Arenguruumi ikka on kui lemmikuks on hakklihakaste!
Inimesed lihtsalt ei häbene välja öelda, et vaatamata kõigile neile eksootilistele roogadele, mis üsna sageli meie toidulauale jõuavad, on lihtsal hakklihakastmel täiesti selgelt oma võlu olemas. Vahel peitub lihtsuses võlu. Ega see, et hakklihakaste maitseb, ei tähenda, et eksootilisemaid roogi ei tehta ega ole nendega harjutud. Üks ei välista teist.
Arenguruumi ikka on kui lemmikuks on hakklihakaste!
Inimesed lihtsalt ei häbene välja öelda, et vaatamata kõigile neile eksootilistele roogadele, mis üsna sageli meie toidulauale jõuavad, on lihtsal hakklihakastmel täiesti selgelt oma võlu olemas. Vahel peitub lihtsuses võlu. Ega see, et hakklihakaste maitseb, ei tähenda, et eksootilisemaid roogi ei tehta ega ole nendega harjutud. Üks ei välista teist.
Siin ei räägita võlust, vaid kõige lemmikumast toidust.
Arenguruumi ikka on kui lemmikuks on hakklihakaste!
Inimesed lihtsalt ei häbene välja öelda, et vaatamata kõigile neile eksootilistele roogadele, mis üsna sageli meie toidulauale jõuavad, on lihtsal hakklihakastmel täiesti selgelt oma võlu olemas. Vahel peitub lihtsuses võlu. Ega see, et hakklihakaste maitseb, ei tähenda, et eksootilisemaid roogi ei tehta ega ole nendega harjutud. Üks ei välista teist.
Siin ei räägita võlust, vaid kõige lemmikumast toidust.
No aga kui inimesele maitseb ja see on lemmik. Kas siis tohib nii kirjutada?
paneme siis vastukaaluks vingujale (ikka alati jõutakse selle õnnetu hakklihakastme kallale):
1. lemmiksupp on lõhesupp porruga: http://www.tassike.ee/2011/02/koorene-lohesupp/
Auhinnalist teist kohta jagavad borsh ja seljanka.
2. lapse lemmikpraed on lambaribi ja pardifilee (parajalt roosad, mitte üleküpsenud). Kunagi oli ühe restorani menüüs grillitud kaheksajalg, mille tellisime endale- tulemus oli see, et kahest praest ei jäänud peale laste ülekäimist emale-isale tükikestki kombitsat. Järgmine kord tellisime neli kaheksajalapraadi ja ikka sama lugu. Mereandide peale on tüübid hullud. Selveris on vahel kaheksajalg isegi soodushinnaga, siis teen ise marineeritud kaheksajalga.
Teises restoranis nõudsid lapsed grillitud lammast, teenindaja ütles ausalt, et ta küll ei tea ühtegi last, kes suure lambaprae ära sööks, et ta teeb ühe prae pooleks, nagunii jätavad liha järele. No puudu tuli muidugi, ja pubi ettekandja imestas kõva häälega, mis imelapsed sattunud 🙂
Kunagi vaatas sõbranna pealt, silmad rõngas, kuidas kolmeaastased pistavad dolmasid. Jne.
Ja kõige selle peale, on üllatuste üllatus, söövad lapsed ka heameelega seda õnnetut hakkalihakastet-kartulit-kurgisalatit, kui mul tuleb pähe seda teha.
3. ei teagi, mingi sokolaadikook vast, või muffinid
Ja mitte kellegi lemmikuks ei ole ei kala ega lammas … masendav.
Miks see masendav tundub?
Me kõige tavalisem söök ongi kala, seda on kodus igasugusel kujul alati. Sööme kala ilmselt kordades rohkem, kui tervislikuks peetakse. Kuna kalaroad on meil nii tavalised, siis lemmikuks ei pea neid keegi enam ammu.
Eestis saadava värske kala valik on ikka üsna kesine kah.
Kui endistel headel aegadel Musta ja Vahemere kallastal, Atlandi ja Vaikse ookeani ääres reisimas sai käidud, siis sai kalaroogi ja mereande ikka vägagi nauditud, aga Eestis pole ei see tooraine ega ka lisanditeks olnud salatimaterjal kuidagi saadav.
Nii et siin ikka oma lemmikroad.
Arenguruumi ikka on kui lemmikuks on hakklihakaste!
Inimesed lihtsalt ei häbene välja öelda, et vaatamata kõigile neile eksootilistele roogadele, mis üsna sageli meie toidulauale jõuavad, on lihtsal hakklihakastmel täiesti selgelt oma võlu olemas. Vahel peitub lihtsuses võlu. Ega see, et hakklihakaste maitseb, ei tähenda, et eksootilisemaid roogi ei tehta ega ole nendega harjutud. Üks ei välista teist.
