Minul praegu väga raske aeg. Isa sai nädal tagasi insuldi ja on siiani intensiivravil, arst ütleb, et raskes seisundis. See oli mulle ja emale väga suur ¨okk, väliselt terve inimene jäi päevapealt liikumatuks, kellel halvatud isegi neelamine ja ei tea kas ta tuleb sellest välja. Käime teda tihedalt vaatamas. Käisime isa vaatamas korra ka koos lastega, isal oli väga hea meel lapsi näha.
Elame ema – isaga suhteliselt lähestikku ja isa tööaegade sobivuse tõttu on tema just palju minu lastega tegelenud. Kui vanem laps tuleb koolist õppis isa temaga tihti ja oli temaga kuni mina või mees töölt tuli, tegi lapsele süüa.
Nüüd peale tööpäeva käin tihti haiglas. Täna on tööjuurest vaba päev, otsustasin ka lasteaialapse koju jätta ja lastega olla terve päeva, sest viimasel ajal pole lastele palju tähelepanu jätkunud. Mõtted mul muidugi kogu aeg isa juures. Isal on mõistus selge ja ka rääkida saab, kuigi kõnehäire on tal muidugi ka. Eile just kui isale ütlesin, et lapsed ka tervitavad sind, tulid isal lausa pisarad silma. Kuigi ega lapsed vanaisa järgi ei küsi.
Täna rääkisin lastega, et vanaisa on väga raskesti haige ja ta võib isegi ära surra (tahtsin, et lapsed oleks natukenegi ette valmistatud kui kõige hullem peaks juhtuma). Kuueaastane lasteaialaps ütles selle peale, et ongi parem kui vanaisa ära sureb, mulle ta ei meeldigi ja ta ostab mulle väga harva poest midagi. Ma ehmatasin nii, et ei suutnud enam lastega koos olla, lapsed mängivad teises toas. Nutsin, et minu laps, keda lasteaias kiidetakse, et ta ei tee kärbselegi liiga räägib sellist juttu. Ju ma olen ise kasvatuses midagi väga valesti teinud. Ma ei suuda uskuda, et minu laps niimoodi võis öelda. Suurem laps ei öelnud üldse midagi, täiesti emotsioonitu. Ma plaanisin täna ainult lastega tegeleda ja nüüd on nii, et ei taha nendega praegu midagi teha, kuigi jah nad on ju lapsed…
Teema: Pettusin täna oma lapses, tegelikult vist küll iseendas.
mina oleksin lapsele silmapilkselt andnud väga konkreetse tagasiside pisarate ja karjumisega, et selliseid sõnu ei loobi isegi laps. rahulikult rääkida ja seletada jõuad alati, aga minu arvates oleks laps selliste sõnade peale pidanud saama vahetu emotsiooni.
Enne kui hurjutajad kohale jõuavad (ja nad jõuavad), ütlen kähku ära, et mina saan sinust küll väga hästi aru ja selline lause võtab kindlasti hinge kinni. Asi võib olla ka lapses, mitte sinu kasvatuses. Suurema lapse emotsioonitus on arusaadav, ta ei oska seda teadmist veel käsitleda, kuid väiksema lapse teadaanne on isegi kuueaastase kohta küll harukordselt südametu.
No nüüd edasi hurjutatakse vähemalt nii sind kui mind. 🙂
Ma leian, et selle lapsega peab keegi vanematest väga tõsise vestluse maha pidama. Aga jah, mina ise oleksin ilmselt tutaka kirja pannud sellise avalduse peale algatuseks.
