Minul on juba kolmandat kuud mure – pidev kipitus ureetras ja tupeavas. Hakkas täiesti lambist, seksiga seotud ei ole. Põiepõletikku ei ole (bakterit ka uriinist pole leitud), günekoloogiliselt kontrollitud mitu korda (sh kõik võimalikud s.haigused, seenekülv korras jne). Kõik korras-puhas.
On võimalik, et on tsütolüütiline vaginoos (ehk laktobatsillide ülekasv), sest proovidest on välja tulnud palju laktobatsille. Muud midagi. Kui voolust vahel on, siis on see seenele sarnane, paks-pastalaadne, valge (aga seenekülv on alati korras).
Endale tundub, et väikeste häbememokkade juurest ja ureetra kandist natuke punetab. Oma kehavedelikud justkui ajavad rohkem kipitama (sh uriin). Selle kipituse tõttu ajab vahel rohkem pissile ka, aga mitte alati. Istuda on kõige ebameeldivam.
Mida olen teinud:
-soodaga istevanne (mingi hetk tundus aitavat, teine kord jälle ärritas rohkem)
-soodaveega tupeloputusi (arsti soovitusel – sama lugu, mis eelmine)
-meresoolaga istevanne (ei saa aru, et oluliselt aitaks)
-femigeeli (ei aidanud)
-algul arvasid arstid, et põiepõletik, sain AB (ei aidanud)
-mingeid naistele mõeldud seeneravimeid, intiimgeele ei saa kasutada, kuna on kahtlus laktobatsillide ülekasvule (see on seenele täpselt vastupidine olukord).
Kas keegi on veel pikalt sellise kipitusega kimpus olnud, kui kõik on justkui korras? Kas on lootust, et läheb ühel hetkel ikkagi ära? Kas on ka depressiooni tekitanud? Lihtsalt hulluks ajab, kui tunned üht kõige õrnemat kehaosa kogu aeg päeva jooksul, mitu kuud juba. Seksuaalelu enam ei ole – me kumbki ei julge lihtsalt ja kogu spontaanne ja varasem hea seksuaalelu on unustatud. 🙁
Olen 34.