Esileht › Pereelu ja suhted › Postitamine sotsiaalmeediasse
Delfist hakkas silma Anne&Stiili artikkel: https://annestiil.delfi.ee/artikkel/120254900/enesepettusest-sotsiaalmeedia-kaadrite-jargi-paistab-iga-argipaev-nagu-mesinadalatel-tegelikkus-on-midagi-hoopis-muud
Kas imetlete saripostitajaid nii nagu nemad postitusi tehes seda oma sõbralistilt ootavad?
Vahel on mõni paar kord aastas Fb lehel, näiteks aastapäeva puhul ja see tundub tore ja armas vaadata, eriti kui tead, et paaril on argipäeval ka hästi. Selliseid postitusi meeldib mulle vaadata ja neid võiks isegi rohkem olla.
Samas tean paari kus naispool postitab väga tihti ja sunnib meest sama tegema, et nad on koos aga kõik sõpruskonnast teavad, et elavad aastaid koos nagu vaenlased ja meespool eelistab teiste naistega suhelda. Selliseid meeleheitlikke positusi on keeruline mõista, armastus on ammu läinud, ega sotsiaalmeedia postitused suhet päästa.
Suhtun väga skeptiliselt teatud tooniga postitustesse, mis näiliselt annavad märku kui õnnelik paar on vms. Ja teades paari kohaliku tuntud inimese tegelikke suhteid ja mida nad avalikkusele ette söödavad, siis üha enam ei usu seda fassaadi ka paljude teiste puhul.
Seetõttu olengi sotsiaalmeediast täielikult loobunud. Elu kohe palju parem ja reaalsem.
Mõnes mõttes, eks niisugused avalikkuse ette pandavad pildid peakski olema korraliku kvaliteediga ja pigem positiivsed. Ajast aega on meid kasvatatud nii, et külla rahva ette minnakse paremates riietes kui argipäeval omas kodus ollakse. Ei soovi väga näha uduseid suvalisi asju, kus pestakse teiste inimeste musta pesu. See ei tähenda, et probleemidest ei tuleks üldse kirjutada, kuid see võiks olla läbi mõeldud.
Nii et kui tuttav või endine klassiõde käib kord aastas fotograafi juures ilupilte tegemas, lisaks jõulude pilt perega ja v-o paar lahedat reisimälestust sinna juurde, siis on väga okei.
Mida ma aga üldse ei talu, see on pidev tähelepanu nuiamine. Kui keegi minult bloki saab, on põhjuseks siiani alati olnud temapoolne meeletu FB risustamine palju kordi päevas. Hommikul ärkab – kohe annab FB teada. Sööb putru – teeb sellest pudrust foto ja riputab FBsse üles ning hakkab laike ootama. Siis jagab hunnikute viisi artikleid mingitest ajalehtedest. Ja nõnda mangub ta mu tähelepanu endale õhtuni välja. Mul on ligi pool tuhat sõpra, ja kui nüüd paar tükki neist oma pudrupiltide ja suvakate ajaleheartiklitega praktiliselt kogu mu FB ära ummistavad, siis on blokk sellistele minu poolt kindel samm.
Delfist hakkas silma Anne&Stiili artikkel: https://annestiil.delfi.ee/artikkel/120254900/enesepettusest-sotsiaalmeedia-kaadrite-jargi-paistab-iga-argipaev-nagu-mesinadalatel-tegelikkus-on-midagi-hoopis-muud
Kas imetlete saripostitajaid nii nagu nemad postitusi tehes seda oma sõbralistilt ootavad?
Jäi ka see artikkel silma ja koheselt meenusid paar wannabe-influt, kelle puhul on kohe näha, et üritatavad mingit fassaadi luua. Ma otseselt ei jälgi, aga vahel vaatan ühte kontot ja imestan alati, kuidas mõni inimene teadlikult valib valede- ja võltsis maailmas elamise. Kõik on võlts ja fassaad- välimus, suhe, elu, riigid, kus väidetavalt elatakse ja tegutsetakse. Vassitakse omale mingi karjäär kokku. Kõik mingite tühiste laikide nimel.