Äkki on su lapsel Aspergeri sündroom?
inimesed leinavad erinevalt – ühed nutavad ja karjuvad, ühed ütlevad \”ongi hea\”, ühed on vait ja kõrvaltvaataja jaoks tuimad ja tundetud.
kellelgi pole õigust öelda, milline on õige viis leinamiseks või kuidas peaks suhtuma surma.
teemaalgataja ootas tõenäoliselt oma lastelt tuge oma kurbuses ja ainus mõistetav viis oleks talle olnud samasugune reaktsioon kui teemaalgatajal endal s.o. pisarad, nutt, leppimatus ja ahastus
teemaalgataja peaks mõistma, et kõigi emotsioonid ei avaldu üheselt … ja vihane või ükskõikne reaktsioon ei pruugi tähendada, et inimene sisimas ka sellist ükskõiksust tunneb
Sa ju ei tea kuidas sinu isa ja lapsed omavahel läbisaid siis kui sind polnud. Üks asi on täiskasvanu vaade lastele, laps vaatab täiskasvanuid teistmoodi.
Mis siis kui su 6 aastane on tundnud pidevat vaimset vägivalda vanaisa poolt. Kusjuures sisulist vägivalda ei pruugi ollagi. Mõni karm sõna, kuri pilk, kindel sõna jne. Ja on lapsi kes vihkavad sellist inimest eluaeg selle halva pärast, mis nad neile teinud on. Võta lapsega rääkida. Las ta räägib lahti, mis täpselt see vanaisa siis valesti teinud on, et tema niimoodi vanaisa surma tahab. Et kas ta saab aru ,et kui surm tuleb , inimest üldse enam ei ole. Kui sul muidu normaalne laps, siis võib selles lauses olla midagi väga suurt halba temajaoks. uuri see välja.
Sinu lapse käitumine on ilmselt tema kaitsereaktsioon antud olukorras. Ära last karista, räägi lihtsalt oma tunnetest ja kuula tema omi. See on tõsi, et sellises olukorras on kõik käitumismallid nn normaalsed. Ära võta seda südamesse! Ole tubli ja loodan parimat!
Ei maksa lapse juttu südamesse võtta. See võib olla tema kaitsereaktsioon stressiolukorrale. Kõik ei peagi kindlasti nutma ja õnnetult diivanil taskurätiserva näppima. Toimetulekuviise on erinevaid.
Pealegi võib ju laps teoreetiliselt teada, mis see surm on, aga ta ei tea veel, MIS surm on. Tal pole ehk eelnevat kokkupuudet? Sel juhul on see ära suremine midagi seosetut, segast, mida-iganes asi.
Ära pahanda lapsega.
6aastane on alles laps, mitte väiksemat kasvu täisealine. Mina nii väikeselt ei ootaks mingeid pisaraid ega emotsioone vanaisa pärast. Aga rääkima peaks küll lapsega. Võibolla ta tunneb end kõrvalejäetuna. Kõigi tähelepanu on järsku haigel vanaisal. See võib veidi kadedaks teha.
Mul lapsed veidi väiksemad. Üks 3-aastane ja teine 5-aastane. Ma olen ise hetkel haige ja lapsed ka kodus. Alles eile tundsin end ikka väga halvasti. Palusin lastel õhtul voodisse minna, aga nemad ikka mürasid ja ajasid üksteist taga. Minu seletamisest, et mul paha olla, ei saanud nad midagi aru. Ja nii ongi. Lapsed ei saa nendest asjadest aru. 3-aastane tütar tuli küll minu juurde lohutama, kui ma pea käte vahel kurvalt istusin. Poiss ei tule kunagi lohutama.
Lohutuseks võin öelda, et mu isa on üle elanud 3 infarkti ja ühe insuldi. Ta on varsti 80aastane ja liigub täitsa ringi. Kui su isa pole suitsetaja, siis ta tuleb ehk sellest välja. Arstide sõnul on mu isa ainult tänu sellele elus, et ta pole elus suitsu teinud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa ju ei tea kuidas sinu isa ja lapsed omavahel läbisaid siis kui sind polnud. Üks asi on täiskasvanu vaade lastele, laps vaatab täiskasvanuid teistmoodi.
