Teema: Pikk abielu ja siis lahkuminek vanemas eas

#3342609:

#3342558:

#3342543:

#3342471:

#3342461:

Minu äi lahutas 63 aastaselt. Uus naine oli 55 aastane. Sama naine, kellega oli väidetavalt oma naist (ämma) aastaid petnud. Ämm arvas, et mees ei ole lihtsalt võimeline enam seksima ja ei taha ka. Magamistoad olid suisa erinevatel korrustel. Siis selgus, et tegelikult elas mees (äi) abielu kõrvalt aktiivset suguelu, teise naisega. Nii et ka 60 aastased ja ka palju vanemad elavad seksielu, armuvad, armastavad, saavad ja teevad haiget ja ka lahutavad, mitte ei oota surma. Kindlasti pole täiskasvanutel lastel õigus oma lahutatud vanematele midagi ette heita. Hakata nende elu korraldama või juhtima.

ON äpu. Jätab naise kuivale ja teeskleb impot kodus. Väga salakaval uss, keda rinnal soojendatud.

Mina ei tea kes suurem uss oli. Tean, et nende abielu sai alguse UPS laps. Nõuka ajal vist paraku paljud abielud said sedamoodi alguse. Ja mees võttis laste pärast vastutuse.

Mina asja nii ei näe. Ehk tänapäeval, kui vahendeid valikus on, isegi öösel bensukas osta kondoome lademes. See et naine teeb vastu mehe tahtmist mehega lapse, ei ole vaid naise sooloüritus. Kui sa just kindlalt ei tea, et ta kavalusega spetsiaalselt mehe voodisse meelitas ja sellist sorti naine tol ajal oli. Kui oldi noored ja juhtus, siis see “ups” oli mõlema ups.

Igal mehel on voli uue juurde kõndida päeva pealt, kui uus juba leitud. Sealtmaalt saab alguse mehe ja mehe vahe.

Nägin seda “igal mehel on voli uue…” oma ämma pealt – meeleheid, klammerdumine, psühhiaatria kliinik, juuksed langesid peast, laamendamine, teise naise litsitmine, see oli ikka päris õudne. Mina ei tea kui palju varem mees talle tegelikult ütles soovist abielu lahutada. Teinekord lepib naine pigem sellega, et on mehega majanaabrid ja mees kohtub “salaja”teise naisega, kui on lahutatud naine.

Ja sinu kahjurõõm ja viha ämma vastu kumab nii selgelt läbi. Kes sellel vaesel äial keelas juba ammu oma noore armukese juurde kolida, läinud kohe, kui armuke tekkis, aga ikka oli vaja valetada ja vassida. Järelikult ikka oli võimalik küll ämmast lahutada, lihtsalt mugav oli kahte naist pidada. Nõme vanamees igaljuhul.

#3342697:

#3342609:

#3342558:

#3342543:

#3342471:

#3342461:

Minu äi lahutas 63 aastaselt. Uus naine oli 55 aastane. Sama naine, kellega oli väidetavalt oma naist (ämma) aastaid petnud. Ämm arvas, et mees ei ole lihtsalt võimeline enam seksima ja ei taha ka. Magamistoad olid suisa erinevatel korrustel. Siis selgus, et tegelikult elas mees (äi) abielu kõrvalt aktiivset suguelu, teise naisega. Nii et ka 60 aastased ja ka palju vanemad elavad seksielu, armuvad, armastavad, saavad ja teevad haiget ja ka lahutavad, mitte ei oota surma. Kindlasti pole täiskasvanutel lastel õigus oma lahutatud vanematele midagi ette heita. Hakata nende elu korraldama või juhtima.

ON äpu. Jätab naise kuivale ja teeskleb impot kodus. Väga salakaval uss, keda rinnal soojendatud.

Mina ei tea kes suurem uss oli. Tean, et nende abielu sai alguse UPS laps. Nõuka ajal vist paraku paljud abielud said sedamoodi alguse. Ja mees võttis laste pärast vastutuse.

Mina asja nii ei näe. Ehk tänapäeval, kui vahendeid valikus on, isegi öösel bensukas osta kondoome lademes. See et naine teeb vastu mehe tahtmist mehega lapse, ei ole vaid naise sooloüritus. Kui sa just kindlalt ei tea, et ta kavalusega spetsiaalselt mehe voodisse meelitas ja sellist sorti naine tol ajal oli. Kui oldi noored ja juhtus, siis see “ups” oli mõlema ups.

Igal mehel on voli uue juurde kõndida päeva pealt, kui uus juba leitud. Sealtmaalt saab alguse mehe ja mehe vahe.