Millal see kõik nii metsa keeras, et sotsiaalmeedias elatav “elu” on rohkem päris, kui päriselu ongi?
Suhtun väga skeptiliselt teatud tooniga postitustesse, mis näiliselt annavad märku kui õnnelik paar on vms.
Mind hämmastavad alati need punnitatud jõulupildid, kus terve pere kannab mingeid ruudulisi pidžaamasid, et näete, kui tore ja ühtehoidev pere. Võibolla ongi tore, aga just sed punnitatus ja meespoole võltsnaeratus on naljakas vaadata.
Mina mõtlen teisiti. Ma pole loonud endale võimalust käia fb-s või instas. Lihtsalt hirmust, et äkki jään sellest sõltuvusse. Seega ma ehk ei mõista seda probleemi nii nagu need, kel see on. Aga ma mõtlen nii, et kas see on halb, kui keegi pingutab parema nimel? Pingutab selle nimel, et näha ja näidata ka tavalistes asjades midagi toredat. Nt oma pudrus? Et talle tundub see asi mida näidata. Kas seda saaks võrrelda selle vaimse harjutusega, et leia iga päev vähemalt 3 asja mille eest olla tänulik. Ka see võib tunduda punnitamisena, et mis tänu leida selles et tuba oli täna jälle soe… kui aga mõelda et jagatud rõõm peaks olema veel topelt rõõm, siis äkki seepärast pannaksegi üles igasugu lihtsaid rõõme ka? Ainult vaatajatele mõjub see teisiti. Kuigi kui juba lahutus käimas ka ikka saad kaasa kuidagi sellele õnnepildile, siis seda ma küll ei mõista. Ju siis ei taheta teistele veel päris tõde öelda. Küsimuste pärast. Kuigi ma ise ei postitaks sellises olukorras enam midagi. Vast vaid pudrupilti. See on see hea ja kasulik asi mille eest olla tänulik ja rõõmus -nagu vaimse praktika edasi arendus. Et pole mitte üksi rõõmus selle üle, vaid jagan teistega ka.
Mida ma aga üldse ei talu, see on pidev tähelepanu nuiamine. Kui keegi minult bloki saab, on põhjuseks siiani alati olnud temapoolne meeletu FB risustamine palju kordi päevas. Hommikul ärkab – kohe annab FB teada. Sööb putru – teeb sellest pudrust foto ja riputab FBsse üles ning hakkab laike ootama. Siis jagab hunnikute viisi artikleid mingitest ajalehtedest. Ja nõnda mangub ta mu tähelepanu endale õhtuni välja. Mul on ligi pool tuhat sõpra, ja kui nüüd paar tükki neist oma pudrupiltide ja suvakate ajaleheartiklitega praktiliselt kogu mu FB ära ummistavad, siis on blokk sellistele minu poolt kindel samm.
Bloki? Blokitakse ikka siis, kui inimene sulle maniakaalselt kirjutab. Sinu probleemi jaoks on unfollow, siis ei tule mitte midagi tema asjadest su feedi. Mul on 1200 sõpra ning samapalju followere, hoian ilusasti puhtana.
Mina mõtlen teisiti. Ma pole loonud endale võimalust käia fb-s või instas. Lihtsalt hirmust, et äkki jään sellest sõltuvusse. Seega ma ehk ei mõista seda probleemi nii nagu need, kel see on. Aga ma mõtlen nii, et kas see on halb, kui keegi pingutab parema nimel? Pingutab selle nimel, et näha ja näidata ka tavalistes asjades midagi toredat. Nt oma pudrus? Et talle tundub see asi mida näidata. Kas seda saaks võrrelda selle vaimse harjutusega, et leia iga päev vähemalt 3 asja mille eest olla tänulik. Ka see võib tunduda punnitamisena, et mis tänu leida selles et tuba oli täna jälle soe… kui aga mõelda et jagatud rõõm peaks olema veel topelt rõõm, siis äkki seepärast pannaksegi üles igasugu lihtsaid rõõme ka? Ainult vaatajatele mõjub see teisiti. Kuigi kui juba lahutus käimas ka ikka saad kaasa kuidagi sellele õnnepildile, siis seda ma küll ei mõista. Ju siis ei taheta teistele veel päris tõde öelda. Küsimuste pärast. Kuigi ma ise ei postitaks sellises olukorras enam midagi. Vast vaid pudrupilti. See on see hea ja kasulik asi mille eest olla tänulik ja rõõmus -nagu vaimse praktika edasi arendus. Et pole mitte üksi rõõmus selle üle, vaid jagan teistega ka.
