Teema: Peale petmist

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen kõik ära rääkinud ja oma valiku teinud (mehe juurde jäänud, oleme õnnelikud ja ka peale seda jama abiellusime), aga miks need vastikud mõtted ikka kummitavad? [/tsitaat]Ei, mitte sina ei teinud valikut, vaid mees, kes oli nõus sinuga edasi elama.

See on ikka ulmeline seletus/õigustus asjadele \”miski tabamatu võttis mu üle võimust ja kaotasin kontrolli\” – hehee, kui lapsik jutt. Nii võiks absoluutselt igat räiget tegu õigustada – lapse sandistamist, looma surnuks löömist, vanainimese röövimist. Lihtsalt \” see miski\” oli suurem kui Mina. Ja kuna ma olen \”ainult inimene\” siis tegin teo ära. Nii või?

Mulle tundub see väga lapsik ja reaalselt ei suuda selline inimene vist ülde mõelda. Hõljub pilvedes. Mul üks kursaõde oli selline – lapsik ja \”ma lihtsalt tundsin, et ma pean nii tegema\”. Tänaseks on ta abielu purunenud (petmine!!!), lapsed õnnetud, ise hariduse ja korraliku tööta (ta äkki \”tundis\” poole ülikooli pealt, et ta ikka \”peab\” minema ennast otsima, välismaale). Ühesõnaga selline umbluu inimene. Palun kasva suureks, teemaalgataja. Lõpeta oma tegude idealiseerimine ja jäta lapsik eneseõigustus. Pilvedes elada on lubatud teismelistel, täsikasvanud naisele see ei sobi ja jätab ullikese mulje.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja-see, et sa hingerahu ei leia ongi sinu karistus ja mõjub sulle kõige paremini.Piinab elu lõpuni…pead sellega leppima.[/tsitaat]

Mina ei ole kunagi petnud, sest mõtteid on olnud igasuguseid, kuid lihtsalt on olnud raske seda joont ületada, sest ma tean, mis on õige ja mis on vale. Õige on see, et inimene peab suhtlema inimesega, kellega tal on hea, kuid ikkagi peab olema nii, et enne lahkud ühest suhtest ja siis astud järgmisesse.
Muuseas, olen väga impulsiivne inimene, kuid minu tiba tuimem mees pettis mind. Ma ei saa sellest aru, et teemaalgataja Kägu haletseb ennast, et talle meenub iga päev petmine. Aga mõtle hoopis sellele, et sinu mees mõtleb ka iga päev, et sa petsid teda. Praegu ei tasu mitte mõelda oma tunnetele, pigem ikka sellele, et kui kooselu on valitud, siis see on kõige olulisem, kus kõige tähtsamad olete teie kaks, mitte miski kolmas.

Osad inimesed näiteks söövad väljaheiteid. (mingi perversne kiiks, see erutab neid jms).

Ja see juhtub varem või hiljem kõigiga, kes arvavad, et seda nad iial ei tee – lihtsalt satud olukorda, kus ikkagi tuleb isu teise inimese sitta süüa ja siis see juhtubki 🙂

Ja kellele praegu see asi ei meeldi ja jäledusest õlgu võdistab, see on tegelikult \”salajane kapi-sitasööja\” lihtsalt.

UMBES SELLINE LOOGIKA siin osadel – ikka idioodid siin need petmise õigustajad ja hoorajad

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks ma ei imesta, et inimesed valdavalt oma eluga rahul pole, kui ühest füüsilisest kõrvalsuhtest tehakse selline draama, nagu kogu edasine elu ainult sellest sõltukski. Ja vaesed rumalad naised, aga ka mehed, kes siiralt usuvad end nad on oma kaasale kogu elu jooksul ainukesed imetlus- ja õnneobjektid. Täiskasvanud inimesel peaks juba nii palju haridust olema, et teada, et inimest juhivad instinktid nagu loomigi ja mingit eluaeg kestvat tõmmet ühe inimeksemplari vastu ei ole olemas. Eriti kurb on kogu loo juures see, et kui endal taolised haiglased kinnismõtted peas võimust on võtnud, surutakse neid peale ka teisele ja üritatakse teise elu põrguks teha. Ma olen rohkem kui veendunud, et need, kes põgusaid kõrvalsuhteid kohutavaks petmiseks ja süüteoks peavad, on äämiselt madala enesehinnanguga ja suurtes kompleksides inimesed, kelles lisaks eelmainitud omadustele on ka kõva annus kurjust.[/tsitaat]