Mis siis kui su 6 aastane on tundnud pidevat vaimset vägivalda vanaisa poolt. Kusjuures sisulist vägivalda ei pruugi ollagi. Mõni karm sõna, kuri pilk, kindel sõna jne. Ja on lapsi kes vihkavad sellist inimest eluaeg selle halva pärast, mis nad neile teinud on. Võta lapsega rääkida. Las ta räägib lahti, mis täpselt see vanaisa siis valesti teinud on, et tema niimoodi vanaisa surma tahab. Et kas ta saab aru ,et kui surm tuleb , inimest üldse enam ei ole. Kui sul muidu normaalne laps, siis võib selles lauses olla midagi väga suurt halba temajaoks. uuri see välja. [/tsitaat]
Kuule minu arust ei ole normaalne hakata kohe igasugu asju kahtlustama ja ma ei tea mis vägivalda ja eitea mida! See lause ei tähenda, et ta kohe soovib vanaisa surma. See ei pea midagi tähendama, võibki olla kaitsereaktsioon, nagu siin mõned räägivad. Laps ei taju veel surma nii nagu tiskasvanud.
Kunks lapsed pole surmaga kokku puutunud, on neil sellest oma arusaam. Mida iganes lapsed surma kohta arvavad, ei maksa seda neile pahaks panna.
Ja sina ära ulu, isa pole veel surnud, et vaja leinama hakata. Tunne oma lastest röömu.
lapsed ongi sotsiopaadid. sotsialiseerumine võtab aega.
kuigi ikka suht jõhker avaldus lapse suust.
Aga äkki tõesti oled just sina süüdi.
Lapse jutt on isekas. Ja kas sa üldse ütlesid lapsele, et see oli temast väga inetu nii öelda? Muide lapse sõnadest kumab läbi materiaalne kasvatus.
Saan aru, et täiskasvanut ¨okeerib lapse selline suhtumine, aga olen veendunud, et enamus lapsi ongi sellised väikesed kasuahned/pragmaatilised patsitikad. Sellest kasvatakse elukogemuse suurenedes välja:)
Vanavanaema hellitas neid, järelikult on kurb, et teda pole. Vanaisast erilist kasu pole ja surnud pole ka – mis ikka nii väga suurt numbrit teha.
Abiks nagu ikka klassikud. Oli see vist Tammsaare ‘Vanaisa surmas’ kus väike poiss mõtles, et vahva kui vanaisa ära sureb – saab piibu ja kepi endale.
Ole mureta, enamus lapsi mõtlebki niimoodi. Paanikaks põhjust pole.
Nendega tuleb olukorrast lihtsalt rahulikult rääkida ja oodata, kuni vanemaks saavad.
Mina olin umbes samaealine (7-aastane) kui mu vanaisa suri ning tal oli samuti enne insult. Mäletan, et mu ema ja vanaema käisid teda sageli haiglas vaatamas, kuid kahjuks vanaisa suri umbes 2 kuud pärast insulti. Olime vennaga tema ainsad lapselapsed ning ta hoidis meid väga, veidi enne surma oli ta öelnud, et sooviks meid veel näha:)
Mina mäletan tema surmast seda, et ma ei mõistnud seda eriti. Muidugi sain aru, et ta maetakse, kuid ma ei mõistnud selle lõplikkust. Ja mäletan, et kartsin oma ema leina tema isa surma üle. Veider mida lapsed mäletavad.
Aga sulle teemaalgataja soovitaksin küll lastele rääkida nende vanaisa haigusest kuid ära räägi neile tema võimalikust surmast – nad on veel nii väikesed, et sa ei saa neid selleks ette valmistada. Ütle lihtsalt et vanaisa on väga-väga haige.
Su noorem laps oli küll brutaalselt aus, kuid see ei tähenda, et sa peaksid sellise avaldusega leppima. Tõsi, ta ei saa surma lõplikkusest veel aru, kuid seleta talle, et sellist asja on inetu öelda.
