Teema: Pole kellegagi välja minna

Ma mõtlesin just hiljuti sama. Lappasin piletilevi ja silma jäi Queeni kontsert sümfooniaorkestriga. Olen suur Queeni fänn. Tean juba, kui tahan minna, pean üksi minema. Sõbrannasid mul eriti polegi. Üks, kes on, tean, et teda see ei huvita ja tal on alati palju tööd ka. Mees minuga ka sinna ei tule. Eks vanusega ongi see häda, et sõpru jääb vähemaks ja need kes on, neil on kõigil omad spetsiifilised huvid. Niisama seltskonna mõttes aga keskealised enam kuhugi minna ei viitsi.

#3381335:

Nii kurb, palju lahedaid asju jääb tegemata kuna pole kaaslast.

Võib-olla su tuttavad tahavad väljas käia küll, aga oma kaaslasega.

Aga kingi need piletid sõpradele. Endale ostad ka.
Küll nad tulevad kui piletid juba olemas on

Mis artist? Ma 41 ja lähen Sofi Tukkerit vaatama ????

#3381335:

Mu sõbrad on vanuses 40-50 aastat ja mida aasta edasi seda vähem nad tahavad lahedaid asju teha.

Puhas tõde. Ma olen ise 46 ja endavanuste seltskond hakkab viimasel ajal juba ära viskama, sest ainult üks ving käib. Jututeemadeks on kujutletavad haigused ja teiste inimeste puudused. No ei viitsi kuulata. Õnneks mul on kolleegid põhiliselt 30+ vanuses, nende seltskonnas on väga lõbus. Käime kinos ja teatris ja korraldame niisama istumisi – mul aju täiega puhkab, kui õhtu otsa saab naerda, uusi huvitavaid plaane teha ja keegi kordagi millegi üle ei hala.

Käime oma kindla naistepundiga aastakümneid läbi, üks meist on “hull”. Tema on ka meiega hädas, ta tahaks selliseid suuri ja lärmakaid ettevõtmisi – juua palju, tantsida palju, magama minna hommikul, paar tundi magada ja siis jälle tegutseda-tegutseda. Ja ka erinevates linnades ööbida, retropidudel esireas näppu visata vms. Meile teistele sobivad ka juba teeõhtud, ei taha, ei viitsi enam. Nüüd paistabki, et ta on uue seltskonna leidnud sellisteks ettevõtmisteks. Teisalt, kadestan selliseid hulle, ei löö nad millelegi risti ette.

#3381420:

#3381335:

Mu sõbrad on vanuses 40-50 aastat ja mida aasta edasi seda vähem nad tahavad lahedaid asju teha.

Puhas tõde. Ma olen ise 46 ja endavanuste seltskond hakkab viimasel ajal juba ära viskama, sest ainult üks ving käib. Jututeemadeks on kujutletavad haigused ja teiste inimeste puudused. No ei viitsi kuulata. Õnneks mul on kolleegid põhiliselt 30+ vanuses, nende seltskonnas on väga lõbus. Käime kinos ja teatris ja korraldame niisama istumisi – mul aju täiega puhkab, kui õhtu otsa saab naerda, uusi huvitavaid plaane teha ja keegi kordagi millegi üle ei hala.

Ja inimesed said 40 ning päeva pealt kukkusid halama?

Olen 31, kolleegid enamjaolt +/- 5 aastat, aga on kaks pensionieelikut (48 ja 52), kes igale istumisele muule plaanile lausa agressiivselt sisse ronivad. Näide just eelmisest reedest: kolleegil sünnipäev + pühapäeval naistepäev, arutasime kohvinurgas torditaldriku taga, et kui ilma on, läheks pühapäeval pikemale jalutuskäigule ja võtaks midagi nosimist kaasa. No sihuke vabaõhuüritus. Need vanurid (kusjuures ise nad endit selleks nimetavad ja see peab vist äge nali olema nende arvates), kõrvad kikkis kuulamas ning otsemaid arutama kuhu võiks minna. Mitte keegi polnud neile kaasa tulemiseks ettepanekut teinud!
Tahtsime veel veidi omaette arutada, aga prouad juba mõttes küpsetasid pirukaud kaasa. Ja nii nad kaasa ronisidki.