Mis seeni sa söönud oled? Usu või mitte, aga on olemas ka selliseid naisi, kes oskavad ennast ja oma suhet väärtustada ja ei peta oma partnerit. Kusjuures nende naiste enesehinnang on omas paigas, sest nad teavad, mida tahavad. Just petjatel on enesehinnanguga probleeme, kui jooksevad esimese kuti peale tormi, sest keegi märkas teda. Kusjuures teadlikult riskib oma püsisuhtega.
Ei ma ei ole kuri, vastupidi ma olen uhke, et väärtusinnangud on paigas. Küll aga ei mõista ma inimesi, kes on esimese võimaluse korral valmis riskima kõigega ja alandama ennast ja oma peret. Minu jaoks on see madal.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks ma ei imesta, et inimesed valdavalt oma eluga rahul pole, kui ühest füüsilisest kõrvalsuhtest tehakse selline draama, nagu kogu edasine elu ainult sellest sõltukski. Ja vaesed rumalad naised, aga ka mehed, kes siiralt usuvad end nad on oma kaasale kogu elu jooksul ainukesed imetlus- ja õnneobjektid. Täiskasvanud inimesel peaks juba nii palju haridust olema, et teada, et inimest juhivad instinktid nagu loomigi ja mingit eluaeg kestvat tõmmet ühe inimeksemplari vastu ei ole olemas. Eriti kurb on kogu loo juures see, et kui endal taolised haiglased kinnismõtted peas võimust on võtnud, surutakse neid peale ka teisele ja üritatakse teise elu põrguks teha. Ma olen rohkem kui veendunud, et need, kes põgusaid kõrvalsuhteid kohutavaks petmiseks ja süüteoks peavad, on äämiselt madala enesehinnanguga ja suurtes kompleksides inimesed, kelles lisaks eelmainitud omadustele on ka kõva annus kurjust.[/tsitaat]
Mina arvan vastupidi, et kui meie inimesed austaksid rohkem oma partnereid, ei alandaks neid petmise ja valetamisega, teiselt poolt, kui me ise ei elaks hambad ristis mittetoimivates suhetes, kus meid petetakse, manipuleeritakse, riskitakse meie tervisega, oleks meie ühiskond palju tervem ja õnnelikum, meil poleks nii palju lapsi, kes kes kasvavad üksikvanemaga, mis on ka oluline vaesusrisk, meil poleks emakakaelavähki neli korda rohkem kui Euroopas keskmiselt jne.
Hoopis iseasi on see, kui on kokkulepitult avatud suhe. Kui on isu kõrvalsuhteid harrastada, tuleks leida sarnaste huvidega partner.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Selgita, kuidas ühiskond palju tervem oleks, kui partnerid üksteist õigeaegselt kurssi viiks, et vaat täna on see päev, kus ma veedan öö kellegi teisega. Oletame, et kui 50 % inimestest kõrvalsuhet mitte kuidagi ei aktsepteeriks, siis oleks ühiskonnas lihtsalt 50 % üksikuid õnnetuid inimesi rohkem. Ega neid uusi partnereid ei teki ju kusagilt juurde – inimressurss on meie ühiskonnas ikka sama, et mitte öelda praegu kiiresti kahanev. Sa tõesti arvad, et naised elavad tsölibaadis elu lõpuni, peaasi et ükski nendega suhtesse astuv mees mitte kunagi kedagi teist ei kepiks?
Ja suures ulatuses haigestumise sidumine petmisega on äärmiselt ebaadekvaatne. Emakakaelavähki esineb meil seetõttu kõvasti rohkem, et inimesed ei lähe kontrolli õigeaegselt, mis aitaks vähki ennetada, nagu seda tehakse mujal Euroopas. Meil on ka kõikvõimalikke muid haigusi, mis kuidagi suguteedega seotud pole, kõvasti rohkem. Teiseks inimesed kepivad ka siis, kui nad veel kellegagi seotud pole – see ainult kinnitab intiktide mõju osatähtsust. Ei ole võimalik, et keegi tänapäeval veel mõtleb, et põhimõte süütuna mehele, on ainuõige.[/tsitaat]
Seletan seda nii, et ühiskondades, kus ollakse abielurikkumise osas ebatolerantsemad, on ka inimesed paremini võimelised oma instinkte vaos hoidma. Järelikult on instinktide vaoshoidmine võimalik.
Ma küll ei arva, et me peaksime minema tagasi nendesse aegadesse, kus abielurikkujaid kividega surnuks loobiksid, kuid arvan, et inimesed võiksid olla algusest peale üksteisega ausamad. Tegelikult on ju meeste ja naiste seas monogaamide hulk võrdlemisi ühesugune ja kui osa inimesi ei teeskleks suhte alguses kedagi teist, oleks palju suurem tõenäosus, et kokku satuvad kaks ühesuguste väärtushinnangutega inimest.
Kui monogaam elab enda teadmata polügaamiga, ei oskagi ta ennast haiguste vastu kaitsta, käia regulaarselt emakakaela kontrollimas, ei oska ka arvestada partneri võimalike abieluväliste lastega, ei oska ise ennast kaitsta raseduste vastu peremudelis, millesse ta lapsi hea meelega ei sünnitaks jne.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Seletan seda nii, et ühiskondades, kus ollakse abielurikkumise osas ebatolerantsemad, on ka inimesed paremini võimelised oma instinkte vaos hoidma. Järelikult on instinktide vaoshoidmine võimalik.
Ma küll ei arva, et me peaksime minema tagasi nendesse aegadesse, kus abielurikkujaid kividega surnuks loobiksid, kuid arvan, et inimesed võiksid olla algusest peale üksteisega ausamad. Tegelikult on ju meeste ja naiste seas monogaamide hulk võrdlemisi ühesugune ja kui osa inimesi ei teeskleks suhte alguses kedagi teist, oleks palju suurem tõenäosus, et kokku satuvad kaks ühesuguste väärtushinnangutega inimest.
Kui monogaam elab enda teadmata polügaamiga, ei oskagi ta ennast haiguste vastu kaitsta, käia regulaarselt emakakaela kontrollimas, ei oska ta arvestada partneri võimalike abieluväliste lastega, ei oska ise ennast kaitsta raseduste vastu peremudelis, millesse ta lapsi hea meelega ei sünnitaks jne.
[/tsitaat]