Okei, saan su mõttearendusest aru. Vaevalt siin kellelgi pudru kui sellise vastu midagi on, puder on hea ja kasulik toit. Olen vist ise ka kunagi ühe pildi oma toidust FB-sse postitanud – siis, kui tegemist oli minu jaoks märgilise hetkega.
Point on aga mujal. Ehk siis selles, kui 1-2 inimest teevad iga päev kümneid postitusi. Saad aru, nad muudkui vuhivad oma mobiiliga mingeid suvalisi uduseid ja fookusest väljas pildikesi teha ja loobivad FBsse avalikkusele üles. Peale pudrupildi tuleb juba 5 minuti möödudes oma aknast tehtud pilt ja teadustamine: “Lumi”. Tänan, minu kodul on ka aken olemas. Selliste häda on, et nad ummistavad FB ära, mistõttu minule olulised ja vajalikud postitused ei jõua minuni. Tegin FB konto selleks, et suhelda töö- ja trennikaaslastega, samuti lapsevanematega. Nüüd aga pean töö- ja trennialase ning lapsevanemaid puudutava informatsiooni saamiseks enne läbi ketrama kümneid ja kümneid nn pudrupilte ja aknavaatepilte. Tänan, ei – mõistlikum on nende masstootjad lõpuks ära blokkida.
Tegin FB konto selleks, et suhelda töö- ja trennikaaslastega, samuti lapsevanematega. Nüüd aga pean töö- ja trennialase ning lapsevanemaid puudutava informatsiooni saamiseks enne läbi ketrama kümneid ja kümneid nn pudrupilte ja aknavaatepilte. Tänan, ei – mõistlikum on nende masstootjad lõpuks ära blokkida.
Selleks on FBs iga sõbralistis oleva inimese puhul võimalik teha lihtne klikk – lõpeta jälgimine. Sõbraks jääb ta ikka, aga sinu uudisvoogu ükski tema postitus ei ilmu. Kui tahad, lähed vaatad ise, mis tema profiilil toimub ja mis elu ta elab. Ma olen uudisvoogu lubanud ainult väga lähedased sugulased ja paar sõpra.
Suhtun väga skeptiliselt teatud tooniga postitustesse, mis näiliselt annavad märku kui õnnelik paar on vms.
Mind hämmastavad alati need punnitatud jõulupildid, kus terve pere kannab mingeid ruudulisi pidžaamasid, et näete, kui tore ja ühtehoidev pere. Võibolla ongi tore, aga just sed punnitatus ja meespoole võltsnaeratus on naljakas vaadata.
Siinkohal tuleb mõelda positiivselt – järelikult saab mees piisavalt seksi, kui ta on nõus sellise show kaasa tegema.
Siinkohal tuleb mõelda positiivselt – järelikult saab mees piisavalt seksi, kui ta on nõus sellise show kaasa tegema.
Normaalne mees teeb oma naise heaks kõik. Vana tõde-kui naine rahul, siis elu on ilus.
Bloki? Blokitakse ikka siis, kui inimene sulle maniakaalselt kirjutab. Sinu probleemi jaoks on unfollow, siis ei tule mitte midagi tema asjadest su feedi. Mul on 1200 sõpra ning samapalju followere, hoian ilusasti puhtana.
Minu meelest on ka blokk ikka radikaalne meede. Ise vajutan “paus 30 päevaks” nuppu, kui mõni liigselt ja valimatult igasugu jura jagab.
