Ei osanud seda mujale teemasse liigitada, kuna tegu koolilapsega. Ehk oskab keegi nõu anda, või on ise midagi sarnast läbi elanud.
Tegu 13-aastase tütarlapsega. Kuhu pöörduda või mida teha, kui laps on pidevalt kurb ja depressiivne (diagnoositud ka depressioon). Ennast hävitav käitumine, vastu ajamine, suitsetamine, valetamine ja nüüd lisandunud ka koolist tundidest põhjuseta puudumised ning kodunt ära jooksmine. Asi sai alguse halbadest suhetest koolis ja kooliväliselt sõpradega. Lapsel on olnud väga keeruline leida sõpru ning neid sõpru ka hoida, pidevalt on tülid. Reeglitest kinni pidada ei suuda, seega ka probleemid õpetajatega. Hinded muidu korras, nelja-viieline õpilane olnud siiani. Nüüd mõnda aega tagasi sattus seltskonda, kus suitsetatakse ning ilmselt ka juuakse, kuigi minu laps pole joobes koju ilmunud. Peale seda tulnud ka selline ülbe käitumine, kus ta ütleb, et teeb mis tahab ja ei peagi meie korraldusi täitma. Kodunt jooksis ära, kuna ei suuda leppida meie reeglitega, sest sõpradel neid pole. Näiteks nutitelefoni kasutuse piirang ja kindlad kellaajad, millal kodus peab olema. Samas on laps pidevalt kurb ja enesetapu mõtetega. Koolis käia ei taha ja hulgub tihti tundide ajal väljas, või on sõprade pool.
Olen ahastuses. Peres on veel lapsi, kellel probleeme pole. Me ei suitseta ega joo ja oleme igati normaalne tavaline pere, aga oma lapsega enam hakkama ei saa. Olen käinud temaga juba aasta aega psühholoogi ja psühhiaatri juures. Suhelnud ka noorsoo politseinikuga. Oleme olnud kannatlikud ja rääkinud kõikidel teemadel, aga tulemus on null. Kooli vahetame ka, aga kuna läheduses ühtegi sobivat pole, siis jääb see sügisesse, sest peame ka kolima. Laps tunnistas ka ise, et ega koolivahetus hetkel ei pruugigi aidata. Ta on ikkagi kurb ja ei saa ise ka aru mis toimub. Samas ütleb, et talle meeldibki selline elu. Ringi hulkuda ja suitsetada ning e-sigaretti tõmmata. Meeldib olla koos sõpradega. Koolis käimine on aga kohustuslik. Olen nii mures tema puudumiste ja ükskõikse suhtumise pärast. Seetõttu on ka õpetajate arvamus temast muutunud halvaks ja igasugused suhted aina halvenevad…
Teema: Probleemne ja depressioonis laps
Kas teil varem oli normaalne side? Seda kuidagi taastada ei anna? Lähete kahekesi reisile või spasse, näiteks? Ja siis sa ei ahista teda, vaid üritad olla sõber, rääkida enda murest ja kuulata tema omi.
Aga mis psühholoog teeb temaga? Kas on hea psühholoog? Psühhiaatrit vast siiski ju vaja ei ole veel, politseinikku ka.
Appi kui õudne. Suurepärane, et sellise olukorra ja koolist pidevalt puudumise kõrval hinded on neljad viied. Teil on juba niipalju spetsialiste ümber ja plaanid tulevikuks tehtud ja ikkagi ta satub neisse olukordadesse. Kusjuures, kuna peres on teisi lapsi veel, siis kolimine ja koolivahetus ju puudutab ka neid, eks neilgi on sõbrad ja väljakujunenud eluolu, mis tuleb seetõttu hüljata.
Mina püüaksin iga hinna eest sõpru talle valida, keelata need, kes mõjuvad halvasti. Ma ei tea, palkaksin kasvõi lapsehoidja, et pidevalt pilku peal hoida, keegi toob ja viib ja on kõrval.
Kas depressiooni ja enesetapumõtete olukorras ravi ei toimi, mis need psühhiaatrid, kellega suhtlete, on määranud? Teatud juhtudel nad ju võtavad statsionaari ka lapse, sealgi saab õppida, eriti kui laps on nelja-viieline ja võimeline nii häid hindeid vaatamata koolist pidevale puudumisele saama!
