[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]paanikanupp ei ole sellises olukorras kindlasti mingi lahendus – miks need vaesed häirekeskuse inimesed kannatama peavad 🙂
[/tsitaat]
Midagi ei kannata, see makstakse neile kinni ju. Ja pole palju maksta 30 euri kui tõesti hirm on ja keegi majas ringi kolistab.
Mul on kass, elan üksi
Lisaks veel kuuseoksad krabistavad väljast ja hiired
uks on lukus, sest paar korda on sattunud mõni mees tuppa, (kedagi otsimas või midagi küsida tahtmas)
Koer on küll hea abiline. Kui ikka koer haugub, siis on päriselt ka midagi. Aga kui on rahulik, siis on kõik OK ja ma lihtsalt kuulsin niisama midagi. Samuti on mul tunne, et ta ikka kaitseks mind kui keegi mind ründaks. Võõraste peale on ta alati väga kuri, oma pere jaoks totaalne mõmmi (tõupuhas rotveiler). Kõik lootused on minul ühesõnaga koera peale pandud. Ilma temata tõesti kardaks eriti väga pimedal ajal. Elan üksikus kohas küla lõpus, lähim maja 200 m. Mõnikord lihtsalt keegi satub luurama siia.
Lisaks psühhiaatri poole pöördumisele soovitan mitte vaadata TV3 ja Kanal2, eriti uudiseid (reporter jmt saast). Samuti peaksid hoiduma Õhtulehe artiklitest ning muust taolisest läbinisti kollasest ja klikkide peale üles ehitatud meediast.
Ilmselt oled tundlik natuur ja kogu see pask, mida kollased meediaväljaanded levitavad, annab sinu hirmudele veel hagu juurde.
Ma kartsin lapsena igasugu tulnukaid ja sõda ja ma ei tea mida veel. Istusin ka poole ööni üleval ja magama jääda ei julenud. Aga siis hakkasin mõtlema, et las tulevad tulnukuad, tapavad mu ära ja saabki sellest vastikust hirmust viimaks ometi lahti. Nii tüütuks oli see kartmine muutunud juba.
Vaimude koha pealt mõtle hoopis nii, et miks peaks lähedase sugulase vaim sulle halba tahtma? Elus ta ju hoidis ja armastas sind. Miks ta siis nüüd sulle paha tahaks?
Sinu olukorras laseks paigaldada majja võimalikult vinged turvasüsteemid ja võtaks saksa lambakoera, kellega hakkaks käima trennis ja tegelema nii, et ta oleks lõpuks selline tark, ustav ja kuulekas nagu politseikoer Rex. Sellise koera kõrval pole ju ometi enam midagi mõtet karta?
Mul on ka selline probleem olnud. Kooli ajal elasin vanema naise juures (olin üüriline), kes hakkas mingi ravitseja juures käima. Sellest alates algasid mul suured hirmuhood, eriti öösiti. Kogesin, et keegi on majja sisse murdnud, ei julgenud magama jääda jne. Kolisin sealt majast ära ja siis enam sellist asja polnud.
Sinul soovitaks aga kontakti võtta sellise nõustajaga nagu Merike Linamäe. Tean mitut inimest, kes tema käes on abi saanud sundmõtete ja hirmude puhul. nahtamatu@pereraadio.ee on aadress. Kirjuta oma murest temale!
tegelikult on vist inimestel, kes ei karda, raske sulle nõu anda.
mõned mõtted lihtsalt:
esiteks – nagu öeldud, külasta psühhiaatrit. võimalik, et see on sul haiguslik.
teiseks. mul ei ole telekat. pärast seda, kui ma umbes 7 aastat tagasi kuulsin järjest ühe esmaspäevaõhtuse programmi reklaame, sai mul villand. kõik järgnevad sarjad olid seotud maniakkide, sarimõrvarite jms. kusjuures ma ei vaadanud sarju, aga muude saadete vahele tuli kogu aeg neid tutvustavaid klippe, kus madal mehehääl paanilise tooniga edastab seriaali põnevat sisu. ja mõeldes eeskätt just lastele, lülitasin selle mõttetu info- ja hirmuallika välja.
ma olen vist hullumeelselt optimistlik inimene, aga ma mõtlengi nii, et maailm on hea. kui keegi on ukse taga, siis see on külaline, aadressiga eksinud, mingi õnnetu küsitleja vms. ma sugereeriks iga päev ja iga hetk endale – maailm on hea!
ja kolmandaks. ma mäletan lapsepõlvest oma ema, kui ta vahel mingi asja pärast muretsema hakkas, kui näiteks isa koju ei jõudnud. kusjuures isaga võis ikka juhtuda, et ei tulnud \”õigeks ajaks\” koju, aga vahel võttis ema pähe, et nüüd ta tundis midagi. kuidas ta väiksest mõttekesest küttis ennast üles sõrmiragistava ahastuseni. ja mina imestasin, miks ta seda teeb, miks ta ei tõmba pidurit. lihtsam on ju väikesele ebameeldivale mõttele pidur peale tõmmata kui lasta sel paanikaks kasvada.
ega ma ka imeinimene ole, ma lihtsalt teadvustan hästi selgelt, et ma ise kütan hirmule hagu juurde. meil on maamaja ükskikus kohas metsaservas. ja vahel tõesti lased hirmul suureks kasvada. siis ma tavaliselt kujutlen väga piltlikult seda hirmu üha suurema hooga kihutavate rongiratastena. ja et rong on vaja seisma saada. ja kui kujutluses pidurit tõmmata, enesele stopp öelda, siis need rattad ei jää tegelikult seisma, aga nad hakkavad tasapisi aeglustuma. ma lihtsalt kujutlen kui raskelt üks täie hooga kihutav rong seisma jääb. nii on minu arvates ka hirmuga – see on lihtsalt rong. võib-olla pisut tobe, aga mind on see pilt aidanud juba eelteismelisest peale.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]olen muidu suht julge inimene, surnuaiaski öösel kihlveo pärast ära käinud. olin suvel maal, kus olen olnud üksi (öösel) alates 10.a. laps ka veel kaasas. Ja ühel ööl oli selline hirm, et mine lolliks, magasinigi põleva tule ja mängiva telekaga. Ei enne ega peale seda ei ole olnud.[/tsitaat]
Ellujäämise käsiraamat (käsitleb ellujäämist sõna otseses mõttes, mitte miski Viilma-asi) ütleb, et selliseid tundeid tuleb (eriti reisidel) usaldada. Kui tavaliselt midagi sellist ei ole ja korraga tuleb peale sõnulseletamatu hirm, siis tõenaäoliselt ongi midagi lahti.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Raamatute põletamine on ebaeetiline. [/tsitaat]
Saasta trükkimiseks puude surmamine on hoopis ebaeetiline.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