Mis nipiga iganes, käi koos lastega isa vaatamas. Ütle, et vanaisa vajab teid just nüüd. Te ei pea palatis kaua olema. Räägite veidi juttu, joonistate koos pildi, söödate haigele tüki banaani ja kõrremahla. Pane lapsed seal tegutsema.
No kuule, lapsed ongi ju sellised. Mäletan ühte filmi, kus mees hakkas pimedaks jääma ja ei teadnud, kuidas seda pojale öelda. Lõpuks ütles, siis poeg hüüatas, et kui tore, siis saame endale koera! Mees ei olnud kurb, et poeg talle kaasa ei tunne, vaid rõõmus, et poeg ei olnud kurb. Kui mina olin laps, suri järjestikku väga palju sugulasi. Mäletan, et vihkasin seda sellepärast, et kodus oli siis nii halb, ema nuttis pidevalt ja ei tegelenud minuga üldse. Mõtlesin, et küll on nõmedad sugulased, on siis vaja niimoodi kogu aeg ära surra, miks mina pean kannatama. Emast ka kahju ei olnud, vaid olin tema peale pahane, et ta minuga ei tegelenud. Alles hiljem sain aru, kui raske tal võis sel ajal olla, aga mina mõtlesin ikka ainult endale.
Mäletan lapsene ühe oma pereliikme haigust ja surma. Olin siis ka eelkooliealine. Ema oli tema haiguse ajal väga palju seal. Mäletan, kuidas ma vaikselt soovisin, et ta juba kiiremine ära sureks (eks kodus oli täiskasvanute vahel jutuks olnud, et teda enam kauaks pole), et emal ometi jälle rohkem aega oleks minuga olla ja et ta enam kurb ei oleks. Millegipärast olin kindel, et kurbus lõpeb kohe surmaga.
Mäletan, kuidas ma piinlesin, et oma mõtteid ema eest varjata, sest nii palju sain ma siiski aru, et sellised soovid emale ei meeldi. Surma lõplikust taipasin ma ikka küll palju hiljem.
Mina olin selline laps, et võtsin kõike jubedalt südamesse ja põdesin kohutavalt iga asja pärast ja seda seetõttu, et mu ema oli hüsteerik, kes alati igast asjast kohutavalt suure draama tegi ja minu ka ära hirmutas. Ebakindlus ja kompleksid olid mul ka täiskasvanuna väga pikalt normaalset elu häirimas. Ära sina tee draamat. Ja ära ole oma lapses pettunud.
Mulle jälle lapsena meeldisid matused, vanemad ei kakelnud ega pahandanud üksteisega, olid mõistvad ja isa ei joonud viina ka siis.
Sind häirib, et su laps ei reageeri asjadele nagu sina, aga see oli täiesti normaalne reaktsioon nii väikese lapse poolt. Sama normaalne oleks olnud ka see, kui ta oleks lahinal nutma puhkenud.
Lapsed ei oska oma emotsioone (s.h ka hirme) väljendada adekvaatselt nagu täiskasvanud. See oskus tuleb ajaga.
Ja kui tema tunded on hetkel sellised, siis on parem kui ta neid ausalt väljendada julgeb, mitte ei tee kurba nägu ainult sellepärast, et arvab, et peab seda tegema.