Nägin seda “igal mehel on voli uue…” oma ämma pealt – meeleheid, klammerdumine, psühhiaatria kliinik, juuksed langesid peast, laamendamine, teise naise litsitmine, see oli ikka päris õudne. Mina ei tea kui palju varem mees talle tegelikult ütles soovist abielu lahutada. Teinekord lepib naine pigem sellega, et on mehega majanaabrid ja mees kohtub “salaja”teise naisega, kui on lahutatud naine.

Ja sinu kahjurõõm ja viha ämma vastu kumab nii selgelt läbi. Kes sellel vaesel äial keelas juba ammu oma noore armukese juurde kolida, läinud kohe, kui armuke tekkis, aga ikka oli vaja valetada ja vassida. Järelikult ikka oli võimalik küll ämmast lahutada, lihtsalt mugav oli kahte naist pidada. Nõme vanamees igaljuhul.

Panin siia kirja ühe vanemate inimeste suhteloo ja lahutuse. Palun ära võta isiklikult. Ämma vastu ma kahjurõõmu ei tunne. Kahju on inimesest. Võib-olla tulebki julgelt lasti lasta, lasta minna. Vaatamata vanusele ja abielu pikkusele.

#3341732:

#3341704:

Minu vanaema abiellus uuesti, kui ta oli 65-aastane.

Hiljem abiellusid ühed tema tuttavad, kes olid mõlemad 80+. Lapsepõlvest mäletan teisigi eakaid abiellujaid, sest suhtlesin üsna palju vanaema sõprusringkonnaga, mind võeti nende pensionärireisidele kaasa.

Nii et minu jaoks isiklikult on juba lapsepõlvest saati selline eeskuju ees, et ei tasu ennast mitte mingis vanuses juba ette maha matta. Kui kooselu ei klapi, siis pole mõtet punnitada ja armastust võib leida ka kõrges eas. Kui inimestele sobib elu korterikaaslastena, siis on teine asi, aga sel juhul tulekski elada korterikaaslastena, mitte harrastada mingit “võimuvõitlust”.

Tollele mehele aga ei oska muud soovitada, kui mingu ja otsigu endale mingi hobi, kus kohtab ka naisi. Las liitub rahvatantsugrupiga või läheb mõnele grupireisile. Rahvaülikoolides on loenguid. jne. Pangu kasvõi ajalehte kuulutus või otsigu veebi kaudu, kui üksi olla ei suuda. Aga oma eksnaise võiks rahule jätta.

Ja lõpetuseks – püsiva loomuga inimene ei koli oma kodust välja. Kui ta seda teeb, siis peab asi ikka olema väga hapu ja on ikka üsna mõttetu veel proovida seda lappida.

Usun ka, et vanus pole mingi takistus kui ise soovid õnnelikuks saada ja olgu see siis üksi olles või kellegagi koos ????

Mehe elu on väga aktiivne nii sportlikus kui vaimses mõttes, pigem ta tunneb kodust välja kolimise järel, et inimlikust faktorist jääb puudu.

Meestele meeldib olla enda aja peremees, tegeleda millega tuju parasjagu on. Ega teise inimesega arvestamine pole alati kerge ja tema jaoks kohalolek. Eriti vanemas eas kui muutume mugavaks.

Jah, asi ongi liiga kaugele läinud. Tänu kehvale abielule viimased 20 aastat, on kannatada saanud suhted ka täiskasvanud lastega. Siin ei aita muu kui lihtsalt mahaistumine ja rääkimine südamest südamesse. Selle kõige vahel on abikaasa. Aga need asjad tuleb ise ära lahendada.

Point on, et kui inimene tahab ise õnnetu olla, siis ei saa keegi teda aidata. Kui ta näeb, et asju saab ainult ühtemoodi lahendada.

Imelik! Loen ja loen! Aga aru ei saa, mis su teemaalgatuse ja pikkade kommentaaride mõte on? Mis su küsimus seoses selle teemaga on?

Mina oleksin küll nõus üksinda elama. Ma päriselt ei kujuta ette, et täna, 50-aastasena oleksin võimeline mõnesse mehesse armuma. Ei viitsiks kohe kuidagi kellegiga enam kohaneda.

Mul on 60-aastane vend. Lahutatud pole, aga elab naisest juba 20 aastat eraldi. Ja tõepoolest – pm naisi võtta on lademetes, kuigi ta pole üldse mingi partii. Naised enamasti vist ei raha ega oska üksinda olla.

#3341732:

Mehe elu on väga aktiivne nii sportlikus kui vaimses mõttes, pigem ta tunneb kodust välja kolimise järel, et inimlikust faktorist jääb puudu.

Meestele meeldib olla enda aja peremees, tegeleda millega tuju parasjagu on. Ega teise inimesega arvestamine pole alati kerge ja tema jaoks kohalolek. Eriti vanemas eas kui muutume mugavaks.