Kui ma raskelt haigeks jäin, siis hakkasin natuke rohkem postitama, aga mõistlikult – kui varem 1-2 postitust aastas, siis nüüd 1 postitus paari kuu järel. Mul on kitsas ja üsna kinnine FB grupp, ainult parimad sõbrad ja sugulased, alla viiekümne inimese. Kui postitan, siis püüan ausaks jääda, et kui aastavahetus möödus ravimite mõju all ja järgmine aasta õnneks mitte, siis ütlen ausalt, et terve olla on väärtus mida ei osanud varem hinnata. Kuna mul on pikk ja õnnelik abielu, siis olen korra ka mehega postitanud, aga ainult ühe korra ja võib-olla järgmine aasta jälle, sest ma tegelikult ei tea kui kauaks mu elu jätkub. Püüan kirjutada asjadest mis on olulised – tunded, sõprus, headus, armastus, hoolimine aga mitte võltsilt, ikka nii nagu need on olnud, korra kirjutasin oma heast isast ja tema õpetustest mis ellu kaasa sain. Samuti kirjutasin korra kui raske on olla erivajadusega lapse vanemad, et vahel on masendav kui palju peab võitlema, et lapsel oleks normaalne elu. Võltse ja punnitatud postitusi ei ole mõtet teha, kui ma ei oska siiralt kirjutada, siis ei postita. Üks on kindel, ma hoian oma sõpruskonda väiksena ja avalikult ei taha postitada, korra olen avanud paar postitust aga üldiselt hoian neid enda kitsale ringkonnale.
“Munanäo” eneseimetluse teema kustutati ära 🙂 Jälle on FB sein ja storyd tema postitusi täis. Kui ta ära blokin, siis oleks see liiga radikaalne võte, kuna ma ju tunnen teda hästi. Samas käib nii pinda, et selline kõõm ennast printsessiks peab.
Mul on just vastupidine probleem – sõpru on umbes 100, aga midagi huvitavat mu lehele ei satu, keegi ei postita midagi. Hea meelega vaataks kellegi perepilte, olgu või öösärkides, aga ei. Isegi pudrupildid läheks loosi. Aga ei midagi isiklikku mitte kellegi poolt.
“Munanäo” eneseimetluse teema kustutati ära 🙂 Jälle on FB sein ja storyd tema postitusi täis. Kui ta ära blokin, siis oleks see liiga radikaalne võte, kuna ma ju tunnen teda hästi. Samas käib nii pinda, et selline kõõm ennast printsessiks peab.
Kes on Munanägu? Mina neid suunamudijaid ei jälgi ega tea kellest jutt.
Mul ühe sõbralistis olija uus naine mõjub küll suisa maniakaalselt, tekitab läbi ekraanigi ebamugavust. Või ma ei tea, võib-olla see on mingi teine (noorem?) kultuuriruum, kus kõik postitavadki ülepäeviti mingeid arrrrmastusest ja positiivsusest nõretavaid pilte ja täägivad pool maailma ära, et kõik jumala eest ikka teaksid, et “kallis mees” (ja pool ta tutvusringkonda) nõretab ka.
Mõnes mõttes, eks niisugused avalikkuse ette pandavad pildid peakski olema korraliku kvaliteediga ja pigem positiivsed. Ajast aega on meid kasvatatud nii, et külla rahva ette minnakse paremates riietes kui argipäeval omas kodus ollakse. Ei soovi väga näha uduseid suvalisi asju, kus pestakse teiste inimeste musta pesu. See ei tähenda, et probleemidest ei tuleks üldse kirjutada, kuid see võiks olla läbi mõeldud.
<!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-640×360-999997-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-640×360-999997-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-426×240-999997-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-426×240-999997-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-384×216-999997-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-384×216-999997-nonexxxclearxxxblock –> Nii et kui tuttav või endine klassiõde käib kord aastas fotograafi juures ilupilte tegemas, lisaks jõulude pilt perega ja v-o paar lahedat reisimälestust sinna juurde, siis on väga okei.