Kas laps tarvitab ka depressiooni raviks medikamente? Kuidas laps ise suhtub psühholoogi ja psühhiaatri juures käimisse? Kindlasti pean täitsa õigeks, et olete ka noorsoopolitseiga suhelnud. Ma arvan, et põhiline on katsuda olla lapsele toeks. Võibolla laseks mõne reegli ka lõdvemaks, et last kodust mitte eemale peletada. Nt kui suitsetab siis ütle, et see ei meeldi sulle ja kindlasti ei soovi sa tema trahve kinni taguda aga ära nääguta sel teemal koguaeg. Mul on mitmeid näiteid, kus lapsed teismelise eas täiesti pöörased aga toetava pere abiga lõpuks ilusti rajal tagasi aga depressiooni seal polnud. Seega kuula last, räägi temaga ja ole olemas. Las kodu olla koht kus on ikkagi hea olla, kui teda hukka ei mõisteta koguaeg.
Asi sai alguse halbadest suhetest koolis ja kooliväliselt sõpradega. Lapsel on olnud väga keeruline leida sõpru ning neid sõpru ka hoida, pidevalt on tülid.
Kahjuks sa valetad endale. Need asjad ei saa kunagi algust lihtsalt halbadest suhetest koolis. Selle taustal on üsna kindlalt mingid suhteprobleemid kodus. See ei pruugi sulle meeldida, aga paraku nii see on – küsi suvalise lapsepsühholoogi käest. Loomulikult on erandeid, kui taustal on mingi pervasiivne arenguhäire (ADHD, autismispekter vmt), aga praegu selles pole ilmselt asi.
Mitte mingist seletamisest ega reegliste kehtestamisest pole kasu, kui sul ei ole lapsega usalduslikku ja turvalist suhet. Sa kirjutad, et olete olnud kannatlikud ja rääkinud temaga, aga kusagilt ei tule välja, et te oleks teda kuulanud. Kas sa oled teda reaalselt kuulanud? Kunagi? Oled sa aktsepteerinud tema mõtteid ja tundeid? Oled sa püüdnud teda mõista? Või tahad sa, et ta lihtsalt hakkaks hästi käituma.
Siin eelmine vastaja kirjutas, et teab ärapööranud teismelisi ka toetavates peredes ja probleemidest on üle saadud. Võtmesõna ongi toetamine. Sa ei jõua reeglitega mitte kusagile, ainuke variant on olla talle toeks nii, et ta tunneb, et kodu ja suhe vanematega on piisavalt hea alternatiiv kampades hängimisele. Mulle tundub, et praegu ta seda ei tunne.
Mulle tundub et kolimisega olete hiljaks jäänud! Natuke liiga kaugele on see probleem juba lastud.
Minul oli sarnane olukord, kui ise olin laps. Uskuge mind, algul laps ei räägi vanematele, kui koolis on suhted halvad (nxt keegi tugev on tema vastu ja kogu ühiskond pööratakse vastu). Kui laps juba räägib sellest, siis ongi viimane aeg kooli vahetada. Minu ema ka algul üritas seletada “ära pööra neile tähelepanu” jne. Aga kui ma üldse enam kooli minna ei tahtnud, siis vahetasime. Uues koolis ei olnud mul probleeme suhete loomisega, kuna polnud just seda konkreetset isikut kes kogu klassi (ja ka teistest klassidest) kaaslasi minu vastu pööras. Tekkisid head sõbrannad ja lõpetasin hõbemedali ning kiitusega. Uue kooli sõpradega suhtlen siiani, eelmise kooli omadega isegi tere ei ütle, kui näeme. Tagantjärgi olen emale väga tänulik et ta mu teise kooli üle viis, sest tegemist oli muide Tallinna eliitkooliga ja ema oleks ise väga tahtnud et ma olens tolle lõpetanud. Aga õnneks minu seisund läks talle korda, ja see vb päästis ka kogu minu ülejäänud elu. Olen haritud, abielus ja ema, ja oma last kuulan ja usaldan kindlasti rohkem kui psühholoogi või noorsootöötajaid!
