Olen 30 aastane ja sünnitanud. Nüüd olen täheldanud et tavaliselt nädal ennem mensest on mul jube kehv tuju, lausa depressiivne. Samuti võin tühjast ärrituda. Samuti hakkan juba nädal enne mensest paisuma, lähen näost ja kehast paksuks. Jube kehv tunne on. Kas see ongi normaalsus või on mingite hormoonode kõikumine ja peaks perearstiga seda arutama?
Sama! 3-4 päeva enne päevi ajab kõik marru. Isegi köögikapi uks, mis normaalselt kinni ei lähe ???? Chuck Norrise stiilis on siis jalaga kinni löödud ???? nii kui hommikul silmad lahti teen, tahaks kellelgil kõri läbi närida. Mul kestab see õnneks ainult ühe päeva. Aga annan endale aru, et asi on mu hormoonides, mitte et kogu maailma inimesed oleksid järsku lollid ja saamatud. Seega hoian ennast vaos.
Varem, enne last, hakkas paisumine nii mõni päev enne päevi, nüüd u nädal. See on nõme.
Sport aitab. Kaotab paistetuse, valud, vaimule on värskendav. Ma teen nädal enne päevi iga päev trenni, muul ajal 3-4x nädalas. Enne sportimist olid valuvaigistid, klaas veini ja soojakott mu parimad kaaslased, olin paistes, kõht punnis ees ja vihane kogu maailma peale.
Kokkuvõttes ei aita mitte midagi, kuigi petta ennast võib.
Tuleb tegevuses ennast hoida. Päeval muidugi ei saa, aga sellistel päevadel lähen üksi õue rohima, jalutama, jooksma, kinno, vms. Peaasi, et kedagi mu silme all ei ole ja ma asjatuid sõnu välja ei plärtsuks.
PMS
Mul õemees näiteks juba teab, et enne päevi on tüli oodata, kas on siis põhjust või pole põhjust. Ja ega ma ise ka palju parem pole, põhiline tüliisu ongi just enne päevi, olen tähele pannud.
Isegi “Tütarlapsest kasvab naine” raamatus, mida ma lapsena lugesin, olid toredad lood elust enesest ja seal oli: sõbranna läheb teisele külla, ukse avab laps ja sosistab, et ema on täna väga kurjas tujus, millegipärast on see alati neljapäeviti. Et laps kunagi ei tea, kas tuleb hea või halb neljapäev. Sõbranna räägib lapse jutu emale edasi ja nii nad aru saidki, et ema tsükkel on regulaarne ja algab alati reedel, seega kuus 1 neljapäev on enne päevi ja sellest kergestiärrituvus- PMS tambib segast:)
Ja sport aitab tõesti! Teed korraliku higise trenni, väsitad, toodad endorfiine ja oled kohe taltsam! Mul aitas trenn isegi pms peavalu vastu päris hästi.
Tavaliselt soovitatakse PMS vastu mungapipraesktrakti (agnus castus), meie apteekides saada, kõige uuem mungapiprapreparaat ongi Prefemin.
https://epl.delfi.ee/meelelahutus/mungapipar-lihtsustab-naiste-elu?id=51041308
Minul aitas mensese-eelse paisumise ja alakõhuvalude vastu Prefemin.
Kuskil peale 40-eluaastat hakkas mensese-eelne periood mul ikka väga vaevaliseks muutuma, just füüsiliselt. Tekkis vedelikupeetus, kaal tõusis enne päevi kindlasti 2-3 kilo, rinnad olid väga valusad. Isegi kõndida oli valus, sest alakõhus oleks olnud nagu mingi suur kivi, mis igal sammul kuhugi hellale kohale rõhus, ja lebades vajutas see kivi kusagile umbes-täpselt põiele ja tekitas tunde, et vist oleks tarvis wc-sse minna.
Tundsin ennast nagu vedelikuga täidetud õhupall, mis iga liigutuse juures sisemiselt vastu iseenda külgi ennast ära lööb.
Prefeminiga need vaevused kadusid, aga see tähendab muidugi, et ma pean pidevalt seda toidulisandit võtma. Mingil hetkel, kui kaua pole tänu tablettidele sümptomeid olnud, unustan nende võtmise ära või jääb apteegist juurde ostmata. Siis on paari kuu pärast jälle ebamugavustunne tagasi ja tuleb jälle toidulisandite juurde pöörduda.
Kurb ja tüütu tegelikult. Kulukas ka muidugi.
Meeleolu osas ei oska kommenteerida – kes see ikka tahab endale oma ebastabiilsust tunnistada. Minu meelest olen ma kogu aeg ühtmoodi tore inimene 🙂
Tuju kohta ma ise ei tea, sellest saavad võib-olla teised aru. Paisun aga küll ja kui lõua piirkonda on punnid ilmunud, siis tean, et päevad algavad täpselt nädala pärast.