Mida ma aga üldse ei talu, see on pidev tähelepanu nuiamine. Kui keegi minult bloki saab, on põhjuseks siiani alati olnud temapoolne meeletu FB risustamine palju kordi päevas. Hommikul ärkab – kohe annab FB teada. Sööb putru – teeb sellest pudrust foto ja riputab FBsse üles ning hakkab laike ootama. Siis jagab hunnikute viisi artikleid mingitest ajalehtedest. Ja nõnda mangub ta mu tähelepanu endale õhtuni välja. Mul on ligi pool tuhat sõpra, ja kui nüüd paar tükki neist oma pudrupiltide ja suvakate ajaleheartiklitega praktiliselt kogu mu FB ära ummistavad, siis on blokk sellistele minu poolt kindel samm.
Eriti toredad on ka need, kus oma lapsele hakatakse õnnesoove kerjama. Pannakse pilt oma tiburullist ja alla tekst a la: minu tibu juba x aastane, palju palju õnne poja! Mis krdi mõte sel on? Nagunii soovisite talle juba õnne, milleks neid õnnesoove juurde kerajata? Haige maailm!
Mina mõtlen teisiti. Ma pole loonud endale võimalust käia fb-s või instas. Lihtsalt hirmust, et äkki jään sellest sõltuvusse. Seega ma ehk ei mõista seda probleemi nii nagu need, kel see on. Aga ma mõtlen nii, et kas see on halb, kui keegi pingutab parema nimel? Pingutab selle nimel, et näha ja näidata ka tavalistes asjades midagi toredat. Nt oma pudrus? Et talle tundub see asi mida näidata. Kas seda saaks võrrelda selle vaimse harjutusega, et leia iga päev vähemalt 3 asja mille eest olla tänulik. Ka see võib tunduda punnitamisena, et mis tänu leida selles et tuba oli täna jälle soe… kui aga mõelda et jagatud rõõm peaks olema veel topelt rõõm, siis äkki seepärast pannaksegi üles igasugu lihtsaid rõõme ka? Ainult vaatajatele mõjub see teisiti. Kuigi kui juba lahutus käimas ka ikka saad kaasa kuidagi sellele õnnepildile, siis seda ma küll ei mõista. Ju siis ei taheta teistele veel päris tõde öelda. Küsimuste pärast. Kuigi ma ise ei postitaks sellises olukorras enam midagi. Vast vaid pudrupilti. See on see hea ja kasulik asi mille eest olla tänulik ja rõõmus -nagu vaimse praktika edasi arendus. Et pole mitte üksi rõõmus selle üle, vaid jagan teistega ka.
Miks sa pead oma pagana putru või pooleldi ära järatud toitu teistega jagama?? See on haiglane tähelepanuvajadus, ei muud.
Suhtun väga skeptiliselt teatud tooniga postitustesse, mis näiliselt annavad märku kui õnnelik paar on vms.
Mind hämmastavad alati need punnitatud jõulupildid, kus terve pere kannab mingeid ruudulisi pidžaamasid, et näete, kui tore ja ühtehoidev pere. Võibolla ongi tore, aga just sed punnitatus ja meespoole võltsnaeratus on naljakas vaadata.
Siinkohal tuleb mõelda positiivselt – järelikult saab mees piisavalt seksi, kui ta on nõus sellise show kaasa tegema.
Sportliku huvi mees jälle oma seksiga
Mul ühe sõbralistis olija uus naine mõjub küll suisa maniakaalselt, tekitab läbi ekraanigi ebamugavust. Või ma ei tea, võib-olla see on mingi teine (noorem?) kultuuriruum, kus kõik postitavadki ülepäeviti mingeid arrrrmastusest ja positiivsusest nõretavaid pilte ja täägivad pool maailma ära, et kõik jumala eest ikka teaksid, et “kallis mees” (ja pool ta tutvusringkonda) nõretab ka.
FB toidugrupis 1 preili postitab toidupilte ja all on ikka tekst, et tegin oma musile õhtusööki jms. See musi peab olema alati ära mainitud :D.
