Kuna olen alles esmasünnitaja ning seega neid asju veel täpselt ei tea, tahtsin küsida siit. Kui suur on tõenäosus, et sünnituse käigus tugevate presside ajal tekib kakahäda ja see kõik või vähemalt mingi osa tuleb sellest otse välja sünnituslauale?
Ma ise juba kardan eos ette, et kui niimoodi peaks juhtuma, et oi kui piinlik ja lausa häbi või äkki pole sel momendil tõesti aega mingit häbi tunda?
Kuidas teil on olnud? Kas on selle vastu ka eelnevalt reaalselt võimalik midagi teha või on selline asi paratamatus?
Nii palju kui ma mäletan, siis ämmaemand tegutses seal suht kiirelt ja tegeles sellega, äkki pani midagi isegi ette? Ma nagu tundsin, et ta pani sinna midagi. Ma tundsin vaid korra ???? lõhna ja pressimise käigus ma muretsenud enam sellepärast. Algul oli küll, et mis mõttes ma siia voodisse teen, kui äe ütles, et see on tavapärane asjade kulg. Ole mureta????
Endal ei juhtunud, sest ei söönud päev otsa, aga seekord tean, et ei tee sama viga. Kukkusin lihtsalt kokku peale sünnitust. Söögiisu ei olnud tookord, arvan et kakahäda on viimane asi, mida presside ajal mõelda.
Mõnel läheb enne sünnitust kõht lahti ja sellisel juhul pole sooltes enam midagi.
Ära mõtle üle. Loomulik asi, mis juhtub ju (laps pressib oma tulekuga sooled kokku, ei mahu muidu välja) ja ämmaemandad on selles osas kärmed ja diskreetsed. Sünnituse käigus absoluutselt ebaoluline sünnitaja jaoks, kuna fookus beebi sünnil ja valudest ja pressidest läbihingamisel.
Sünituse käigus juhtub hullemaidki asju, ära muretse, see on tavaline ja sel hetkel tõesti kõige väiksem mure. Mina nii pissisin kui kakasin tuhude ajal laua peale. Osaliselt isegi vist oma mehe käe peale.
Sünnitasin ligi 3 kuud tagasi esimese lapse esilekutsumisega. Kakahäda tuli üsna varsti pärast sünnitustuppa saamist ja kõht oli ikka päris lahti kohe. Pissil käisin ka mõned korrad. Mingi aeg pärast sünnitust küsisin abikaasalt selle kohta (ta jälgis omajagu hoolega sealset tegevust) ja ta ütles, et ei märganud kakat. Mingit ollust tuli sealt kindlasti välja ja ämmaemand koristas vahepeal. Aga no sel hetkel on ikka mõtted täiega selle juures, et laps lihtsalt välja saada. Kõik muu on savi.
Söögi osas sõin eelneval päeval ja hommikul haigla toitu, millest kõht pigem kinni. Sünnitustoas (lapse sünniks olin seal olnud 8 tundi) tõesti isu ei olnud väga, kuid vahepeal jõin ikka smuutit ja vist sõin mõne müslibatooni.
Mees tasub ka eelnevalt kurssi viia, et tegu ei ole päris ilusa ja romantilise sündmusega. On pissi, kakat ja verd. See lihtsalt ongi nii ja ei tasu põdeda. Vaadake koos sünnituse ja sünnitoetamise kohta videosid (ITKl on näiteks päris asjalikud loengud), et ta ka sind võimalikult hästi aidata saaks.
