpivad nad kuidagimoodi lugema kõik, aga hind, mis selle suhteliselt niru tulemuse eest maksma peab, on suur (madal enesehinnang, viha kooli ja raamatute vastu).

Kui Sa inglise keelt ei loe, siis võid vaadata ka Youtube’ist videosid, mille leiad Davis + dyslexia märksõnade alt. Neis on küll palju juttu, aga midagi ikka pildi pealt välja loeb, et millega tegeletakse. Samas peab arvestama, et tegemist on ikkagi osaliselt äritegevusele suunatud programmiga – seega niiiii kiireid ja fantastilisi tulemusi nagu promovideost näeb, ei pruugi sellel muidugi olla.

Kägu kirjutas:

Koomikseid on ka trükitähtedega, aga koomiksite keelekasutus ei ole väga lihtne ning fondid, mida kasutatakse, on tihti lugemisraskustega lapse jaoks halvasti haaratavad. Kui lapsel on huvi koomiksite vastu, siis muidugi on nende vabatahtlik lugemine parem kui “Sipsiku” ees pisaraid valada, aga olen märganud, et koomiksid ei ole tihti sugugi nii lihtne lugemine, kui pealtnäha tundub.

Ei, lihtne lugemine see ei ole, aga peamine on nende asjade puhul just huvi. Kui last lugemismaterjal ei huvita, siis ta ei loe ka, kui huvitab, siis loeb.
Isiklikult arvan, et väiketähtedega lugemaõppimine on targem tegu kui suurtähtedega alustamine ja pärast väiketähtede peale ümber õppimine.

Äkki on laps düslektik? Tasub uurida seda teemat.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Nüüd on poiss 10aastane. Ikka näeme vaeva, kui on vaja luuletus pähe õppida. Röögib, lõhub asju. Aga minu närvid on juba karastunud. Enam ma närvi ei lähe, sest ma tean, et ta saab hakkama. Koolis tegelesid nad võõrsõnadega. Lapsel pole aimugi, mis tähendab doktor, giid, barjäär, professor. Ta pole kuulnudki neid sõnu. Ja seda ütleb 10aastane. Kui ta oli 5-6aastane, siis ma lõpetasin talle raamatute ettelugemise, sest ta ei saanud mitte mõhkugi aru raamatute sisust. Lapse sõnavara oli nii piiratud ja isegi raamatute lugemine ette ei muutnud seda.

Hm, võibolla oli asi selles, et sa alustasid kas liiga keerulistest või lapsele huvi mittepakkuvatest raamatutest? Kui kohe alguses üle pingutada, ei teki lapsel eduelamust ja motivatsioon kaob. Alustada tuleks lihtsamatest asjadest, lasta vaadata subtiitritega filme ja kindlameelselt keelduda neid ette lugemast, näiteks. Koomikseid ei tohi ära põlata – kui lapsel on lugemisraskused, siis koomiksist võib abi olla. Ja just eriti ettelugemisest loobumine on sellises olukorras kurjast, põhimõtteliselt on see lapsele signaal, et sa oled ta maha kandnud ning selle peale ta loobub ka ise pingutamast. Selle asemel võiks valida lapsele huvitava raamatu ja lugeda kasvõi neljanda klassini – igatahes seni, kuni ta ise soravalt loeb.

Teemaalgatajale tahtsin soovitada Rajaleidjat, ja võimalusel ka eraõpetajat, kes ei oleks liiga nõudlik vaid oskaks leida lapsele huvitavad teemad. Klassijuhatajaga rääkimisel ei tundu kirjelduse põhjal küll mõtet olevat.

Kas koomiksid on trükitähtedega ? Vaatasin ,kas Miki hiire või Tom ja Tšerri koomikseid müügil ja enamus kirjatähtedega.

Tom ja Jerry. Miks su laps kirjatähti lugeda ei võiks?
Mina polegi oma last trükitähti lugema õpetanud, kohe alustasime kirjatähtedega. Miks peaks kaks korda lugema õppima?

Vaesed õpetajad, ma ütlen. Teemaalgataja suguste hulludega päevast päeva kembelda. Ükski palgatõus ega pikk puhkus ei kompenseeri seda.

Kägu kirjutas:

Klassiõpetaja arvas, et ehk ei hakka laps KUNAGI päris soravalt lugema!?! Kui kuskil kunagi selline klassiõpetaja peaks tegutsema, kes selliseid hinnanguid jagab, võiks julgelt tema peale ministeeriumisse kaevata.
Koolis on käidud POOLE AASTAGA pole arengut toimunud? Koolis on käidud siiski sept, okt ja pool novembrist, mis ei tee kuidagi poolt aastat, ka mitte kooliaastat.
Ma saan aru, et sa oled väga närvis ja stressis ja seepärast ka ilmsed liialdused. Kirjelduse järgi on tegu siiski nn harju keskmise lapsega. Täpitähtede segistamine, tagurpidi numbrid ja veerimine esimese klassi alguses on usna tavapärane. Minu meelest peaksid sa pigem ise oma ärevusest lahti saama ja selleks oleks kasulik esmalt ühendust võtta lapse klassijuhatajaga ja kui sa tema arvamust ka ei usalda, siis küsida hinnangut näiteks Rajaleidjast.
Minu meelest ei ole lapse arenguga midagi väga lahti, aga kui laps tajub sinu paanikat, siis see võib küll talle väga negatiivselt mõjuda.
Klassiõpetaja

Huvitav et siin foorumis on õpetajatel aega nagu laga, oma targutava suuvärgiga pada ajamas käia. Minu meelest on su endaga midagi lahti ja joo vähem.

Kahju, et pole enam abikoole. Jääks ära paljud probleemid. Õppimisvõimelised saaksid rahulikult õppida ja õpetajad neid õpetada, ilma et pidurdajad pommidena jala küljes ripuksid. Ja erivajadused oleksid omaette ning saaksid omas tempos võimetekohaselt areneda. Erinevate diagnoosidega õpilaste hulk klassides, kelle vanemad õpetajalt erikohtlemist ja -suhtlemist nõuavad, on juba nii suureks paisunud, et normaalne töö on muutunud võimatuks ja kaotajateks on kõik.