PS! Ei ole tegu enesekehtestamsoskamatusega. Pigem on sünnipäevalaps selline, keda keski-miski ei häiri, kes kunagi ei kaeba jne. Tema otsustas, et tulgu kes tahab ja mis ülejäänutel siis vinguda.

Matk või siis jalutuskäik oli iseenesest tore: ilm oli ilus, nalja sai palju, loodus on ikka imeline ja mina nägin nüüd oma silmaga ära selle keskiga+ “noorusliku” proua, kes pragis puude otsa ronib (teate küll neid ennastkiitvaid teemasid siin, kus mind-peetakse-oma-tütre-pinginaabriks
-tädid õhinal seletavad, kuidas nad on juba vanaemad, aga MÖLLAVAD lastelastega ja ronivad üksteisevõidu puu otsa).
Nimelt üks prouadest, kes enda – khm!-khm! – nooruslikku, saledat ja vitaalset elustiili alailma kõigile ebaõnnestunult delikaatselt eeskujuks toob, otsustas tuulemurdu surnud saare otsa ronida ja… Ära arvasite! Selfisid teha! See ju nii popp ja noortepärane.
Ja-jah, meie 30+ kibestunud raugaeelikud siis olime kadedad, kibedad ja need muud Perekooli stampväljendid.
See selleks, aga kergelt plass oli miskipärast…

Otsi Tinderist endale mõni sabarakk.

#3381562:

Sa tundud niiiiiiiii ebameeldiv inimene olevat. Tõeline uss.

No ja siis? Mina jälle eelistan omasuguseid, mitte pensionieelikuid, kes punnitavad nooremate seltskonnas väga lahedad olla. Kui sinu kutsumus on vanemad inimesed, siis milles probleem?

Kusjuures, mul sama mure. Sõpru ja tuttavaid nagu on aga kui minna kuhugi tahaks, siis pole nagu kedagi. Kui vana sa oled ja kas elad Tallinnas? Äkki saaks tuttavaks ja teeks midagi koos.
Kui ei sobi, siis ei sobi. Ei juhtu ju ka midagi hullu.

#3381613:

#3381593:

#3381556:

#3381420:

#3381335:

Mu sõbrad on vanuses 40-50 aastat ja mida aasta edasi seda vähem nad tahavad lahedaid asju teha.

Puh40 ning päeva pealt kukkusid halama?

Olen 31, kol nende arvates), kõrvad kikkis kuulamas ning otsemaid arutama kuhu võiks minna. Mitte keegi polnud neile kaasa tulemiseks ettepanekut teinud!

…

Ma pole pikka aega nii masendavat juttu lugenud. Ja kirjutatu polegi puberteet, lausa 31-aastane! Selline õhustik siis seal töökeskkonnas. Nt Ita Ever oleks seal asutuses arvatavasti mutta tambitud.

Mis see Ita Ever siia puutub? Kuna sa jutu mõttest aru ei saanud, siis pole pointi laiemalt lahata. Sina nägid vaid numbreid ning arvasid, et need nooremaid häirivad, mina rääkisin tegelikult inimestest, kes püüavad nui neljaks ajaratast 15-20 aastat tagasi kangutada, mis aga on kenakesti roostes ega anna hääd tulemust. Vägisi nooruslikku mängida on jube, see särts ja sära peab seestpoolt tulema. Ita Ever on väga särts, Saagim ka (Perekooli universaalnäide ja -etalon ükskõik mis teemal), Anne Veski ka. Pole probleem taoliste säravate inimestega matkama minna. A vat siis on “too toine” grupp, kes on seest tuhmid ja pealt seinaga ühte värvi. Imbuvad kuhugi sisse nagu lootes, et noorem seltskond keerab nende roostes ajaratast. Poleks lugu kui inimesed ei pingutaks nii jubedalt, aga nad pingutavad ja üle pingutavad. Sinu lemmikseltskond, saan aru, sellepärast ei too ja negatiivseid näiteid tuntud inimeste hulgast.

Vastupidi ju – sina tahad, et inimesed pingutaks genereerida tegevusi, mis SULLE nende jaoks eakohased tunduvad, selle asemel, et tegutseda lähtuvalt oma sisemisest tundest. Tädi tundis, et tahab puu otsas selfit teha (ja seejuures rõõmus ka olla, hissandjumalküll). Sina otsustad, et oleks pidanud hoopis pirukat küpsetama / sokki kuduma / või midaiganes Su kõrgeausus veel vanemale inimesele ka teha lubab.