Palun suhelge tõsiselt, kui laps ise ütleb et tal ei suju suhtlemine koolis. See on väga tõsine probleem! (ma ei taha isegi rääkida sellest, sest piinlik on seda kõike meenutada, õnneks mingi tõsise vaimse traumani asi ei jõudnud) 90% probleemi ulatusest ta ei julge teile rääkida. Ärge viige last tõsise depressioonini ilma et te selle põhjusega tegeleks. Sellest lapsest väga väga kahju.
Depressiooni ravi tuleks ikkagi jätkata, sest praeguse põhjal tundub see küll veidi ravita jäänud depressioonina. Vahel on õige ravimi ja koguste leidmine keeruline. Mõni ravim ei sobi, mõni tekitab kõrvaltoimeid, vahel on mitu korda vaja reguleerida kogust, et just selle õige leiaks. Õige ravimi leidmine on puhtalt koostöö psühhiaatriga, tuleb pidevalt tagasisidet talle anda, kuidas ravimiga on ja siis vajadusel korrigeeritakse raviskeemi. Seda ei lõpetata enne, kui õige ravi on olemas. Kaua laps muidu ilma ravimiteta on olnud ja kui tihti psühhiaatri juures käite ja mis arst arvab praegu ravimite osas?
Ravi kõrvale on kindlasti vajalik regulaarne teraapia. Hea, et käite psühholoogi juures, aga ehk oleks lapsele vastuvõetavam mõni loovteraapia, nt kunstipõhine.
Kindlasti tuleks kasuks ka pereteraapia.
Kahjuks sa valetad endale. Need asjad ei saa kunagi algust lihtsalt halbadest suhetest koolis. Selle taustal on üsna kindlalt mingid suhteprobleemid kodus.
Kuidas peaks selline hinnangulisus teemaalgatajat aitama?! Kodus võib taustal tõepoolest olla ka erinevaid mõjureid, kuid mitte sugugi alati suhteprobleemid! Olles kolme lapse ema ja õppinud muuhulgas ka laste arengupsühholoogiat ning erivajaduste teemaga samuti üsna palju tööalaselt kokku puutunud, julgen omalt poolt kinnitada, et mõned lapsed lihtsalt vajavad märksa enam tähelepanu ja nende erilisus ei tähenda automaatselt mingit arengulist häiret! Sildistada on lihtne, kuid selliste nö “raskesti kasvatavate” laste vanemate rolli ei oska ükski kõrvalseisja enesele ette kujutada! Oled üksi oma murega ja teismeeas kipuvad asjad ka parimates peredes üle kuumenema. Suhteprobleemid koolis ja nende mõju on mullegi kahjuks väga tuttav teema ning tipnes meie pere jaoks lapse koduõppega. Usun, et see on aidanud säilitada suhet lapsega, kuid olen seetõttu ise tööelus pidanud paljuski tegema korrektuure. Teemaalgatajale soovitan leida esmalt vajalikku toetust enesele, pisut olukorrast välja zoomida, leida aega minna koos tütrega kuskile tavarutiinist väljapoole, kasvõi nädalavahetus kodust eemal. Loo võimalus avatud suhtlemiseks, kuula… on erinevaid mänge, kaarte jm, mis aitavad luua omavahelist kontakti ja toetavad suhtlemist. Näiteks on siin mitmeid valikuid https://angelajakobson.wordpress.com/lausete-lopetamise-kaardid/ . Tegevustes laste ja peredega kasutan sageli lausete lõpetamise kaarte ja need tõesti toimivad. Kõige alus on armastus, hirmudest lahti laskmine ja oma lapse valikute usaldamine. Liigne survestamine võib selles õrnas eas igasuguse omavahelise suhtlemise blokeerida. Enesetapumõtted ja kurvameelsus vajavad kindlasti spetsialisti tähelepanu, kuid ravimitele soovitan alati eelistada teraapiat. Tänapäeval on selleks väga palju erinevaid võimalusi, loovteraapiad, samuti on väga vabastav igasugune kehaline liikumine, tantsimine, jooga jm. Mõistan, et olukord on raske, kuid 13-aastasele on juba kõik, mis anda edasi antud. Jää suhtlemisel väärikaks ja hoia teatud piire, samas mitte liiga jäigalt. Mis puudutab vastu haukumist ja ülbitsemist, siis see on sageli eakaaslaste mõju. Märkan ka meie lapse puhul koheselt kui ta on olnud pikemalt koos mõne sugulase või sõbraga, kel komme oma vanematele vastu haukuda… Õnneks piisab enamasti paarist konkreetsest meeldetuletusest, et meie peres vanematega niimoodi ei räägita! Usalda, et ta suudab end ajapikku paremini teadvustada ja otsi vajadusel enesele lisainfot. Väga avardav ja toetav on humanoloogial põhinev “Teadlike lapsevanemate perekool” /dharamsaal.ee/. See avab vanemlust märksa laiemast perspektiivist kui oleme harjunud nägema.