Jumal paraku, see inimlik faktor ju ometi nõuab, et sellele tuleb aega ja hoolt pühendada, ehk siis ta ei saa nõuda mingit inimlikku faktorit oma ellu, kui ta teise inimesega arvestada ei taha. See peaks olema esimene asi, mille ta selgeks saab.
Mil määral ja kuidas arvestada, see tuleks võimaliku uue paarilisega koos välja selgitada, aga enne seda tuleks ikkagi endas selgusele jõuda, kumb on tema jaoks olulisem – inimlik faktor või võimalus elada nii, et ta teise inimesega arvestama ei pea. Sest mõlemat korraga siiralt ei saa.

#3343710:

Ma päriselt ei kujuta ette, et täna, 50-aastasena oleksin võimeline mõnesse mehesse armuma.

Mina olen N52 ja olen oi-oi kuidas võimeline armuma. Mis see vanus siia puutub?

#3341686:

Mida arvavad naised ja ka äkki mehed kui ollakse abielus näiteks 30 aastat, lapsed on täiskasvanud ammu, elatakse aastaid omaette tubades, suheldakse nagu toakaaslased.

Kumbki on tegelikult õnnetu, aga kõik katsed omavahelisi suhteid parandada, on lõppenud tülide, hääletõstmiste, emotsioonide ja pisarate ning nn. võimuvõitlusega.

Kui lähened juba 60-le, on lahkuminek ilmselt ränkraske ja natuke hilja peale jäänud. Majanduslikus mõttes mees kindlustab hästi naise tuleviku.

Kaks kõva kivi koos midagi head ei jahvata, aga mis oleks õigem, kas leppida olukorraga, sest kumbki ei muutu enam või minna lahku, teadmata mis ees ootamas ja võimalusega veel õnne leida?

Imelik abielu, ehk siis inimesed on pidanud paremaks abielluda ja koos olla pikalt (30 aastat?) ja samas on kokku sattunud täiesti mitte sobivad inimesed. Kui partner mittesobiv, siis tavaliselt ju ei abielluta temaga ja kui siiski see on juhtunud, siis ei elata 30 aastat koos – lahutus tuleks varem.

Siis on siin loos see tüüpiline arusaam, et keegi peab muutuma. Ei pea! Tuleb võtta selline naine/mees, keda muuta pole vaja ehk siis sobilik inimene. Mitte aga nii, et võtad ebasobiva ja siis väevõimuga hakkad teist muutma või painutama..endale sobivamaks muutma.

Kolmandaks miks järsku nüüd need kaks kõva kivi ei sobi? 30 aastat ju sobis..Võib-olla see ongi nende jaoks normaalne inimestevaheline suhe – näägutada, õiendada, tülitseda jne..Nagu Õnne 13 Laine ja Kristjan vms:)

Neljandaks on arusaamatu etteheide, et elavad kui toakaaslased. Nii ju elataksegi! Kuidagi ülimnaiivsus oleks arvata et inimesed peale 30-aastast abielu oleks ikka veel armumisefaasis ja neil on “liblikad kõhus”:)

#3344758:

Neljandaks on arusaamatu etteheide, et elavad kui toakaaslased. Nii ju elataksegi! Kuidagi ülimnaiivsus oleks arvata et inimesed peale 30-aastast abielu oleks ikka veel armumisefaasis ja neil on “liblikad kõhus”:)

Liblikad kõhus pole, aga näiteks kui mina vanuses 61 tulen kuskilt lennust, mees kodust või mingilt oma rännult ja kohtume näiteks kuskil kokkulepitud kohvikus või lennujaamas või väljakul suvalises linnas, siis me kumbki ei suuda vastu panna soovile vedada suu kõrvuni ja teha kümme vanainimese kohmakat jooksusammu teineteise suunas. Siis ainult pisike musi ja sätime teinetese sallle ja “kas sul külm nii pole”, “tahad, istume korraks siia pingile, näe, siin sulle vett ka” ja siis “mul on sulle pisike üllatus taskus” (mingi ägedam komm või raamat või pisipudel vms).

Seksini ei pruugi see viia (aga võib), aga ma igal juhul valin selle, mis praegu (mina 61, mees 64) võrreldes sellega, mis oli 37 aastat tagasi. Põhimõtteliselt olekski voodis olnud, mitte jalutanud, restorane nautinud ega muretsenud, kas sa, kallis, ikka sooja pesu ja head sisetallad (jap, Karlssonile vihje) panid?

Eelistan seda, mis on 20+ abieluaasta järel. Ehkki mees käib aegajalt närvidele, räägib sama juttu nädalas kaks korda (nagu ma isegi), räägib kassiga pikemalt kui minuga ja tahab mu parimas kollases jopes õuele prügikasti vedama minna, sest “see on siin ju käepärast”.