Siin ei räägita võlust, vaid kõige lemmikumast toidust.
No aga kui inimesele maitseb ja see on lemmik. Kas siis tohib nii kirjutada?
Ikka tohib.
Või ei olegi elus peale sea ja hakkliha proovinud, see on iseasi.
Arenguruumi ikka on kui lemmikuks on hakklihakaste!
Inimesed lihtsalt ei häbene välja öelda, et vaatamata kõigile neile eksootilistele roogadele, mis üsna sageli meie toidulauale jõuavad, on lihtsal hakklihakastmel täiesti selgelt oma võlu olemas. Vahel peitub lihtsuses võlu. Ega see, et hakklihakaste maitseb, ei tähenda, et eksootilisemaid roogi ei tehta ega ole nendega harjutud. Üks ei välista teist.
Siin ei räägita võlust, vaid kõige lemmikumast toidust.
No aga kui inimesele maitseb ja see on lemmik. Kas siis tohib nii kirjutada?
Ikka tohib.
Või ei olegi elus peale sea ja hakkliha proovinud, see on iseasi.
Ja kui ongi. Mis siis?
Arenguruumi ikka on kui lemmikuks on hakklihakaste!
Inimesed lihtsalt ei häbene välja öelda, et vaatamata kõigile neile eksootilistele roogadele, mis üsna sageli meie toidulauale jõuavad, on lihtsal hakklihakastmel täiesti selgelt oma võlu olemas. Vahel peitub lihtsuses võlu. Ega see, et hakklihakaste maitseb, ei tähenda, et eksootilisemaid roogi ei tehta ega ole nendega harjutud. Üks ei välista teist.
Siin ei räägita võlust, vaid kõige lemmikumast toidust.
No aga kui inimesele maitseb ja see on lemmik. Kas siis tohib nii kirjutada?
Ikka tohib.
Või ei olegi elus peale sea ja hakkliha proovinud, see on iseasi.
Ja kui ongi. Mis siis?
Vot siis on see, et kui valikut ei ole, ei saa ka teada. Teatakse ühte asja ja siis pole sellistel küsitlustel ka mõtet.
Minule jääb teemapüstitusest mulje, et küsiti argirooga. Sellist toitu, kui hakatakse poodi minema ja üks vanem küsib, öelge, mis me järgmistel päevadel süüa teeme? Siis kõik pakuvad ideid ja tihti on mõned lemmikumad toidud, mis korduvad ja korduvad. Kuna mul selline mulje on, siis siin teemas ma pakuksin ka välja puha hakklihaga toidud. Argipäeva õhtul eelistan hakkliha, sest need toidud saavad kiiresti valmis ja on lihtsad teha. Kui oleks küsitud lemmikuid pidupäeva toite, siis oleksin vastanud hoopis midagi muud. Seda ka, et peo puhul ostan ka midagi kallimat. Lammas või valge kala on palju kallimad, kui hakkliha. Ka sel põhjusel me argiõhtuti enamasti lammast või koha ei söö.
1. Lemmik supp on borš. Mu ämm keedab ise purkidesse väga head boršipõhja. Meie paneme sisse lihakraami (tavaliselt praeme hakkliha, mis teeb sellest muidugi kohe vale-borši, ja kartulit) Veel teen ma päris tihti itaalia stiilis suppe ehk minestronet.
2. Kolm hakklihatoitu, andke mulle andeks: pasta bolognese, karjase pirukas, chili con carne.
Kui küsitaks lemmikut peorooga, siis oleks see ahjus kaua küpsenud lambakints või burgundia pada. Need toidud küpsevad 3-5 tundi, nii et arusaadav ju, et igapäevased lemmikud need kuidagi olla ei saa. Kala meile mehega väga maitseb, restoranis tellimegi enamasti kala. Kahjuks kumbki laps kala ei söö, seega kodus seda igapäevaselt teha ei saa.
3. Ülejäänud pere koduseid magustoite ei söö ja olen loobunud endale üksi vaaritamast, näiteks kompotti vahukoorega. Sööme jäätist ja see ilmselt ongi meie lemmikmagustoit. Restoranis võtan enamasti panna cotta, üks lastest šokolaadikoogi vm šokolaadiga. Mees ja teine laps ei söö magustoite, va jäätis.
Meil suppidest konkurentsitult manna-kõrvitsasupp, tahkemast toidust täidetud paprikad (sees riisi, aedvilju, ploome v rosinaid, fetajuustu, vahel harva veise hakkliha v suitsukana ka) ja magusast beseerull (lapsed eelistavad klassiklaist vaarikarulli, meile abikaasaga meeldib kirssidega).