Miks peaks instinkte suutma vägisi vaos hoida? Seepärast, et sulle loodusseadused ei meeldi? Naljatilk!
Kui monogaam pole koolis käinud ega tea, et loomariigi praktiliselt kõiki isaseid iseloomustab üsna üheselt sugutung, valmisolek enesele ja teistele isastele tõestada, et ta on tugevaim ja parim ning sellega seotud riskimine, siis on see ainult selle monogaami probleem ja tema enda asi võimalikke isiklikke probleeme ennetada. Parima garantii annab otse loomulikult igasuguste paarisuhete välistamine. Võib muidugi mehelt suhte algul kirjaliku notariaalselt tõestatud tunnistuse võtta, et ta naisega kooselu jooksul kellegi teise voodisse ei maandu.
Ja ma võin korrata, et haigestumise võimalus pole siinjuures üldse mingi probleem, kuna praktika on näidanud, et haiguserisk ei mõjuta mitte kuidagi inimeste seksuaalset käitumist. Peab olema üsna pimedas kotis elanud, kui pole kuulnud, et enamikus peredes, kus mees otse ja ausalt teatab, et ta leidis endale teise naise ja kolib tema juurde, on just see monogaamne abikaasa reeglina hüsteerias, keelitades meest iga hinna eest enda juurde jääma, vaatamata sellele, et mees teda enam ei armasta või võtab käiku kõikvõimalikud vahendid, et mees uue naise juurest tagasi meelitada. Kuhu ei tea siis see monogaamsuse primaarseks pidamine kaob?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu arust ongi see hea näide täpselt sellisest maailmavaatest, mida sa ise propageerid. See tähendab, et sellistele inimestele polegi monogaamia nii oluline. Sageli lepivad nad ka sellega, kui mees kahe vahel pendeldab. Elukogemuse põhjal võin ka väita, et paljud nendest naistest, kes oma mehe tagasi keelitavad, teevad talle hiljem vargsi ja mõnuga tagasi.
[/tsitaat]