Mina mäletan oma lapsepõlvest selgelt olukorda, kus olin sinu noorema lapse rollis. Olin muidu väga tundlik ja õrnahingeline laps. Aga kui ema kuulis telefonis oma venna surmast, mina olin voodis und ootamas, olin 7-aastane, käisid mu peast läbi konkreetselt nii julmad mõtted: nõme onu, sured just nüüd ära, ma ei saagi kooli aktusele minna, lollakas onu, mida sa sured, väärakas. Täpselt sellelaadsed mõtted olid mu peas, süüdistasin onu, et ta \”valel ajal suri\”. Tegelikult olin väga ¨okis ja selline oli lihtsalt mu lapselik reaktsioon ehmatusele. Mäletan ka ¨okki – ja ¨okis ei olnud ma mitte onu surma üle, sellest ma ei saanud veel aru, vaid oma ema pisarate üle. Ja lapsel tekibki egotsentristlik hirmutunne: mite onu ei ole ohver, et suri, vaid mina olen ohver, et mu ema nii õõvastavalt ahastab ja mul on nii hirmuäravatavlt veider õhtu.
Äkki ka sinu laps elas oma ehmatust ja hirmu niimoodi välja.
Mina mõtlesin ka oma vanavanaema puhul, et tegelikult oli ju hea, et ta ära suri, sest ta juba aastaid rääkis, kuidas surma ootab. Samas ei sidunud ma seda kunagi asjade ostmisega, sest sellel ajal polnud midagi ostagi. Ma arvan, et esmane ehmumine ja pettumine on normaalne. Seejärel tuleb analüüsida, kas lapse sellised sõnad leiavad kajastumist ka igapäevaelus ja tegudes. Kas ta mõtleb vaid endale ja asjadele jne. Vahel võib olla lapse reaktsioon nii vahetu ja analüüsivaba, et tema esmaselt tekkinud loogilistel seostel pole palju tegemist tema püsiväärtustega. Ei maksa liialt rõhku panna lapse ühele kommentaarile, nii kole kui see ka tundub. Laste mõttemaailmas on palju irratsionaalseid seoseid, mille me täiskasvanuks saades ise ümber oleme töödelnud.
mina nn kärataksin küll oma lapsele, et mõtle ennem kui räägid.nii ei öelda mitte kellegi kohta, veel vähem oma vanaisa kohta. kui jah laps ei adu veel oma tundeid, kuid viisakust peab ka olema
Lapsed võivad ikka nii erinevad olla…
Mäletan, et kui olin 6-aastane, siis suri minu onu.
Ootasime terve õhtu perega, et millal ta juba koju jõuab.(tädi ja onu elasid tollal meie juures) Aga ta ei tulnud ega tulnud. Teadsin, et midagi peab olema juhtunud, sest ta ei jäänud kunagi hilja peale. Istusin aknal ja ootasin nii kaua, kui jaksasin. Mäletan seda mure-ja hirmutunnet. Hommikul tuligi teade, et oli auto alla jäänud. Ma teadsin selles vanuses küll, mida tähendab surm, kuigi varasemat kokkupuuudet polnud. Pikalt olin kurb ja leinasin. Ju see oleneb siis kasvatusest, kui hästi vanemad lastele asju seletavad ja kui empaatiline keegi selles vanuses on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lapsed võivad ikka nii erinevad olla…
Mäletan, et kui olin 6-aastane, siis suri minu onu.
Ootasime terve õhtu perega, et millal ta juba koju jõuab.(tädi ja onu elasid tollal meie juures) Aga ta ei tulnud ega tulnud. Teadsin, et midagi peab olema juhtunud, sest ta ei jäänud kunagi hilja peale. Istusin aknal ja ootasin nii kaua, kui jaksasin. Mäletan seda mure-ja hirmutunnet. Hommikul tuligi teade, et oli auto alla jäänud. Ma teadsin selles vanuses küll, mida tähendab surm, kuigi varasemat kokkupuuudet polnud. Pikalt olin kurb ja leinasin. Ju see oleneb siis kasvatusest, kui hästi vanemad lastele asju seletavad ja kui empaatiline keegi selles vanuses on.[/tsitaat]
See, kas leinad ja kuidas leinad, ei olene isegi täiskasvanu puhul kasvatusest, täiesti arulage jutt.
