Alati on olnud reegel, et kui on võimalik kasutada WC-d või kui kannatab sihtkohani, siis vabas looduses häda ei tee.
Meil on alati jälle selline reegel, et kui on häda ja saab auto metsa servas kinni pidada, siis teeme metsa häda ära. Nagu näed, võivad eri peredes eri reeglid olla:)
Mind ajas ikka ka naerma see teema, et aga mis siis saab öösel, kui lapsel pissihäda peale tuleb ja ta telgis ööbib. No ei ole lihtsalt võimalik. Kuhu me küll jõudnud oleme? Mis äpudest põlvkondasid siis nüüd tänapäeva emad kasvatavad ja ega need mehedki paremad pole.
Meie 4-aastane käib kirvega metsas puid tegemas, vestab puutoikaid vaibanoaga. Ütleme nii, et selliste asjade peale mina ikka röögatan, aga kuna laps on mehega enamus ajast üksi maal, siis ma ei näe ka, mida see laps meil seal teeb. Aga sellega olen ma juba harjunud, et poiss kihutab ringi ATVga. Hüppab üle hüpekate. (Meie maal on tehtud oma krossikarada koos hüpekatega). Kui kett vahepeal kogu aeg maha tuli, siis õppis seda ise peale panema. Lisaks on ta ka omal algatusel ATV aku laadima pannud. Kusjuures veel õigesti pani. Ja päris mitmel korral on ta selle ATVga ülepeakaela käinud, kiviaeda sisse sõitnud ja ühte kaske ramminud. Aga iga korraga on ta targem ja osavam. Nüüd juba kipub suure venna suure ATVga sõitma. Aga õnneks ta veel peale esimese käigu rohkem käike sisse panna ei oska.
No ja nüüd see džunglipoiss läheb sügisel lasteaeda, kus kõik on nii ninnu-nännu. Midagi teha ei tohi. Kõik on ohtlik. Ära keeruta kiigega, ära roni nii kõrgele. Ja siis olen mina see, kes peab lapsele hakkama seletama, et kuula õpetajate sõna ja see koht pole kodu, kus kõik on lubatud. Ja siis laps ütleb, kui mõttetu ja igav koht see lasteaed on. Mõni laseb alles püksi ja mõni ei oska veel rattagagi sõita.
Kirjutan džunglipoisi vanemale õpetaja vaatenurgast. Käisin 9. klassiga ekskursioonil. Hea meelega käin, noortega hea suhe. Retk läks ka u kolmekordse maja kõrguse panga juurde, osa lapsi all, osa üleval pangal. Panga kõrval, väga lähedal, kasvas sirgelt kask. Üks, n-ö džunglipoiss ronis või hüppas? sealt pangalt kase otsa, ja hakkas alla ronima. No mul pidi süda all seisma jääma, kui kase latv käis kahte lehte. Muidugi ma teadsin, et ta on loodusmatkaja, et ta on osav, et ta üksi olles käib tont teab kus, et ta pere toetab sellist julgust, aga … Kui ta puu otsas oli, olin vait, hilja juba, aga kui ta maa peale jõudis, ütlesin, et ärgu rohkem enam nii tehku. Ta vastas, et kui ta on vanematega, siis tal lubataks. Vanematega küll, ütlesin, aga kui ta tahab, et ma ka terve närvikavaga koju jõuaksin, sest mina vastutan tema eest, siis palun rohkem selliselt mitte seigelda.
Ka vabameelsed vanemad, kes leiavad, et lasteaed (ja kool) on nii “ninnu-nännu”, “ära roni nii kõrgele”-asutused, peavad vastutajaks õpetajat, kui peaks juhtuma midagi fataalset. Minu džunglipoiss jõudis alla ja mõistliku noorena mulle rohkem halle juukseid ei tekitanud. Ja reeglina! nendega ei juhtu midagi, aga kus peab õpetaja teadma, kus läheb võõraste laste julguse ja hulljulguse piir (parv omaealisi, sh tüdrukud, ju vaatamas, mida pereringis ei ole). Seepärast piirid ja reeglid ja “ninnu-nännu” vastavalt eale.
Meil on rõve, haisev kuivkäimla, õpetan oma lapsi pigem põõsasse käima nr 1-ga. Kuivkäimlas endalgi vastik.
Õpetad lapsi pigem põõsas käima, selmet teha ise midagi, et see kuivkäimla ei oleks rõve ja haisev?
See on tase jah – kuna kuivkäimla on nii rõve ja haisev, et seal käia ei taha, olgu rõve ja haisev ka kogu muu ümbruskond.
Käisin ühes maakohas külas, tundus, et tutikas kuivkäimla haiseb juba jubedalt. Siis selgus, et sees haisu polnud, ainult väljas – seal, kus sinnamaani asjal käidi.
Mind linnatibina ajab oksele juba idee kuivkäimlast, potiaugu all fermenteeruvatest, mumifitseeruvatest julkadest. Ja kui tuule suuna tõttu ammoniaagihais vee silmist võtab – isegi pissin põõsas koos lastega. Kuivkäila lihtsalt ON jälk. Vesipeldikut installida ei saa, põuaga ei pea kaev vastu
.