Kuidas peaks selline hinnangulisus teemaalgatajat aitama?! Kodus võib taustal tõepoolest olla ka erinevaid mõjureid, kuid mitte sugugi alati suhteprobleemid! Olles kolme lapse ema ja õppinud muuhulgas ka laste arengupsühholoogiat ning erivajaduste teemaga samuti üsna palju tööalaselt kokku puutunud, julgen omalt poolt kinnitada, et mõned lapsed lihtsalt vajavad märksa enam tähelepanu ja nende erilisus ei tähenda automaatselt mingit arengulist häiret!
Ma ei mõista, miks sa mind tsiteerid. Kust see arenguhäire sisse tuli? Minu point oli see, et probleemid ei saa alguse koolist nagu teemaalgataja väitis, sest kooliprobleemid on reeglina mingi sümptom või väljund probleemidele, mis tulenevad kodust. Laps lihtsalt reageerib nii, et tekivad probleemid koolis, aga kool ei ole algpõhjus, seega seda ei maksa süüdistada. Keegi peab seda teemaalgatajale ütlema, et tal tekiks üleüldse mõte hakata ka oma osa lapsega probleemides kaaluma. Jah, see on valus, aga lahenduse leidmise seisukohalt vältimatu.
Samuti need suhteprobleemid – kui mõni laps vajab rohkem tähelepanu vanematelt ja seda ei saa, tal ei ole piisavalt usalduslikku suhet vanematega, teda ei kuulata piisavalt, ta ei saa vanematelt piisavalt lähedust – siis mida muud see väga üldises plaanis sinu meelest on, kui suhteprobleemid vanema ja lapse vahel??
Kas teil varem oli normaalne side? Seda kuidagi taastada ei anna? Lähete kahekesi reisile või spasse, näiteks? Ja siis sa ei ahista teda, vaid üritad olla sõber, rääkida enda murest ja kuulata tema omi.
Aga mis psühholoog teeb temaga? Kas on hea psühholoog? Psühhiaatrit vast siiski ju vaja ei ole veel, politseinikku ka.
Kas sa ise ka aru saad mida soovitad- minna depressioonis lapsega spa-sse, et taastada usalduslik suhe??? Kui eluvõõras saab olla?
Kas teil varem oli normaalne side? Seda kuidagi taastada ei anna? Lähete kahekesi reisile või spasse, näiteks? Ja siis sa ei ahista teda, vaid üritad olla sõber, rääkida enda murest ja kuulata tema omi.
Aga mis psühholoog teeb temaga? Kas on hea psühholoog? Psühhiaatrit vast siiski ju vaja ei ole veel, politseinikku ka.
Kas sa ise ka aru saad mida soovitad- minna depressioonis lapsega spa-sse, et taastada usalduslik suhe??? Kui eluvõõras saab olla?
Kindlasti ei ole see eluvõõras soovitus. Koos aja veetmine võib aidata, aga sel juhul, kui olete vaid kahekesi. Spa-st parem oleks pikem reis (näit lennureis, mis kestaks 6-7 päeva ja kus oleks ka matkamist, shopingut, kohvikukülastusi jms). Oluline on taastada kaotatud side ja usaldus.
Kas sa ise ka aru saad mida soovitad- minna depressioonis lapsega spa-sse, et taastada usalduslik suhe??? Kui eluvõõras saab olla?
