Teema: Paanikahood

#3350050:

Tere!

Kellel olnud paanikahood kuidas neist lahti saada?

/…/ Kui need peale tulevad siis ma olen paanikas ja /…/

No kui need teile peale tulevad ja te paanikas ei oleks siis oleme meie ise kõik juba paanikas.

Mul on olnud sama nagu 00:58’l, esimesel korral kiirabi ja teisel korral läksin EMOsse.

Järgmistel hoogudel mõtlesin stiilis, et kui enne kordagi midagi viga ei leitud, siis küllap ikkagi ära ei sure ja end jälle lolliks tegema ei hakka. Või kui suren, vot siis neile ärevikku, said nüüd! 😀 Natuke kurb ja allaheitlik seisukoht muidugi, aga aitas natuke edasi liikuda.

Rahustav hingamine aitab ka jah. Viib tähelepanu mujale, ning aitab vältida hüperventilatsiooni, mis teeb kogu elamuse topeltebameeldivaks.

Mul oli vallandajaks päris südamepuperdus (löök vahel, ja siis tugev löök pausiga järel). Keegi ei teadnud mulle öelda, et see on tervete inimeste puhul normaalne! (EKG jms muidugi ka tehtud, ärge uisapäisa alla andke.) Stress sagendas selle juhtumist mitmekordselt, ning sellest teada saamise hetkest mul ei olnud enam ühtegi otsest paanikahoogu.

Viimaks, üleüldine ärevus saatis mind igapäevaselt. Aitas kognitiivne teraapia kliinilise psühholoogi juures. Esimene arst kohe ei pruugi sobida, ja teraapia nõuab eneseületust-julgust, ning rahalist ohverdust.

Edukat paranemist!

Minu paanikahood vähenesid oluliselt kui oma menüüst jätsin välja suhkru ja igasugused maiustused, magustoidud, kondiitritooted. Kohvi sisse ma panen, aga mitte rohkem. Igatahes ohutu ja vähekulukas meetod, lisaks mõjus hästi kehakaalule.

#3350106:

Viimaks, üleüldine ärevus saatis mind igapäevaselt. Aitas kognitiivne teraapia kliinilise psühholoogi juures. Esimene arst kohe ei pruugi sobida, ja teraapia nõuab eneseületust-julgust, ning rahalist ohverdust.

Edukat paranemist!

Ma pole küll teemaalgataja, aga kannatan ka ärevuse käes, pole aga leidnud seda õiget psühholoogi, seepärast tahaks teada, kes sind aitas?

mind aitab ka teadmine, et füüsiliselt ju TEGELIKULT midagi viga pole, ja kõik eelmised korrad olen ka tegelikult üle elanud nii, et teised midagi ei märganud.

Nt bussis sõites, kui tunnen, et hakkab halb, keskendun tõesti nt punaste autode loendamisele. Kuidagimoodi see rahustab, tõmbab fookuse mujale.

Ma pole küll teemaalgataja, aga kannatan ka ärevuse käes, pole aga leidnud seda õiget psühholoogi, seepärast tahaks teada, kes sind aitas

Alustasin Sensusest ja olin rahulolevam Novitis. Sealt suunati Marienthali, kus oli vajalike testide jaoks olemas omakorda ekspert. Ma ei tahaks nimesid nimetada – uurisin, ja ka PK omad on Sensuses minu esimese arstiga väga rahul olnud. Järeldus – arsti ja patsiendi suhe ja sobivus on väga individuaalne 🙂

Räägin vaid oma vaatevinklist, kuna ma sind inimesena ei tunne. Minu jaoks oli probleem see, et kliinilised psühholoogid on konkreetsed ja praktilised, ent see tõrjus mind, kuna vajasin rohkem empaatiat (jah, käehoidmist).

Samas teadsin, et teaduslikus mõttes on tõenäosus paraneda parem just sellise spetsialisti käe all, seega lubasin endale vaid ühte vahetust veel. Järgmise arstiga oligi klapp parem, ent pidin siiski ka ise oluliselt pingutama, et läbi ebamugavustunde meie vestlustest praktilised nõuanded vastu võtaksin ja praktikasse panna püüaksin.

Juhul kui arsti leidmine on juhuslikult sullegi samal põhjusel keeruline – siis saangi vaid soovitada proovida siiani kõige enam sobivama juures raskustele vaatamata mõnda aega käia ja emotsioonid kõrvale panna. Aga seda tuleb teha siis, kui oled selleks ise valmis – mul oli pärast esimest arsti mitu kuud vahet, kuniks tundsin, et ei soovi enda arengut oma nõudlikkuse tõttu unarusse jätta.

#3351237:

Esimesel korral kutsusin ka kiirabi, sest ei suutnud isegi rääkida, maa vajus, pea surus, jalad pehmed – kõigele muule lisaks. Polnud ka kuulnud ärevushäiretest ja paanikahoogudest.

Aru peab saama, et sa pole täislik ja on täiesti ok eksida, lisaks miks peab sulle korda minema suvalise inimese arvamus!Mis sit… see uusti. Teiseks läbi elamata/lõpetamata emotsioonid leiavad su varem või hiljem üles. Lõpmatuseni vaimseid probleeme edasi ei lükka.

Kui hakkasin terveks saama, siis tegin nii kui hakkas juba vaikselt kruvima, siis ültesingi kõva häälega no lase tulla, tee mis sa suudad. Ja taandus, kuna teadsin, et probleemi ju tegelikult pole. Veidi aeg veel edasi saatsin juba n.ö iseenda per…e ja ütlesin kõva häälega lõpeta ära, mul pole selleks aega. Läks üle.

Nüüd mitu aastat hiljem ei ole paanikahoogusest enam haisugi ja kui kisub ärevaks, siis hingangi sügavalt sisse-välja, ütlen stop, lõpeta ja lähebki üle.

See ei juhtu üleöö, endaga tuleb tegeleda ja elu saabki korda.

Mul on elus mõned korrad olnud ja tegin lõpuks sama, et saatsin paanikahoo p.. se. Esialgu harjutasin millegisse muusse keskenduma, et telekas saatesse näiteks, aga mõte kippus uitama minema ja hoog tulema. Eks ongi, et tuleb vastu astuda. Ärevushäirega on üsna samamoodi. Ainult, et p..se saatmine mõjub sellele vastupidiselt. Just tuleb ärevushäirehoo ajal end just kiita ja rahustada ja kinnitada, et midagi ei juhtu ja kõik on korras, keegi ei vaata ega hinda ka, et võta suvalt, ära tee väljagi. Küsisin ka endalt, et mida hullu juhtuda või olla saab siis ka. Vastust polnud ja oligi jälle üle.

#3350050:

Diagnoosi pole saand ,sest pole arsti juures käinud ,aga ma tean et need on paanikahood

Aga miks sa pole arstile pöördunud?