Mõnes mõttes, eks niisugused avalikkuse ette pandavad pildid peakski olema korraliku kvaliteediga ja pigem positiivsed. Ajast aega on meid kasvatatud nii, et külla rahva ette minnakse paremates riietes kui argipäeval omas kodus ollakse. Ei soovi väga näha uduseid suvalisi asju, kus pestakse teiste inimeste musta pesu. See ei tähenda, et probleemidest ei tuleks üldse kirjutada, kuid see võiks olla läbi mõeldud.
<!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-640×360-999997-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-640×360-999997-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-426×240-999997-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-426×240-999997-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-384×216-999997-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-384×216-999997-nonexxxclearxxxblock –> Nii et kui tuttav või endine klassiõde käib kord aastas fotograafi juures ilupilte tegemas, lisaks jõulude pilt perega ja v-o paar lahedat reisimälestust sinna juurde, siis on väga okei.
Mida ma aga üldse ei talu, see on pidev tähelepanu nuiamine. Kui keegi minult bloki saab, on põhjuseks siiani alati olnud temapoolne meeletu FB risustamine palju kordi päevas. Hommikul ärkab – kohe annab FB teada. Sööb putru – teeb sellest pudrust foto ja riputab FBsse üles ning hakkab laike ootama. Siis jagab hunnikute viisi artikleid mingitest ajalehtedest. Ja nõnda mangub ta mu tähelepanu endale õhtuni välja. Mul on ligi pool tuhat sõpra, ja kui nüüd paar tükki neist oma pudrupiltide ja suvakate ajaleheartiklitega praktiliselt kogu mu FB ära ummistavad, siis on blokk sellistele minu poolt kindel samm.
Eriti toredad on ka need, kus oma lapsele hakatakse õnnesoove kerjama. Pannakse pilt oma tiburullist ja alla tekst a la: minu tibu juba x aastane, palju palju õnne poja! Mis krdi mõte sel on? Nagunii soovisite talle juba õnne, milleks neid õnnesoove juurde kerajata? Haige maailm!
Tavaliselt on need “pojad” igasugused Grenid, Klenid, Regorid ja Gregorid ja Trevorid.
Mul selliseid õnneliku perepildi saripostitajaid on ainult üks ja neil on ka põhjust. Nad on tõesti silmipimestavalt kaunid, kaua koos, väga õnnelikud ja väga hoolivad teineteise suhtes. Tean, kuna erinevate asjaolude tõttu lihtsalt ei saa teisiti, kui olen nende eluga mitmeski aspektis väga seotud.
Rohkem mind panevad imestama ja ajavad muigama need, kes pidevalt jagavad mingeid sügavmõttelisi mõtteteri. Jah, tasub mõelda ja teada, mida targemad on rääkinud. Mõtlemine on kasulik. Aga minu jaoks näib see nagu mingi kompensatsioonimehhanism, et on vaja vähemalt seitse korda nädalas püüda näidata kogu maailmale “ah, ma olen nii sügav ja tundlik inimene”.
Kaua sa jaksad lugeda neid, enamasti veel sügavama intelligentsuse näitamiseks ingliskeelseid hüüdlauseid stiilis “crowded mind leaves no space for a peaceful heart” või “Being deeply loved by someone gives you strength, while loving someone deeply gives you the courage“. Halvimal juhul ka kord kvartalis kommentaarideta kiljatus “per aspera ad astra” või midagi veel kolmandas keeles, näiteks lajatada suvalisel neljapäeval “Non, je ne regrette rien!”.
No ei usu. No ei usu üldse kohe, et see inimene on hästi sügav, kes peab seda iga pagana päev demonstreerima. Muidugi jah, tema sein, kirjutagu, mida tahab, aga mul tekib pikapeale mõte, et KUI üksik, ebakindel ja pinnapealne peab üks inimene olema, kellele on oluline iga päev paisata lugejateni justkui tõendeid, kui sügav on tema siseilm.
Kes on Munanägu? Mina neid suunamudijaid ei jälgi ega tea kellest jutt.
Algatasin siin kunagi sellise nimega teema ning olen ise andnud ühele noorele daamile niisuguse nime, kuna ta meenutab mulle munapead. Ise arvab, et on printsess. Kuna ta hiljuti läks lahku ja mehel on uus silmarõõm, olen täiesti kindel, et ta on nii aktiivne postitaja ja võtab oma säravaid poose lakkamatult, et eksile midagi tõestada. Teema oli ilmselgelt kohatu ja kustutati seepärast ära.