Sinu jaoks võrdub spaa-külastus 2 tunnise basseinis möllamise ja liutorudest kiljudes allalaskmisega? Siis tõesti võib see vale valik olla depressioonis lapsele. Minu jaoks on spaakülastus paar ööd mõnusas spaas, veekeskuses saab mullivannis lebotada ja saunas käia, kui tahab võib mõned protseduurid võtta, saab ümbruskonnas jalutada, hotellitoas lauamänge mängida, stressivabad söögikorrad (keegi ei pea süüa tegema ega pärast koristama) ja kõige sellega koos omavahel rääkida. Spaas aja mahavõtmine on väga hea koht, kus igapäevategevused on eemal ja kaugel ja saabki keskenduda omavahel suhtlemisele.
Asi sai alguse halbadest suhetest koolis ja kooliväliselt sõpradega. Lapsel on olnud väga keeruline leida sõpru ning neid sõpru ka hoida, pidevalt on tülid.
Kahjuks sa valetad endale. Need asjad ei saa kunagi algust lihtsalt halbadest suhetest koolis. Selle taustal on üsna kindlalt mingid suhteprobleemid kodus. See ei pruugi sulle meeldida, aga paraku nii see on – küsi suvalise lapsepsühholoogi käest. Loomulikult on erandeid, kui taustal on mingi pervasiivne arenguhäire (ADHD, autismispekter vmt), aga praegu selles pole ilmselt asi.
Mitte mingist seletamisest ega reegliste kehtestamisest pole kasu, kui sul ei ole lapsega usalduslikku ja turvalist suhet. Sa kirjutad, et olete olnud kannatlikud ja rääkinud temaga, aga kusagilt ei tule välja, et te oleks teda kuulanud. Kas sa oled teda reaalselt kuulanud? Kunagi? Oled sa aktsepteerinud tema mõtteid ja tundeid? Oled sa püüdnud teda mõista? Või tahad sa, et ta lihtsalt hakkaks hästi käituma.
Siin eelmine vastaja kirjutas, et teab ärapööranud teismelisi ka toetavates peredes ja probleemidest on üle saadud. Võtmesõna ongi toetamine. Sa ei jõua reeglitega mitte kusagile, ainuke variant on olla talle toeks nii, et ta tunneb, et kodu ja suhe vanematega on piisavalt hea alternatiiv kampades hängimisele. Mulle tundub, et praegu ta seda ei tunne.
Ole palun vait.
Kahjuks sa valetad endale. Need asjad ei saa kunagi algust lihtsalt halbadest suhetest koolis.
Võivad saada küll, ära kujuta endale ette.
Võtmesõna ongi toetamine. Sa ei jõua reeglitega mitte kusagile, ainuke variant on olla talle toeks nii, et ta tunneb, et kodu ja suhe vanematega on piisavalt hea alternatiiv kampades hängimisele. Mulle tundub, et praegu ta seda ei tunne.
Sa ise saad valesti aru. Reeglite olemasolu ongi toetamine. Tõsi, reeglid peavad olema mõistlikud, õiglased ja kehtima kõigile peres ühtemoodi.
Ma lugesin küll vaid teemaalgatuse läbi, aga kunagi aitas sellised lapsed nö. õigele teele tagasi Krabi kool Võrumaal. Kahjuks aga lõhkusid lapsed, lapsevanemad ja riik suure töö 🙁
mul on ka selline laps, 15-aastane poiss. kirjutan mõned mõtted.
minu lapse diagnoos oligi aastaid vaid depressioon. 15a sai laps nö pärisdiagnoosi – käitumishäire. arvangi, et 13a laps on veel liiga noor ja väljakujunemata, et põhjalikku diagnoosi saada.
alates 10a olid minu lapse ravimid antidepressandid, praegu on antipsühhootikumid.
