Kui su lapsed on alaealised siis ma ei saa üldse aru kuidas on nende olemasolu võimalik pidevalt nii ära unustada, et lausa ehmatav on kui oma laps äkki keset kööki seisab.
Mul üldiselt ei ole sellise võpatamisega probleemi, eks ma muidugi ehmun siis kui on loogiline ehmuda, a la õudusfilmis jube koht või kui mingi ootamatu pauk kuskil käib, see on normaalne.
AGA ma saan selle Käo ehmatusest ka aru, et “pesen nõusid ja järsku laps seisab kõrval”. Mul on 8-aastane laps ja ma olen ka tema äkilise ilmumise peale korduvalt võpatanud. See ei ole see asi, et ma kuidagi unustaksin, et mul on laps olemas. See on see, et tavaliselt ta jookseb, kargab, räägib juba eemalt midagi ja ma saan aru tema liikumisest ja olemisest. Aga siis mõnikord ma olen arvuti taga ja teen tööd, olen süvenenud. Kui ta niisugusel ajal välja ilmub, ilma tavapärase hüplemise ja mulinata, vaikselt seisab nagu vaim kõrval, siis ma olen paar korda küll niimoodi ehmatanud, et süda järtab löögi vahele. No täpselt nagu õudne koht õudusfilmis. 😀
Siis ma olen talle ka öelnud, et kui sa näed, et ma teen tööd, siis palun ära hiili mulle tasakesti kõrvale, see võib mind ära ehmatada. Mul ei ole võimalik oma töölauda ka kuidagi teisiti paigutada, nii et sellist olukorda üldse ei tekiks. Igal juhul mõistan väga hästi seda, et on võimalik omaenda lapse peale ehmatada.