Väga raskekujulist PMSi nimetatakse premenstruaalseks düsfooriaks (inglise keeles Premenstrual Dysphoric Disorder, lühendatult PMDD) ja see mõjutab 2-10% viljakas eas naistest.
Mind tabavad umbes nädal enne mentruatsiooni erinevad füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed sümptomid, mis on viimase paari aasta jooksul aina intensiivsemaks muutunud ja häirivad olulisel mu elukvaliteeti: depressiivsed mõtted, lootetuse tunne, vihahood, üliemotsionaalsus, kergesti ärrituvus, keskendumisraskused, hormonaalne akne, meeletult valusad rinnad, tohutu söögiisu jne. Elukaaslane käib ka jubedalt närvidele, igal kuul näen kurja vaeva, et endale meelde tuletada, miks me üldse koos oleme. Ja kohe kui päevad hakkavad tunnen end jälle iseendada – rahulik, rõõmsameelne ja tasakaalukas. Ja elukaaslane tundub ka jälle tore ja armas.
Eesti keeles on PMDD kohta vähe infot (praktiliselt polegi), aga ingliskeelset infot leidub palju. Arvatakse, et tegu ei ole mitte hormoonide kõikumisest tuleneva sündroomiga, vaid asi on selles, et aju millegipärast ei tule normaalse hormonaalse kõikumisega toime ja see süveneb tihti just pärast sünnitust. PMDD’le kahjuks otsest ravi pole (kuigi üks ravim on hetkel katsetusfaasis, kõige varem jõuab turule 2024-2025, rohkem infot siin: https://www.vice.com/en_uk/article/j5yn77/pmdd-treatment-sepranolone-clinical-trials)
Praegu üritatakse sümptomeid ohjata peamiselt hormonaalsete rasestumisvastate vahendite (pillide) ja antidepressantide kombineerimisel. Antidepressante võetakse siis ainult menstruaaltsükli luteaalfaasi ajal (ehk ovulatsioonist kuni menstruatsioonini). Lisaks on mõningaid naisi aidanud veel D-vitamiini ja magneesiumi toidulisandite võtmine, samuti mungapipra (prefemin) preparaadid, suhkru ja kofeiini tarbimise vähendamine ja trenn.
Kuna tegu ei ole ainult psühhiaatria või günekoloogia valdkonna alla kuuluva haigusega, siis ka raviplaan tuleks koostada mitme arsti koostöös. Minul läks omajagu aega, et leida psühhiaater ja naistearst, kes sellest sündroomist kuulnud oleksid ja mind ka tõsiselt võtaksid.
Mina ise saan palju tuge ingliskeelsest PMDD foorumist: https://www.reddit.com/r/PMDD/
Olen mõelnud, et äkki peaks salajase eestikeelse Facebooki grupi looma, kus saaks nõu ja jõuga üksteisele toeks olla.
Mind tabavad umbes nädal enne mentruatsiooni erinevad füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed sümptomid, mis on viimase paari aasta jooksul aina intensiivsemaks muutunud ja häirivad olulisel mu elukvaliteeti: depressiivsed mõtted, lootetuse tunne, vihahood, üliemotsionaalsus, kergesti ärrituvus, keskendumisraskused, hormonaalne akne, meeletult valusad rinnad, tohutu söögiisu jne. Elukaaslane käib ka jubedalt närvidele, igal kuul näen kurja vaeva, et endale meelde tuletada, miks me üldse koos oleme. Ja kohe kui päevad hakkavad tunnen end jälle iseendada – rahulik, rõõmsameelne ja tasakaalukas. Ja elukaaslane tundub ka jälle tore ja armas.
Olen ka peale 40 täheldanud PMS sümptomite teravnemist. Varem nagu ei pannud midagi erilist tähele, aga nüüd on tõesti vähemalt nädal (vahel tundub, et isegi pikemalt) enne päevi tuju sant, kõht punnis ja rindade välisküljed tulivalusad. Ilma naljatamata võib öelda, et kuus on neid nö normaalseid päevi vähem kui igasuguste vaevustega (+päevad ise).
Olen ka peale 40 täheldanud PMS sümptomite teravnemist. Varem nagu ei pannud midagi erilist tähele, aga nüüd on tõesti vähemalt nädal (vahel tundub, et isegi pikemalt) enne päevi tuju sant, kõht punnis ja rindade välisküljed tulivalusad. Ilma naljatamata võib öelda, et kuus on neid nö normaalseid päevi vähem kui igasuguste vaevustega (+päevad ise).