14a vanuses hakkas minu laps tarbima narkootikume. kui ma oleks nakrootikumidest kohe teadnud, siis oleksin lihtsalt lapse isiklikult kooli viinud ja ka ära toonud. kooli jõudes oli laps juba laksu all. sai kodutänava otsas diileriga kokku ja kohe sealsamas kooliteel tarbis. kahjuks läks mitu kuud aega enne, kui selle avastasin. ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et on olemas inimesi, kes 14a lapsele narkootikume müüvad ja et minu laps on nii raske psüühikahäirega, et 14a narkootikume tahab. seega soovitan last isiklikult kooli viia-tuua, hoolimata tema vastuseisust.
laps on korduvalt rääkinud, et narkootikume hakkas ta tarbima selle pärast, et on terve elu depressiooniga piinelnud ja narkootikumid aitasid hetkeks depressioonist n.ö vabaneda ja hea meeleolu saada. kliinilise depressiooniga laps on väga haavatav ja väga suure “potentsiaaliga” narkoohvriks saada. valvake oma lapsukest nagu kanaema.
koolis võttis väga kaua aega, aastaid, et aru saada, et tegemist on haige lapsega, mitte kasvatamatu lapsega. minu laps 7.klassis enam tavakoolis toime ei tulnud. laps läks sellisesse kooli, mis on meie päästeingel ja õpib seal kahe õpilasega klassis. võib-olla ka teie laps vajab õppimisel erikohtlemist.
kui peres on nii raske erivajadusega laps, siis vajavad eritähelepanu ka taised pereliikmed. lapsevanematele, õdedele-vendadele on raske psüühikahäirega pereliige väga suur koormus ja väga suur stressiallikas. ka teised pereliikmed, mitte ainult probleemne laps, vajavad tuge, nõustamist, teraapiaid.
Minul oli keeruline lapsepõlv ja veel keerulisem teismeiga. Usun praegu, et kui mu vanemad oleksid minuga olnud tähelepanelikumad ja avatumad, oleks mul nii mõnigi lollus tegemata jäänud.
Põhikool oli kohutav kogemus. Vahetasin kooli 5.klassis (tavakoolist eliitkooli) ja sattusin uues koolis tüdrukute põlu alla. Minu vanemad ei suhtunud mu kurtmisse tõsiselt ja saatsid mind pidevalt koolipsühholoogi juurde. Vihkasin ja põlgasin seda inimest aastaid pärast neid kohtumisi, sest küünilisemat ja kriitilisemat inimest ei olnud ma oma elus selles ajaks veel kohanud. Praeguseks ta enam lastega ei tegele, tegeleb ainult täiskasvanutega. Seegi hea.
Igatahes oli minu vanemate suhtumine heaks näiteks, kuidas saab kodus koolimured veelgi pingelisemaks ja lapsele väljakannatamatuks muuta. Kõik mu probleemid olid välja mõeldud, ise tekitatud. Suur tüdruk – ise vastutad, ise klatid.
Lõppes see sellega, et 7. klassis ma enam koolis ei käinud. Hulkusin ringi, ööbisin nädalate kaupa punkrites ja sõprade juures. Jõin viina, suitsetasin. Ja mu vanemad isegi ei otsinud mind, ei muretsenud minu pärast. Olid vaid üdini solvunud, tegin neile häbi! Lõpetasin kevadel suure jauramisega selle klassi üsna napilt (endine viieline ja oivik) ja vahetasin seejärel ise kooli. Sain iseseisvalt endale jalad alla. Rohkem pole oma vanematele toetunud ega nende abi otsinud.
Sellest kõigest on nüüd 25 aastat. Olen ise mitmekordne ema. Ei ole probleemi või küsimust, millega mu lapsed minu poole pöörduda ei võiks. Leian nende jaoks alati aega ja lohutust, seisan nende eest, kuulan aktiivselt ja aitan lahendusi leida. Laste vanaema, minu ema, kipub mind õpetama ja kutsub mind mõistusele, et ma oma lapsi liialt ei hellitaks. Et võimaldaks neil iseseisvuda. Aga mina olen endaga teinud diili, et pigem ma toetan neid iga päev rohkem kui jätan ühel korral toetamata. Minu lapsed ei puudu koolist, julgevad mulle rääkida kui tunnevad end koolis mingitel perioodidel ebamugavalt, annan neile aega leida julgus iseseisvuda.
Tütar on praegu just selles õrnas eas, õpib 7.klassis. Näen, et klassis on tekkinud rohkem pingeid – tüdrukud küpsevad tormiliselt ja emotsioonid on tihti laes. On palju vääritimõistmisi, on kokkupõrkeid. Klassijuhataja on tähelepanelik, mina olen tähelepanelik, teiste tüdrukute vanemad on tähelepanelikud – me aitame oma tütred sellest keerulisest ajast ühiselt üle. Leiame nende jaoks aega ja toetame neid, organiseerides ühistegevusi, neid kuulates ja leebelt juhendades.