Näed, kui erinevad on inimesed! Minu jaoks väiksena oli manna-kõrvitsasupp paras õudusunenägu. Kui ma hapukapsast ja pekiliha üldse ei söönud, siis kõrvitsasuppi ikka pidin sööma, aga väga pika hambaga. No muidugi ma ise seda kunagi keetnud ei ole (hapukapsast ja pekiliha muide olen sööma hakanud). Aga nii palju kui ma oma last tunnen, siis tema ei võtaks suu sissegi.
Täidetud paprikad mulle ilmselt praegu maitseks, lapsena ei saanud proovida – minu laps paprikat ja tomatit ei söö. Tema lemmiktoidud on sellised lihtsad, kuigi kotletitaignasse õnnestub mul ikka igasuguseid köögivilju ka panna. Magusast armastab ta aga peedi-rukkijahu-šokolaadikooki.
Meie pere täiskasvanute lemmiktoite on raske öelda, on palju lemmikuid. Nt portugalipärane lehtkapsasupp vinnutatud vorstiga.
Toidud, mis alati ära süüakse
1 – hernesupp, borž, frikadellisupp
2 – kartulipuder kukeseenekastmega, lihapallid tomatikastmes,
3- tarretised, ahjuõunad/grillitud banaanid jäätisega, vahvlid.
Kuna lapsele ikkagi teed alguses koduseid toite, siis jäävad nad menüüsse ka siis, kui hakkad lauale panema lammast, lõhet, mereande. Võid süüa küll suurepäraseid merekarpe või böffi, aga alati jääb meelde see maitse, mis oli vanaema tehtud praetud räimedel.
Arenguruumi ikka on kui lemmikuks on hakklihakaste!
Inimesed lihtsalt ei häbene välja öelda, et vaatamata kõigile neile eksootilistele roogadele, mis üsna sageli meie toidulauale jõuavad, on lihtsal hakklihakastmel täiesti selgelt oma võlu olemas. Vahel peitub lihtsuses võlu. Ega see, et hakklihakaste maitseb, ei tähenda, et eksootilisemaid roogi ei tehta ega ole nendega harjutud. Üks ei välista teist.
Siin ei räägita võlust, vaid kõige lemmikumast toidust.
No aga kui inimesele maitseb ja see on lemmik. Kas siis tohib nii kirjutada?
Ikka tohib.
Või ei olegi elus peale sea ja hakkliha proovinud, see on iseasi.
Ja kui ongi. Mis siis?
Vot siis on see, et kui valikut ei ole, ei saa ka teada. Teatakse ühte asja ja siis pole sellistel küsitlustel ka mõtet.
Kas sa tõesti arvad, et tänapäeval puuduvad inimestel võimalused midagi kallimat, peenemat ja eksootilisemat süüa? Vaevalt küll! Isegi, kui ei saa piisavalt tihti lubada, siis mõnikord ikka. Või arvad tõsimeeli, et see, kes pakkus heaks söögiks hakklihakastme, pole oma elus midagi muud saanudki?
Hakklihakastme kõrval ütlen mina näiteks, et kapsa-hakkliha hautis varajase kapsa ja kartuliga on ülimaitsev toit. Lisaks ütlen veel, et paljud nn veneaegsed kodused söögid on maitsvamad, kui mõni tänapäevane moodne roog. Praetud räim on minu jaoks parem kui böff. kuivatatud puuviljadega kissell vahukoorega või karamellkissell on palju parem kui makroonid jne.
Ja mitte kellegi lemmikuks ei ole ei kala ega lammas … masendav. Hakkliha, hakkliha ja natuke veel hakkiliha.
Teemaks oli lemmiktoidud, mitte “Mida teie peres kõige sagedamini süüakse?”
Kuigi sööme regulaarselt nii punast kui valget kala, veist, harva lammast siis sellest hoolimata peetakse meil lemmiktoiduks korra kuus tehtavad hakklihakastmega kartuliputru.
Meie elus oli periood, kui meie suures peres oli kaks õppinud (ja mitte ainult Eestis praktiseerinud) kokka, pagar, toiduainete tehnoloog, toiduainete importöör ning kalur. Ja tänu enda pere tegemistele ja sugulastele-tuttavatele oli vabalt käes veinid, talleliha, vähid, põrsaliha, kitsepiim ja kitse- ja lamba -juustud, sinikarbid, erinevad jahud, maitseained, rääkimata igasugustest kaugematest ja siinsematest pähklitest, õlidest, puu- ja aedviljadest. Pasta tehti ise, loomulikult kogu muu söök oli ka parimal restoranitasemel.
