Minu nimi on Hannes ja ma olen gay. Paar aastat tagasi kohtasin oma elukaaslast, kellega olen nüüdseks koos elanud pea 2 aastat. Mõlemal on viisakas töö ja kumbki ei ole suur pummeldaja ega litsakate elukommetega. Elame meie jaoks täiesti normaalset elu. Minu kaaslase ema on olnud selle kooselu suhtes algusest peale väga kriitiline. Alati on ta otsinud süüdlast – algselt olin mina süüdi selles, et tema poeg on homo, lõpetades sellega, et kodust kaasa võetud koogivorm on juba kindlasti minu poolt pandimajas rahaks tehtud (reaalselt ta arvas nii). Kui alguses oli see kõik väga naljakas ja veider, siis nüüd on kuidagi tulnud piir ette ja ma taha seda enam neid jaburaid mõtteid kuulda. Kaaslasega on endiselt kõik hästi, ka tema ütleb, et ema käitumine on üle mõistuse.
Viimane kord kui kaaslane käis oma vanemate kodus ja midagi meie kohta mainis, siis ema arvas, et Hannese asemel võiks poeg öelda hoopis Anneli, sest see kõlab tema kõrvale paremini.
Minu eesmärk ei ole kindlasti ema maha teha, vaid pigem ootan soovitusi, kuidas talitada, et ema saaks aru, et seksuaalsus ei ole nupule vajutamisega muudetav.
See tõesti ei ole karantiini-muinasjutt, vaid täiesti tõsielu 🙂