Teema: Pettumus keisrilõikest

Raseduskriisinõustaja jutule? Kui tõesti ennast mustas augus tunned olevat.

Mul puudub kogemus keisrilõikega. Aga sa tead ju ise nagunii, et see pole mingi “kergem tee”. Enamus inimesi ikka teab, et Eestis ei tehta keisrilõiget ilma näidustuseta. Kui keegi arvabki vastupidist, siis so what. Kõige tähtsam, et teiega on kõik hästi.

Võrdluseks võin tuua, et mul on raske leppida, et mu beebi viidi peale sünnitust intensiivi. Ei saanudki teda hoida, ei saanud imetada. Õnneks sain ta enda juurde järgmisel päeval. Aga ma mõtlen kogu aeg, et kui oleksin olnud osavam sünnitaja, kiiremini pressinud, veel rohkem pingutanud, mida iganes, siis äkki poleks neid probleeme olnud, mistõttu ta ära viidi. Äkki… väga haiget teeb, et nii läks. Mu beebi on terve, lihtsalt väga rahutu olnud sünnist saadik. Ja ma ikka mõtlen kogu aeg, kas see on sellega seotud. Ja kas mina olin selles süüdi. Ega sünnitusmajas mulle eriti midagi ei öeldudki. Pean lihtsalt leppima sellega.

Naudi oma beebit, see aeg läheb nii kiirelt.

Mul oli erakorraline keiser.

Järgmisel või ülejärgmisel päeval tuli lapseohtu õde kohmetult rääkima, et te olete ikka samaväärne ema, mis sest et oli keiser.

Ma vaatasin teda taldrikusuuruste silmadega, sest polnud poole sõnagagi seda teemat tõstnud. Minu arvamus oli ja on, et mis vahet sellel on, kuidas laps sünnib, oluline on et laps on elus ja terve ning nii talle ka ütlesin.

Kui mustad mõtted kiusavad, mõtle, et kuidas su elu oleks, kui sul last ei oleks, kuna laps ei elanud seda üle, või ta oleks sünnitrauma tagajärjel suurte terviseprobleemidega (nt ratastoolis, ajukahjustusega vm). Kas need võimalused oleks su esimene eelistus?

Mina viskasin nalja, et sain haiglast kogemuste täispaketi – kõigepealt korduvalt rasedana haigla, siis esilekutsumine, siis erakorraline keiser – tehke järgi. 😉

Mulle meeldis naistearst, kes mulle sünnituseelses ütles, kui mu emakakaela avanemist ootasime: no vaatame, kas tuleb vaginaalne sünnitus või kõhusünnitus. Ja see kõhusünnitus oli minu jaoks nii tore termin kuidagi 🙂

Minu meelest emana me põeme ja tunneme süüd pidevalt. Kuidas su beebi ilmale tuli on nii väike mure ja selle pärast ei peaks üldse põdema.

Erakorraline keiser, eriti veel kuna oli esimene laps, oli tõesti šokk ja sellele järgnes sünnitusjärgne depressioon ning ei tundnud end lapsega üldse seotud olevatki. Nagu oleksin talle olnud õde või tädi aga emana ma ennast ei tundnud. Läks terve aasta enne kui see meeletu emaarmastus ühel hetkel minust läbi voolas ja lapsele silma vaadates õnnetundest nutma hakkasin. Nüüd tuleb rõõmupisar silma peaaegu iga kord kui teda pikemalt vaatama jään.
Järgmine laps sündis loomulikul teel ja siis kirjutati mulle sõnum: “Palju õnne, nüüd oled päriselt ka ema ja naine” 🙂
Sellisest solvangust taastumine võttis ka hea paar kuud.

Ütle endale, et tahtlikult värskele emale haiget tegemine on kibestunud, õnnetute, elus läbikukkunud inimeste märk ja saan uhke olla, et olen neist parem ega tunne enam mingit süüd. Sinu elu on nii palju ilusam kui nende oma

#4325874:

Erakorraline keiser, eriti veel kuna oli esimene laps, oli tõesti šokk ja sellele järgnes sünnitusjärgne depressioon ning ei tundnud end lapsega üldse seotud olevatki. Nagu oleksin talle olnud õde või tädi aga emana ma ennast ei tundnud. Läks terve aasta enne kui see meeletu emaarmastus ühel hetkel minust läbi voolas ja lapsele silma vaadates õnnetundest nutma hakkasin. Nüüd tuleb rõõmupisar silma peaaegu iga kord kui teda pikemalt vaatama jään.

Järgmine laps sündis loomulikul teel ja siis kirjutati mulle sõnum: “Palju õnne, nüüd oled päriselt ka ema ja naine” 🙂

Sellisest solvangust taastumine võttis ka hea paar kuud.

Ütle endale, et tahtlikult värskele emale haiget tegemine on kibestunud, õnnetute, elus läbikukkunud inimeste märk ja saan uhke olla, et olen neist parem ega tunne enam mingit süüd. Sinu elu on nii palju ilusam kui nende oma

Appi kui kohutav asi, mida värskele emale öelda. Tundsin ise enda sees seda solvumist praegu. Kui on inimesi, kes julgevad selliseid asju välja öelda, siis võib arvata, et selliselt mõtlejaid on palju-palju rohkem.

Praegu on igatahes väga valus, ettekujutus millestki, mida nii väga tahtsin, on põrmuks põlenud. Loodan, et läheb paremaks. Lapsest rõõmu tundmine tõesti aitab.

Aitäh vastajatele!

TA

Raseduskriisinõustaja. Ma kohutavalt kartsin keisrit ja teadsin juba ette, et kui oleks keisriks läinud, ma oleks deprekas lõpetanud just nende samade mõtete pärast.

Eks see halvasti suhtumine on puhas kadedus , et keegi sai “ lihtsamini”

Minul oli erakorraline keiser ja jäin rahule.

Sama hästi võiksin  öelda, et see kes ennast sünnitusel täis s***b ei ole ema nime väärt. Kahjuks ei saa keegi valida ja tellida sünnituse kulgu. tuleb see mis tuleb. Lollus on teisi sellep. halvustada. Tähtsaim on ju see, et sünniks terve ja elujõuline beebi kelle suudab see sünnitaja ka suureks inimeseks kasvatada, mitte see kuidas ta välja tuli.