Ja siis juhtus nii, et üks kokk abiellus ja kolis välja. Teine kokk jäi pärast põlveoperatsiooni umbes kuuks ajaks köögist eemale. Kalur sõitis samal ajal välismaale puhkama. Pagar läks kuueks kuuks Soome tööle.
Ülejäänud pere vaatas üksteist hämmeldunudlt ja tehti ühepajatoitu ja hakklihakastet. NII HEA OLI! Vahelduseks igasugustele kalmaaridele ja vuttidele ja antrekootidele ja veinikastmes ma-ei-tea-millele. Vorstikaste ise tehtud vorstidest! MMMM… hautatud kapsas seahakkklihaga…lausa ime.
Nüüd on pagar ja üks kokk ammu tagasi ning hakklihakaste ja frikadellid jms on menüüs vähemalt kord nädalas. Inimene tahab vaheldust ja vahelduseks on sellie ülilihtne toit ….unistuste toit. Eilegi sõime hommikuks mereannipastat (farfalled) ja avokaadot-tomatit. Lõunaks kartulipuder pekikõrnetega ja piim. Ja õhtuks karulaugupestot ja carpacciot.
Lemmiksupp lastel piima-makaronisupp, minul Tom Kha.
Praad hiidkrevetid küüslaugu ja tšilliga.
Magustoitu tehakse ja süüakse meil harva, Lapsed söövad jäätist kui isu tuleb. Aga kui valida siis hästi rammus brownie või šokolaadi laavakook vaniljejäätisega.
Kartulipuder ja hakklihakaste on meil legendaarne reisilt tulemise toit. Kui veel vabalt reisida sai, siis see oli alati esimese jälle kodus olemise õhtu toit.
Lemmiksupp lastel piima-makaronisupp, minul Tom Kha.
Praad hiidkrevetid küüslaugu ja tšilliga.
Magustoitu tehakse ja süüakse meil harva, Lapsed söövad jäätist kui isu tuleb. Aga kui valida siis hästi rammus brownie või šokolaadi laavakook vaniljejäätisega.
Kartulipuder ja hakklihakaste on meil legendaarne reisilt tulemise toit. Kui veel vabalt reisida sai, siis see oli alati esimese jälle kodus olemise õhtu toit.
Meil oli reisilt tulemise toiduks must leib, kilu ja munavõi .
Kartulipuder ja hakklihakaste on meil legendaarne reisilt tulemise toit.
Meil ka, aga hakklihakastme asemel on kotletid või šnitsel, ja pudru asemel vahel ka lasanje.
1 Piima-riisisupp, kanasupp klimpidega
2 Kartulipuder, lisandeid ei peagi olema, aga soovitavalt kõrned, praeliha või kotletid. Praeliha läheb muidugi igast asendist, soovitavalt kamaraga. Ja just pannil praetud, mitte niivõrd ahjus tehtud. Keedupeet ja lillkapsas. Sült.
3 Napoleonikook, jäätis, mannavaht (või rukkijahuvaht). Magustoitu sageli ei tee ega osta, aga jäätist võib süüa ka niisama. Ja minu eriline lemmik on tarretis.
Supp – eriti suppe ei tee. Vahel harva, kui on tehtud, siis kas koorene kalasupp või brokoli-lillkapsa püreesupp
Praad – tavaliselt ahjulõhe või -forell (tavapärane, erinevate marinaadidega, beebiforell) või mingi valge kala või ahjuliha. Seda viimast eelistan ise maitsestada ja küüslauguga pikkida, sest poe omad on minu jaoks ülemaitsestatud. Kõrvale siis kuidas kunagi. Ise eelistan lillkapsast, brokolit, sparglit. Ühepajatoit läheb ka hästi peale. 1 poeg armastab miskipärast üle kõige ribi, millest teised ei hooli. Aga kuna tema sööb kaladest ainult valget kala, siis muude kalade ajal on tema jaoks ribi.
Magustoit – üldiselt ei tee, sest keegi ei tunne sellest puudust. Minu magustoiduks on kuiv punane vein ja äädikamaitselised kartulikrõpsud. Suvel vahel harva teen ka rabarberikooki, sest mida see niisama seal aianurgas ikka kasvab. Mangokooki olen ka teinud.
Ses suhtes kummaline, sest kõrgkoolis käies sai ühikas igal õhtul küpsetatud. Muidugi sai naabritega jagatud, kuid ise sõin ka ikka natuke. Pojad mul aga kooke, torte jms ei söö üldse. Tavapäraseid magustoite ka ei söö. Ja seda väiksest peale.