Olen teemaalgatajaga praegu sarnases olukorras, lihtsalt lapsed on pisut väiksemad. Ma ei tea, millal hakkab laps päriselt tajuma surma lõplikkust, julgen oletada, et 6-aastaselt veel küll mitte. Mina oma lastele surmast ei räägi midagi ja isegi haiguse raskusest mitte, sest ei taha ärritada ei neid ega haiget, kellega nad ju kohtuvad.
Teiseks on suur vahe, kas inimene on pikalt haige või sureb jalapealt (nagu siin näites onu). Kuidas üldse saab õnnetust kõrvutada pikaajalise haigusega, mis nõuab patsiendi pikaajalist külastamist haiglas, kodus põetamist või midagi muud, mis tähendab ka pikaajalisemat muret, ootust, hirmu, stressi (mida kõike teemaalgataja ka kirjeldab)? Loomulikult mõjub see kõigile pereliikmetele, ka lastele (nagu samuti siin paljud on oma lapsepõlvemälestusi kirjeldanud). Muidugi püüab enamik inimesi vist oma laste eest selliseid reaktsioone vähemalt natuke varjata, et lapsi (eriti väiksemaid) mitte päris liimist lahti raputada, kuid alati see ei õnnestu. Ja mõned inimesed ei suuda püüdagi, sest on endaga nii hullus seisus.
Kui seda kõike ei adu, siis on küll kummaline tulla sellisesse teemasse targutama oma suurest empaatiavõimest ja heast kasvatusest.
Ja võin omast kogemusest kinnitada, et selle selgitamisega on ka nii ja naa. Kui onu on öösel auto alla jäänud, on aega selgitusteks küll ja veel. Kui enne ja pärast tööd insuldihaige juures käia, siis seda aega nii väga ei ole.
Asi pole tegelikult ju selles kas laps saab aru surmast kui sellisest, vaid selles, kuidas teemaalgataja laps inetult ütles. Juba see näitab, et kasvatus on jätnud soovida. Midagi sellist ei lubaks mina oma lastele öelda ja nad saaksid karistada.
Teemaalgataja on jah süüdi oma laste havas kasvatuses, tal on õigus. Ja veel enam on ta süüdi laste tundetuses.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Asi pole tegelikult ju selles kas laps saab aru surmast kui sellisest, vaid selles, kuidas teemaalgataja laps inetult ütles. Juba see näitab, et kasvatus on jätnud soovida. Midagi sellist ei lubaks mina oma lastele öelda ja nad saaksid karistada.
Teemaalgataja on jah süüdi oma laste havas kasvatuses, tal on õigus. Ja veel enam on ta süüdi laste tundetuses.
[/tsitaat]
Ei, teemaalgataja ei ole antud olukorras mitte milleski süüdi. Tal on isegi raske ja ainult väga tundetu inimene tuleb süüdimatult foorumisse ütlema, et jah, sa oled süüdi oma laste halvas kasvatuses ja veel rohkem süüdi nende tundetuses. Las siis mõtleb kodus, kuidas lisaks isa eest hoolitsemisele ja ema toetamisele nüüd ka oma lapsed kasvatada tundlikeks, südamlikeks ja muidu paremateks. Äkki ilma selle ülesandeta on kapitaalne läbipõlemine liiga kaugel, mis?
Jah, laps ütles inetult, selge see, et poleks pidanud. Aga hakata sellest venitama mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi ja teemaalgatajale süükoormat selga laduma (sest äkki tal muidu pole tänasel päeval veel piisavalt raske) on ikka harukordselt südametu. Ning sina, erinevalt tema lapsest, oled ju täiskasvanud inimene ja võiksid endale oma sõnade mõjust rohkem aru anda.
6-aastasele ei saa teha ülesandeks ema raskes olukorras emotsionaalselt toetada. Tema käitumine ja ütlemine võib vabalt kajastada ka tema hirmu, segadust ja viha. Näeb, et emaga on midagi väga valesti, aga muuta seda ei oska ega saa.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