Ma ei saa aru, mis leppimisest ja tagasi tegemisest sa polügaamsete suhete pooldajate puhul räägid? Leppimisest ja tagasitegemisest saab ikkagi rääkida nende puhul, kes polügaamseid suhteid kuidagi aktsepteerida ei taha. Miks need, kellele monogaamia pole oluline, peaksid hambad ristis partneri polügaamse käitumisega leppima ja kellelegi midagi tagasi tegema? Sinu jutus puudub igasugune loogika.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma ei saa aru, mis leppimisest ja tagasi tegemisest sa polügaamsete suhete pooldajate puhul räägid? Leppimisest ja tagasitegemisest saab ikkagi rääkida nende puhul, kes polügaamseid suhteid kuidagi aktsepteerida ei taha. Miks need, kellele monogaamia pole oluline, peaksid hambad ristis partneri polügaamse käitumisega leppima ja kellelegi midagi tagasi tegema? Sinu jutus puudub igasugune loogika.[/tsitaat]
Loogika on täiesti olemas, aga sa lihtsalt ei viitsi süveneda ja kaasa mõelda. Põhimõttelise monogaamiaga ei ole ju sellistel paaridel, keda sina kirjeldad, mingit pistmist. See ongi täpselt see nähtus, mille vastu ma olen: ebaausad, fassaadlikud suhted, kus ei suudeta olla aus ei enda ega oma paarilise vastu. Lõpuks kannatavad kõik, kõige rohkem lapsed ja kaudselt kogu ühiskond.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

lugedes diagonaalis jäi see kommentaar eriti silma.
kuidas saab üks inimene olla nii külm? mõistmatu, must-valge? sina jah, kommentaari autor, mitte teemaalgataja. sina, kes sa ei eksi ja teiste eksimusi ei kannata? kuidas saab olla nii sallimatu ja kalk? oled sa üldse kunagi tõeliselt armunud olnud? oled isegi äkki kaks korda?

ära leelota, tõesti muud ei ole su soga peale kosta. olen jah külm ja kalk – asjade suhtes, mida lihtsalt EI TEHTA oma partnerile, oma perele.
olen näinud ühte petmise lugu lähedalt pealt, seesama kursaõest ullike lõhkus oma pere, ja suhted teismeliste tütardega. üks neist tüdrukutest jättis kahjuks ka oma tervise selle \”afääri\” pärast. füüsilist tervist pean silmas. vaimselt on nad kolmekesi invaliidid niikuinii, pikaks ajaks. ja ullike hõljub edasi…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

lugedes diagonaalis jäi see kommentaar eriti silma.
kuidas saab üks inimene olla nii külm? mõistmatu, must-valge? sina jah, kommentaari autor, mitte teemaalgataja. sina, kes sa ei eksi ja teiste eksimusi ei kannata? kuidas saab olla nii sallimatu ja kalk? oled sa üldse kunagi tõeliselt armunud olnud? oled isegi äkki kaks korda?

ära leelota, tõesti muud ei ole su soga peale kosta. olen jah külm ja kalk – asjade suhtes, mida lihtsalt EI TEHTA oma partnerile, oma perele.
olen näinud ühte petmise lugu lähedalt pealt, seesama kursaõest ullike lõhkus oma pere, ja suhted teismeliste tütardega. üks neist tüdrukutest jättis kahjuks ka oma tervise selle \”afääri\” pärast. füüsilist tervist pean silmas. vaimselt on nad kolmekesi invaliidid niikuinii, pikaks ajaks. ja ullike hõljub edasi…[/tsitaat]

teoorias oleme me kõik tugevad. oled sa suhtes olles kunagi teisesse armunud olnud? kui ei, siis ei tea sa millest räägid ja kui jah: siis seegi on omamoodi petmine.
ela edasi oma perfektsuse-mullis.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ma ei ole hormoonide-möllus esimesi kordi armunud teismeline. need ajad on üle elatud. ma olen täiskasvanud naine, oma mehe parim sober, oma lapse ema. ma armastan ja austan oma meest. ma ei tee iial talle ega oma perele midagi sellist. ma ei ole loom, ma suudan ennast kontrollida. mul ei vaja tunda ennast võõraste poolt ihaldatuna ega sellest endale asju ette kujutama hakata. ma tunnen endal oma mehe pilke ja mulle piisab sellest. lausa uskumatu, jah?