Jah, kahjuks paljudel naistel vanusega sümptomid süvenevad ja nende kestvus pikeneb. Paljud on öelnud ka seda, et iga järgnev rasedus on sündroomi veidi hullemaks teinud. Aga raseduse (ja tihti ka imetamise) ajal sümptomeid ei ole, nii et tore seegi.
Ma väga loodan, et see ravim, mida katsetatakse, tõesti toimib ja ka turule jõuab (ja mingi ime läbi ka Haigekassa poolt hüvitatakse..). Paljude naiste (ja nende meeste ja laste ja sõprade) elukvaliteet tõuseks märgatavalt.
Ja seda, et vanusega sümtomid süvenevad, saan vaid kinnitada. Jätkuvalt, minu ravisoovitus on asendustegevus, enda hõivamine millegagi, mis vaevuseid suudaks unustada. Kuust kuusse on tegevusi muidugi raske välja mõelda.
Loodan, et tulevikus on tõesti konkreetne ravim välja mõeldud. Mina pole kusagilt mingit abi saanud (praegu juba päevad lõppemise faasis), ole nagu ainulaadne tobe naisisend, kel miskipärast tujud kõiguvad (tähenab labiilne), füüsiliselt kõik valutab (no vist valetab) jne.
ole nagu ainulaadne tobe naisisend, kel miskipärast tujud kõiguvad (tähenab labiilne), füüsiliselt kõik valutab (no vist valetab) jne.
Mind on foorumid ja teiste kogemuse lugemine just selles osas väga palju aidanud, et ma ei tunne end oma murega enam nii üksi. Et on veel naisi, kes nii tunnevad ja minust aru saavad. Mind kuidagi lohutab mõte, et see viha, depressioon, lootusetus, ärrituvus (paljudel naistel kahjuks ka enesetapumõtted) ei ole nö minu iseloom ja “tujukus” vms, vaid meditsiiline (bioloogiline!!) konditsioon.
Asendustegevus on muidugi hea mõte, aga näiteks tööl ma naljalt asendustegevusi välja ei mõtle. Natuke üritan küll sättida, et nn põrgunädalal veidike kergemad ülesanded oleksid. Mul on üheks sümptomiks ka meeletu väsimus, nii et lubangi endal võimaluse korral osa sellest ajast lihtlabaselt maha magada.
Minul on pärast sünnitust tekkinud rajud peavalud pisut enne päevi või täpselt päevade alguses… Jube lihtsalt. Tujukaks muutun ka, kuigi mitte just überdrastiliselt.
Mul ei olnud üldse kaebusi, kui Mirenat kasutasin. Nüüd sai hormoonspiraal läbi ja kõik on tagasi. Peakski laskma uue panna.
OT: Lase siis sellised naised otsustusvõimet nõudvate ametite juurde, näiteks riigijuhtimine☺
No kui enne 50. eluaastat oli PMS nädal kuni 10 päeva enne päevi, siis…oota, hullemaks läheb.
Kuna ilmselt üleminekuperiood käes, siis…iial ei tea, millal päevad üldse algavad.
Näiteks oli vahepeal 2 kuud vahe ja arvasin, et äkki enam ei hakkagi, aga siis…määris järjest 2 nädalat ja lõpuks viskas 5 päeva täisuputust. Ja selle 2 kuu jooksul olI KOGU AEG üksainus suur PMS. Eluisu läks juba ära, tuju oli täiesti nullis,mees tundus nõme, kõik tundus mõttetu ja energiat polnud. Kõige hullem, et mõtlesin, et äkki nii nüüd jääbki. Olen loomult rõõmus inimene, aga see hormoonide kõikumine teeb minust mingi depressiiviku, kes ei taha suhelda ja kõik tundub masendav. Olen sale, aga siis tuli mingi 1,5 kg vett kehasse, kõht läks punni ja mitte mingi nipiga seda sealt ära ei saanud. Ja seda siis mitte ainult nädalake nagu tavaliselt päevade eel, vaid 2 KUUD järjest. Õudne lugu.
Kehakaal on korras, trennis käin regulaarselt ja vett joon piisavalt.
Liginen 50ndale eluaastale ja kõik see, mida kirjeldate on ka minule väga tuttav. Ja tunnistan, mida vanemaks saan, seda hullemaks PMS läheb. Enne 30ndat eluaastat ei pannud nägu tähelegi. Või äkki ei osanud tähele panna?
Kuskil viimased paar aastat olen tähele pannud, et millegipärast tekib ka päevade lõpus ühel-kahel päeval mingi metsik masendus ja viha. Seda nagu varem ei olnud, aga nüüd hiljuti on tekkinud. Ehkki, kehalised vaevused – paisumine, rindade valulikkus jne kaovad suht kohe pärast päevade algamist, siis tekib päevade lõpus veel üks väga järsk meeleolulangus.