Ühesõnaga, jätkem nüüd, vanemad daamid, meelde. Ei tohi:
1) Matkal käia (puudub sisemine sära);
2) Jagada oma kogemusi ja rõõmu lastelastega veedetud ajast;
3) Puu otsas selfit teha (oh õudust!)

Sul on vist lihtsam kirja panna, mida sinu vanemad kolleegid üldse teha tohivad, ilma et sa nende pihta avalikus fooorumis sappi pritsima kukuks. Kuidas meelt lahutada? Millistel teemadel vestelda? Kuidas ennast tunda?
Elada üldse lubaks või?

#3381645:

No ma ei saa midagi teha, et mulle läheb paremini peale see kolleeg, kes tuleb rõõmsa näoga ja ütleb, et vaata, ma ostsin just praegu raamatu, mäletad, see, mis eelmisel kuul eesti keeles välja tuli ja mille tõlkijaks oli see ja see. ma olen originaali lugenud ja ma ei suuda ära oodata, et näha, kuidas ta selle jaapanikeelse tsitaadi on tõlkinud.”

Liiga detailne unistusekirjeldus on kah piisavalt ülepunnitamine.
See selleks.

Mina tõin teemasse vanemad inimesed (sinust vanemad), kes tahavad väga nooremate seltskonda sulanduda, aga ausõna nad ei sobi sinna. Vähemalt mitte meie kollektiivis. Vbl kuskil mujal pundis, aga siin see ei tööta. Kuid jagades siiski ühiseid ruume puutume loomulikult kokku. Sealt olengi (ja mitte vaid mina) aru saanud, et inimesed püüavad otsemaid “meiesugusteks” muutuda. Selle “meie” all pean silmas 4-5 eakaaslastest kolleegi, kel – tahad või mitte – on siiski veidi teine ellusuhtumine, stiil, käitumine, sõnavara, arusaamad, maailmavaated jne kui 20 aastat vanemal inimesel. Sellest kirjutasin, inspiratsiooni sain jah sinust, sest tekkis huvi, kas sina oled nende nooremate meelest “meie” või teed ka enda arvates “lahedaid” asju, samas teadmata, et päris soosiva pilguga teised seda ei näe.

#3381365:

#3381359:

#3381335:

Nii kurb, palju lahedaid asju jääb tegemata kuna pole kaaslast.

Võib-olla su tuttavad tahavad väljas käia küll, aga oma kaaslasega.

Mees on mul endal ka olemas, aga ta eelistab ka telekat vaadata selle asemel, et linna peal ringi vaadata.

Sa ju ise tead siis vöga hästi, et kuhu koer on maetud. Sinu sõpradel on sellised kaaslased/abikaasad kellega tahetakse paarikaupa koos asju teha, aga sina oled selline, kellel on kaaslane ainult moe pärast, kuskile minemiseks pead ikka hakkama sõbrannasid manguma/meelitama ja siis oled solvunud kui keegi ei tule. Sind üksikuna ka kaasa ei kutsuta, sest teised on kõik paarikaupa.

Selle asemel et siin süüdistada siis mõtle välja, et kas hakkad üksi üritustel käima või pakud ennast üksikuna kaasa üritustele, kus teised on paaridena.

#3381335:

Mu sõbrad on vanuses 40-50 aastat ja mida aasta edasi seda vähem nad tahavad lahedaid asju teha. Tallinnasse on tulemas lahe artist, aga mitte keegi mu tuttavatest ei kavatse sinna minna. …

Asi võib olla ka selles, et sinu jaoks lahedadad asjad/lahe artist ei ole lihtsalt teiste jaoks nii lahedad (mis ei tähenda, et sinu või ka teiste lahedad asjad halvad on), vanemast peast juletakse/tahetakse eelistada ka omale meeldivaid tegevusi ja paljud käivad siiski enda mehe/naisega (sina mitte, aga teised ehk küll) enda jaoks köitvatel asjadel.
Diskole sõbrannad omavahel tantsima või teiste (võõraste) meestega tantsima (sõpradega omale meelepärases muusikakeskonnas küll) mind näiteks tõesti (enam) ei tõmba, aga see ei tähenda, et ma/me mehega/sõbrannaga ainult kodus istume, omale meeldivatel kontsertitel ei käiks või tantsida ei saaks.