Rohkem mind panevad imestama ja ajavad muigama need, kes pidevalt jagavad mingeid sügavmõttelisi mõtteteri.
Eriti nõmedad on veel need, kes panevad mingi mõttetera ja siis ootavad, et kõik hakkaks küsima, mis juhtus vms.
Videod, kuidas minnakse talisuplema või mingid kodused asjaajamised, mida presenteeritakse idüllina, need mõjuvad mulle automaatselt nii, et inimene püüab iseennast veenda, et temaga on kõik korras. Oma õnne ei taha tegelikult keegi nii väga letti panna, kuna see on inimese isiklik asi. Ma tean ainult ühte paari, oma vana kooliõe ja -venna näol. Nad aeg-ajalt postitavad, hoiavad alati ümbert või käest kinni, aga nende elu ongi päriselt selline. Mina ei taha mitte midagi postitada. Miks see peaks kedagi huvitama üldse?
Rohkem mind panevad imestama ja ajavad muigama need, kes pidevalt jagavad mingeid sügavmõttelisi mõtteteri.
Eriti nõmedad on veel need, kes panevad mingi mõttetera ja siis ootavad, et kõik hakkaks küsima, mis juhtus vms.
Sama seltskond on see, kes kunagi ei märgi oma asukohaks näiteks kingaparandust, Ülemiste keskuse toidupoodi või hambaarsti ooteruumi, küll aga iga muuseumi, millest mööduvad piltlikult öeldes ja kui ikka tee ooperisse viib, siis pannakse nii asukoht kui parimal juhul tehakse ka selfi. Muidugi iga peenem restoran.
See meenutab mulle üht umbes 10 aastat tagasi ilmunud artiklit mingilt semiootikult, kes kirjeldas muu hulgas sõna “nautima” või “maiustama” kasutust. Ehk siis väga lühidalt kokkuvõetuna kirjeldas ta, et inimene, kes saaks iga päev sardelle/suitsuangerjat/kartuliputru/antrekooti või mida iganes, ei pea üldse seda märkimisväärseks. “Täna maiustan Noas karbonaadiga” või “Maiustame musuga kodus sardelli” või “Kallaga ooperit nautimas” kirjutavad vaid ja ainult need, kellele see sardell, karbonaad, muuseum või ooper pole üldse loomuomane ega tavapärane. See on raputus argielust! See kergitab nende enesehinnangut ja enesetunnet. Neile on see suursündmus, mis nagu kergitaks neid. Nagu ka mingi tsitaadi leidmine. Kas mõni tuttav, kes tõesti väga palju reisib, paneb iga kord komandeeringusse minnes FB lehele, et travelling to Amsterdam ja seda teist korda samal nädalal. Ei pane ju.
Delfist hakkas silma Anne&Stiili artikkel: https://annestiil.delfi.ee/artikkel/120254900/enesepettusest-sotsiaalmeedia-kaadrite-jargi-paistab-iga-argipaev-nagu-mesinadalatel-tegelikkus-on-midagi-hoopis-muud
Kas imetlete saripostitajaid nii nagu nemad postitusi tehes seda oma sõbralistilt ootavad?
Igaüks ju teab, et pilt ei ole tegelik elu. Lisaks kui pere pildi peal, siis teeb keegi juba oma tööd, sest pildistama ei lähe ju keegi tasuta. Mina imetlen pildistaja tööd, mitte peret, kes on pildil. Ja ma saadaks kõik ravile, kes peavad pildi peal olevat elu, tõeliseks. Ja ka need saadaks ravile, kes üritavad jätta muljet, kui muinasjutuline kõik on ja ise sellesse veel usuvad. Ravile selle tõttu, et vältida hilisemaid sügavaid depressiivseid seisundeid, mis tekivad illusioonide purunemisest.
Esileht › Pereelu ja suhted › Postitamine sotsiaalmeediasse