Jah, see loomulik asi. Olenevalt, kas sooles on midagi või ei, laps tulles surub selle tühjaks. Aga usu, sel hetkel see on viimane asi millele sa mõtled, päriselt 🙂 äe on väga osavad toimetama ja harjunud sellega. Ära üldse vaeva sellega oma pead. Püüa võimalikult lõõgastuda, kui see vähegi võimalik on ja hingata ja mõelda beebile, kellega peagi kohtud. Kõik muu pole üldse oluline sel hetkel. Minul on 4 sünnitus selja taga, ja esimeste ajal ikka muretsesin, et mees näeb, ja ei taha, et ta näeks. Ma siis kamandasin mehe olema minu pea ligi, seljaga “sinna poole” 😀 ei näinud tema midagi, kui seal ka toimus miskit. viimase lapse sündides ta ütles, et tahab näha, kuidas laps sünnib ja oli ämmakaga seal “toimetuses” üsna lähedalt ja sai mis tahtis 😀 lootekott purunes veel enne kui laps tulema hakkas ja sellise survega, et mees oli üleni lootevedelikuga koos 😀 kuivatas siis ennast ja beebi sündis 😀
Tean, et järil punnitades vist kakasin, aga ka tegeleti nii ruttu ja koristati kõik ära. Mees oli ka kaasas, aga tema sellest numbrit ei teinud, me oleme omavahel väga avameelsed ja selles osas piinlikkust ei tunne. Nagu ma oleks seda seal sel hetkel kontrollida saanud või? 😀
Haisu ikka sekundiga ei kaota.
Mu sõbranna mehel läks süda pahaks selle vere ja rooja lõhna peale. Enamik mehi muidugi jääb diskreetseks ja ütleb, et “ei näinud midagi”.
Mu sõbranna mehel läks süda pahaks selle vere ja rooja lõhna peale. Enamik mehi muidugi jääb diskreetseks ja ütleb, et “ei näinud midagi”.
Sa arvad, et sünnitaja teeb seda meelega või? Ja mis sinu ettepanek on, et seda vältida on?
Pole midagi sellist väitnud. Minu vastus oli siinsetele Kägudele, kes väidavad, et midagi pole näha, kuulda ega tunda. On küll ja see on paratamatu.
Aga loe korraks teemaalgatust uuesti. Siin pole keegi väitnud, et midagi pole näha/tunda, vaid et see ongi paratamatu ja tollel hetkel täiesti ebaoluline sünnitaja enda jaoks. On ka öeldud, et ämmaemandad tegutsevad kiirelt ja professionaalselt. Mis selle haisuga siis peale hakata? Häbi tunda mehe ees sünnituse ajal? Et hea oleks ikka piinlikuseks ette end valmistada esmasünnitajal?
Ämmaemandad ütlevad selle kohta, et nende jaoks see on hea märk, sest siis sa pressid õigesti. Aga kõik saavad aru, et see on veidi piinlik ja see koristatakse diskreetselt ära. Mulle ämmakas ütles, et nüüd natuke tuleb, aga ära muretse, teeme kohe puhtaks ka. Ja sünnituse ajal see väike kaka on sinu jaoks kõige väiksem mure, sest sul on sellel hetkel parematki teha. ????
Vaatasin ühte videot, kus Põhja-Koreast põgenenud naine rääkis, et seal peavad haiglasse sünnitama minema naised absoluutselt kogu tavaari ise kaasa võtma linadest-rätikutest kuni ravimiteni välja, unustamata koristusvahendeid, et pärast enda järelt kõik ära koristada. Et sünnitad ära ja esimene mure on hakata põrandat küürima vms.
Põdesid ka enne esimest sünnitust sama asja pärast – aga nagu eelmised vastajad on öelnud, sul tähelepanu sünnituse ajal hoopis mujal ning tõesti koristatakse kõik kiiresti ja diskreetselt ära.
Küll aga on osaliselt sel põhjusel minu jaoks välistatud vette sünnitus…..
Mul on kõigil neljal korral enne sünnitust kõht lahti läinud ja ei tulnud seal sünnitades enam midagi. Vees sünnitasin ka. Peale esimest sünnitust sain juba vetsuralli järgi aru, et küllap varsti läheb sünnitamiseks.
Ojaa. Lihtsalt, kui põed seda, ära söö midagi tahket, kui juba tundub, et vist läheb asjaks.