kui mul peaks tekkima mingi loomalik kiim kellegi teise suhtes, on järelikult minuga midagi lahti, meie suhe karidel. siis on vaja mõelda, koos abikaasaga, et mis nüüd edasi. anda asjale aega settida, otsida abi. ma ei lähe iial, mitte iial teise mehe kõhualust nühkima oma mehe eest salaja. [/tsitaat]mis sa arvad, kas see mõttetarkus \”never say never\” on lollide poolt välja mõeldud? sa ei saa teada, mis su elul sinuga plaanis on. radikaalne pubekas arvab, et teab elust kõike. keskealine rumaluke arvab, et teab iseendast kõike. tegelikkus on, et sa võid teada ainult seda, mis sinuga seni toimunud on. mis sinuga edasi toimub, millised tormid ees on, kuidas sa neis käitud – seda sa ei saa praegu mitte kuidagi teada.
elutarkus on, et ei loobita tühje lubadusi. kuni sa end kiidad, et oled olnud truu kaasa – kiidan kaasa. väga hea ja tore ja olen nõrgem. kui aga tuled väitma, et tulevikus sinuga midagi sellist ei juhtu – see jutt ajab mind naerma. see on nii tuttav omast minevikust – ja nii tühi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tänan sind.

Tundub, et see teema puudutab ikka väga paljusid väga teravalt. Eks igaühel omad põhjused, miks. On tõsi, et hindan oma praegust suhet veelgi enam ja mõtlen pea iga päev, kui vedanud mul on! Armastus meie vahel on palju sügavam, uuel tasandil ja kindlam – teame, et oleme kõige mustemas augus olnud ja sellest ikkagi koos väljunud. Lahku minnakse ka väiksemate probleemide tõttu…
Ma oleksin võinud kogu loo ka maha vaikida (seda soovitasid kusjuures kõik, kellele oma muret jagasin), elada õndsalt oma mehe kõrval edasi, et 20 a hiljem mingis lollis tülis see kõik välja plahvatada. Nagu enamasti tehakse. Varjamine on minu jaoks aga suurem kuritegu kui oma teo tunnistamine ja vähemalt selles osas ei ole oma põhimõtete vastu eksinud. Ja mingi ullike ju nii ei käituks?
Kurb on lugeda nii tigedaid ja must-valge mõtlemisega inimesi. Minu ja mu mehe maailmavaade on pisut teine ja julgen väita, et küpsem, kui mõne teise siinkirjutaja oma. Inimene on alati vaba. Me ei ole oma meeste omandid ega vastupidi. Elades pidevalt allasurutud soovide või ihadega, võib juhtuda see, et keskeas (või juba varem) minnaksegi lahku, sest kõik on ju tegemata ja kinnisilmi mingis õnneliku kooselu mullis elatud. Jah, muidugi ei pea ma silmas seda, et igal võimalikul juhul oma ihadele alluda ja ringi lasta, kus ja kellega juhtub. Aga kui me kedagi tõeliselt armastame, siis laseme tal ka vaba olla ja end otsida, kui teisiti ei saa. Isegi, kui sellega kaasnevad valu, kahtlused, hirmud. Kui armastus on tõeline, elab see need raskused üle. Ja kui ei ela, võib arvata, et see armastus ei olegi väga pikaajaliseks loodud. Ma ei taha üldistada ja öelda, et see põhimõte on tõde. Aga see on minu tõde ja elukogemus.
Loomulikult on õigus olla kuri ja üleolev neil, kes pole kedagi petnud ja usuvad ka, et nad seda kunagi ei tee. Kui te suudate elu lõpuni oma sõnadele kindlaks jääda – suurepärane! Siiski, ma ei tea, kas jätaksin selle teo tegemata, kui saaksin aega tagasi keerata. Nagu enne ka kirjutasin, olin samasugune petjate-põlgaja ja mõtlesin ka, et no kuidas saab üldse nii madalale langeda! Eks petjal ja petjal on ka vahe. Mõni teebki seda salaja, perede kõrvalt, kahetsuseta, lihtsalt seks seksi pärast. Sellist teguviisi on minulgi keeruline mõista, aga ma ei mõista ka kedagi hukka. Mul lihtsalt ei ole selleks õigust.
Niiet kahju, et äratasin oma teemaga nii paljudes kurje mõtteid ja asjatut viha. [/tsitaat]
Mulle tundub, et sa pole tegelikult ikka mitte millestki aru saanud. Kahjuks. Kui sellisest kogemusest ka ei õpi, millest siis veel???
Sa EI TEA, kas sa jätaksid teo tegemata, kui saaksid aja tagasi keerata? Mis mõttes? Mis süümepiinadest sa siis üldse räägid? Sa ju isegi ei kahetse tehtut?
Ja see, et sa mehele petmise ülestunnistamist mingiks kangelasteoks pead? Anna kannatust! Midagi egoistlikumat annab välja mõelda.