Soovin jagada oma tragikoomilist sünnitusprotsessi, mille käigus nägin ära sünnituhaiglate erinevad murekohad. Lühidalt öeldes käisin peale veede puhkemist kolmes erinevas Eesti haiglas. Seda põhjusel, et beebi ei tahtnud kuidagi tulla. Allustasin TÜK-is, kus oli meeletu sünnitajate hord. Ämmaemand ütles, et pole saadaval ühtegi vaba sünnitustuba, rääkimata perepalatitest. Naisi tuli ka minu seal oleku ajal juurde. Kuna sünnitustegevus polnud alanud, otsustasin IVKH-sse minna kuna see minu kodukoha haigla. Tartust anti tehtud uuringute kohta paberid kaasa ja öeldi, et kui 24h jooksul pole sünnitus alanud, tuleb esile kutsuda. IVKH-s olin öö otsa jälgimisel, sain AB ja järgmiseks varahommikuks oli 24 täis tiksunud. Kui küsisin, kuidas on lood sünnitusega, vastati mulle, et nad pooldavad loomulikku sünnitegevust ja mul võib veel 3-4 sutkit minna kui asjaks läheb. Kuna olin üsna hirmul, otsustasin end lasta haiglast välja kirjutada ja mõnes teises haiglas sünnitada. Sünnitustegevus polnud alanud, ööpäevaga oli avatust 0.5 cm juures. Otsustasime minna Paidesse Järvamaa keskhaiglasse. Kohale jõudes rääkisin oma loo ära ja isegi nemad ei suutnud seda uskuda. Selleks hetkeks oli 37 h veede puhkemisest. Mind pandi perepalatisse ja paluti kohe sünnitustuppa. Tehti vajalikud protseduurid ja 2.5 h pärast oli piiga rinnal 🙂 kusjuures, tal oli nabanöör kolm korda ümber kaela. Siinkohal kiitus väikehaigla sünnitusosakonna personalile, kes on kõik hingega oma tööd tegemas. Sõitsin kokku ca 400 km mööda Eestit ja sain abi just sellisest kohast 🙂