Mu rasedus on olnud üks murede jada. Olen hetkel oma 19. nädalal, elanud üle kõrge downi riski kahtluse, mis hiljem osutus madalaks, kaks korda verejooksuga haiglas viibimise, tupepõletiku, igakordse arstide-ämmakate kommentaari, et mu emakas on müoome täis ja see ei pruugi head tähendada, lisaks veel emakakaelal suur polüüp, mis võivat hakata tõsiseid probleeme tekitama ja nüüd ka mingi voolus, mille põhjus on esialgu teadmata (ootan proovide vastuseid). Rääkimata kõrgest preeklampsia riskist.
Ühesõnaga – üks mure mure otsa. Tahan küsida, kas ma olen mingi ekstra hädine rase, et mul selline hunnik jamasid on, ja ma alles rasedusega vaevu poole peal? Ometigi olen toitunud vähemalt viimased 10 aastat eriti tervislikult ja liikunud piisavalt, pole mul ka olnud mingeid terviseprobleeme, ka veri, veresuhkur, vererõhk ja uriin olid viimati korras. Nüüd seoses voolusejamaga veel tulemusi ei tea.
Jääb mulje, et teistel kulgeb kõik justkui toredalt ja rahulikult, sekka mõni väike voolus või näiteks üks neist asjadest, mis minul.
Ise tunnen, et ei julge oma rasedusest üldse rääkida, samas hakkab see tasapisi välja paistma. Lapse asju ei julge samuti osta. Mulle on vist sattunud ka pigem sellised tõsised arstid, kes pead vangutavad ja eriti ei julgusta ja nii mul jääbki mulje, et olen mingi õnnetusehunnik, kellel lõpuni kandmine oleks ime.
Tobe on küsida, kas kellelgi on veel mitmeid rasedusaegseid muresid ja samuti ähvardatud kõiksugu jubedate asjadega, mis tulla võivad?
Teema: Pisut lohutust
Eks kõigil on oma lugu. Kas nad seda siin jagavad on iseasi. Riskid ei ole samad mis faktid. See, kui tõsise arsti otsa satud, on puhas loterii. Igal erialal on nii, mõni oskab suhelda, nii et sa aru saad ja mõni tundub toriseja või poriseja, pole mõtet seda südamesse võtta. Püüa mõelda sellele, mis on hästi nt see väike ime, kes kasvab sinu sees. Soovi ja mõtle häid mõtteid tema poole. Sa oled tugev, sa saad hakkama.
Selliseid rasedaid nimetatakse riski- või kõrgriskirasedateks. Ma kuulusin ka viimaste hulka, sest kõigi rasedustega olid tõsised terviseprobleemid. Esiteks on mul astma, mis raseduse ajal hullemaks läks. Kolmandat last oodates haigestusin 4x bronhiiti, mida välja ravida oli keeruline. Lisaks sain esimesel trimestril elektrilöögi. Kui läksin kontrolli, et kas loode jäi ellu, siis avastati hoopis nabasong (õnneks see kadus ise ära). Oscar-test arvutas samuti kõrge preeklampsia riski. 31-32 nädalal ähvardas mind enneaegne sünnitus (olin valudega haiglas), laps sündiski 4 nädalat hiljem enneaegsena (ja mina sain preeklampsia diagnoosi).
Teine rasedus kulges samuti keeruliselt – Oscar-test arvutas kõrge kasvupeetuse riski. Juba poole raseduse peal tekkisid valulikud toonused – pidin töövõimetuslehele jääma. 36.nädalal avastati, et loode on juba 3 nädalat kasvust maas.
Esimene rasedus oli puhas õudukas – 6.nädalal algas veritsus, mis kestis vahelduvalt 3 kuud. Lisaks üsna tugevale põletikule avastati ka, et platsenta on emakasuudme ees. Poolteist kuud enne tähtaega kaotasin lapse.
Kui ma oma hädadega haiglas olen olnud, siis selliseid ‘õnnetusehunnikuid’ oli terve osakond täis. Jah, enamusel kulgeb rasedus muretult, aga siiski on ka erandeid. Riskirasedad suunatakse kõrgema etapi haiglatesse, seal töötavad ka spetsiaalsed raseduspatoloogid, kes just keeruliste juhtumitega tegelevad. Nii et pea püsti ja pöial pihku – pool rasedusest on juba kantud, ainult pool veel jäänud.
Mõtle sellele, et Sul on vähemalt üks asi väga hästi – oled jäänud rasedaks. Minul pole õnnestunud vaatamata väga heale üldtervisele.
