Kui mul pole aimu, mis selle töö eest makstakse ja uurida ei õnnestu, ma pigem ei pane. Kui ma aga kandideerin omaenda erialale, siis ma ju tean, mis ma väärt olen. Selle summa panengi. Sõltuvalt sellest, kas ma soovin väga seda konkreetset asutust (kas siis asukoha või tuttavate soovituste pärast) või pigem mitte nii väga, võib mu palgasoov kõikuda isegi üle 1000 euro. See pole mingi saladus – viimati kui kandideerisin, saatsin 7 CVd, kus palgasoov kõikus 1600 ja 2900 euro vahel brutos. Sellel 1600sel oli superhea asukoht ja väga hea tööandja maine, lisaks toredad boonused. Bensukompensatsioon, haigustasu 1. päevast, tasustatud puhkus 35 päeva, kodukontor kahel päeval nädalas. Tervise- ja sporditoetus 600 eur kvartalis, mile eest võis ka spaas käia ja seal kasvõi maniküüri teha või mis iganes protseduure. Läpakas, telefon jne. Tasuta puuviljad ja juurikad kontoris iga päev.
Sain neljas kohas voorudes ka edasi ja kahte kohta odati mind tööle. Ühe käest olin küsinud 2000+võimalikud boonused ja teise käest 2250 eurot. Valisin selle 2000se. 7 kuud hiljem helistati sellest 1600sest ja kutsuti tööle, aga ma loobusin.
Ma ei tea, mis moraali siit saab teha peale selle, et kandideeri ainult ametitesse, mille üldsit palgataset sa kujutad ette ja ära küsi vähem, kui see summa, millega elad ära hindele 4+. Ja see palganumber on meil kõigil erinev. Mina 1600 brutoga elaksin ära üsna kenasti, sest a) on veidi investeeringuid ning likviidset vara, mida hädakorral müüa (kulda, ühesõnaga, mille eest saaks nii 6-7 kuud lõdvalt elada) ja b) mul pole pangalaene ega suuri kommunaalkulusid ja c) mul on inimestest väike aga tihe tugivõrgustik hädajuhtudeks. Ja lõpuks olen puudega ning vähenenud töövõimega isik ja saan puudetoetust ja vähenenud töövõime eest ka midagi, kui palk jääb mingist piirist alla.