Ma sõin 1. sünnituse ajal pitsat (19h sünnitus). Ikka tuli neid junnikesi, laps lükkas teed ju endale ???? Aga ju koristati ära kohe, ma ei tea midagi, mis neist sai ja me pole ka mehega sellest rääkinud????
Hilisemate 2 sünnitusega pole kaka teemaks olnud, kiiremad sünnitused ja ju olid sooled tühjad ????
Mina põdesin ka ja mitte asjata. Ma tean oma seedimist ja üldiselt võin paksemat häda teha kord nädalas ja siis tuleb ikka korralikult. Esimese sünnituse ajal mäletan, et seisin käimistooli najal ja hakkasin vaikselt pressima tuhude ajal. Tundsin, et ämmakas pühib peput. Ju siis tuli midagi. Õnneks see asend ei sobinud ja lapse sünnitasin voodil külili asendis.
Teise ja kolmanda sünnituse ajal võis miskit tulla. Ei tea. Kolmanda sünnitasin vanni, aga mingeid junne ujumas ei märganud. Kõigi nende sünnituste eel läks kõht lahti. Teise sünnituse ajal mul sees keeras täiega, aga midagi välja ei tulnud. Ämmakas pani lahtistiküünla ja mina sain oma soole tühjaks.
Neljanda sünnitusega läks hoopis teisiti. Mul oli veel kõht suhteliselt kinni ka kogu raseduse aja. Mind võeti haiglasse sisse terviseprobleemi pärast ja 2 päeva hiljem kutsuti sünnitus esile. Mingit eelnevat soolte puhastumist ei toimunud. Ma polnud mitu päeva häda teinud. Mul hakkasid kohe tugevad valud pihta. Rääkisin oma murest ka ämmakale ja ta andis küünla ja lohutas, et kõik, mis tuleb, püütakse kinni ja see on viimane asi, mille pärast muretseda. Kasutasin selle lahtisti ära, aga ikka midagi välja ei tulnud. Ma ei suutnud ühtegi häda potil teha. Lihtsalt meeletult väänlesin seal poti peal. Jube valus oli. Isegi pissida ei suutnud. Pissihäda häiris mind nii palju, et palusin ämmakal kateetriga piss välja lasta. Ma lihtsalt kartsin, et lasen end igati täis presside ajal. Kõik toimus meeletu kiirusega. Eks sealt tuli seda paksemat kraami ka. Kõrval vist seisis praktikant ja tema oli küll veidi ehmunud olemisega. Mind ennast huvitas vaid see, et beebi juba sünniks.
Olin ka esmasünnitaja ja põdesin eelnevalt tohutult kakamise pärast. Paljud muidugi rääkisid, et sellel hetkel ei mõtle sa sellele ja ära muretse, aga mina olin selles mõttes nii kinni ja hirmul. Ütlen ausalt, mul ei oleks sünnitusel rohkem ükskõik saanud olla. Valud olid nii tugevad, et ainuke asi millele ma seal mõtlesin oli, et hingata ja hingata et kergem hakkaks juba. Mul mees lausa koristas kui ämmakat parasjagu polnud ja ämmakas “kasis” ka mingi aeg, sest mul tuli natukese haaval???? Arvestades, mida su keha sellel hetkel teeb, et last sünnitada siis tõepoolest see on kõige väiksem asi mille pärast muretseda. Kõigil muidugi erinev kogemus, lihtsalt mäletan kui suur hirm ja häbi mul oli enne sünnitust ja peale pisikese sündi ma isegi ei muretse et nii läks ???? Edu ja ära muretse, lõpuks on sul pisike, kes on kõike seda väärt!
See nii tavaline ja näitab ämmakale et nüüd õige aeg ja beebi hakkab tulema. Rõve natuke oli…ma tundsin ise lõhna. Seekord ma meest kaasa ei võtnud. Ja sain kordi kiiremini õhtule.
