Ma pole võibolla kõige õigem inimene rääkima, sest olen mõlemad lapsed sünnitanud epiduraaliga, aga siiski:
1) Esimese lapsega olid pressid täiestiiiii valutud. No mittemidagi ei tundnud. Pressisin selili. Kokku umbes 45 minutit
2) Teise lapsega olid esimesed pressid (et last allapoole saada) meeletult, meeletult valusad. Pressisin järil, laps ei liikunud eriti. Mingi hetk ma lihtsalt nõudsin, et tahan pikali voodisse saada. Viskasin end selili ja tegin viimased 2-3 pressi, mis olid valutud (no õrnalt kibe oli lõikumine) ja oligi kõik. Pressisin 25 minutit kokku.
Ehk siis mulle hakkab tunduma, et mul sõltub asendist asi?
Ma olen vist ehtne nõukogude naine, sest hoolimata sellest, et kõik räägivad, et selili ei tohiks sünnitada, olen ma nii avanemise kui pressid tahtnud ainult ja ainult voodis selili olla, isegi mitte külili. Kuna ei ole beebi südametööle mõjunud halvasti, siis on mul ka lastud nii olla (ehkki tungivalt keelitatud muudmoodi olema). Ilmselt see asend sobib mulle.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.10 13:25; 22.10 23:34;