Kui paar aastat on üks asjatundja rääkinud üht ja teine samal ajal teist, siis paneb imestama, kuidas osadele segane ei tundu. Pean silmas televiisoris ja ajalehes rääkimist.
Teaduses käivad asjad nii, et kogu aeg kaheldakse, kogu aeg püütakse leitud seaduspärasid testida, ümber lükata. Seetõttu teadlased ei tee iialgi lõplikke otsuseid ühe teadlase ja ühe uuringu tulemuste alusel. Teadus ei kuuluta tõde aga kuulutab, mis on tõenäolisem ja seda teeb ta siis, kui juba mitu uuringut on läbinud metodoloogia kritiseerimise laine ja enamus uuringuid ( mitte kõik) osutavad ühes suunas. Seega pigem on tõenäoline, et õigus on enamusarvamusel ja üksikutel eriarvamustega teadlastel tõenäoliselt ei ole õigus. Aga jällegi tõenäosus, ei tähenda 100% tõde, vahel harva tuleb ikkagi välja, et õigus oli sellel üksikul. Enamasti aga tasub pajustada enamuse arvamusele. Lisaks teadlaste arvamuded muutuvadki, kui olukord muutub, kui teadmissd muutuvad, sest adekvaatsete sndmestike kogumine võtab aega. Elu paraku ei ole seesugune, et kui üks viirus tekib, siis samasuguseks ta ka jääb ja reeglid ja soovitused saavad jääda lõpuni samasuguseks. Päris elus seisneb ellujäämine sageli ümberkohanemisevõimest