Pojaga läks omal ajal lihtsamalt, tema toetus klassis palju sõpradele. Poiste küpsemise periood algabki ju veidi hiljem. Siis, kui käsil on põhikooli lõpetamine ja gümnaasiumisse astumine. Sel ajal ei ole enam aega tegeleda tühja-tähjaga, tunnelda ja kiselda. Siis on rõhk lõpetamisel ja tulevikuplaanidel. Nad on ju selleks ajaks vanuse poolest peaaegu täiskasvanud.
Tüdrukuid tuleb eriliselt toetada ja motiveerida vanuses 13-17, sest neid tabab puberteet nii vara, nii toorelt. Ja see hormoonide tulv vajab head väljundit, vajab õlga, mille najal nutta, vajab kõrva, mis kuulab ja kuuleb.
Minul oli keeruline lapsepõlv ja veel keerulisem teismeiga. Usun praegu, et kui mu vanemad oleksid minuga olnud tähelepanelikumad ja avatumad, oleks mul nii mõnigi lollus tegemata jäänud.
Põhikool oli kohutav kogemus. Vahetasin kooli 5.klassis (tavakoolist eliitkooli) ja sattusin uues koolis tüdrukute põlu alla. Minu vanemad ei suhtunud mu kurtmisse tõsiselt ja saatsid mind pidevalt koolipsühholoogi juurde. Vihkasin ja põlgasin seda inimest aastaid pärast neid kohtumisi, sest küünilisemat ja kriitilisemat inimest ei olnud ma oma elus selles ajaks veel kohanud. Praeguseks ta enam lastega ei tegele, tegeleb ainult täiskasvanutega. Seegi hea.
Igatahes oli minu vanemate suhtumine heaks näiteks, kuidas saab kodus koolimured veelgi pingelisemaks ja lapsele väljakannatamatuks muuta. Kõik mu probleemid olid välja mõeldud, ise tekitatud. Suur tüdruk – ise vastutad, ise klatid.
Lõppes see sellega, et 7. klassis ma enam koolis ei käinud. Hulkusin ringi, ööbisin nädalate kaupa punkrites ja sõprade juures. Jõin viina, suitsetasin. Ja mu vanemad isegi ei otsinud mind, ei muretsenud minu pärast. Olid vaid üdini solvunud, tegin neile häbi! Lõpetasin kevadel suure jauramisega selle klassi üsna napilt (endine viieline ja oivik) ja vahetasin seejärel ise kooli. Sain iseseisvalt endale jalad alla. Rohkem pole oma vanematele toetunud ega nende abi otsinud.
Sellest kõigest on nüüd 25 aastat. Olen ise mitmekordne ema. Ei ole probleemi või küsimust, millega mu lapsed minu poole pöörduda ei võiks. Leian nende jaoks alati aega ja lohutust, seisan nende eest, kuulan aktiivselt ja aitan lahendusi leida. Laste vanaema, minu ema, kipub mind õpetama ja kutsub mind mõistusele, et ma oma lapsi liialt ei hellitaks. Et võimaldaks neil iseseisvuda. Aga mina olen endaga teinud diili, et pigem ma toetan neid iga päev rohkem kui jätan ühel korral toetamata. Minu lapsed ei puudu koolist, julgevad mulle rääkida kui tunnevad end koolis mingitel perioodidel ebamugavalt, annan neile aega leida julgus iseseisvuda.
Tütar on praegu just selles õrnas eas, õpib 7.klassis. Näen, et klassis on tekkinud rohkem pingeid – tüdrukud küpsevad tormiliselt ja emotsioonid on tihti laes. On palju vääritimõistmisi, on kokkupõrkeid. Klassijuhataja on tähelepanelik, mina olen tähelepanelik, teiste tüdrukute vanemad on tähelepanelikud – me aitame oma tütred sellest keerulisest ajast ühiselt üle. Leiame nende jaoks aega ja toetame neid, organiseerides ühistegevusi, neid kuulates ja leebelt juhendades.
Pojaga läks omal ajal lihtsamalt, tema toetus klassis palju sõpradele. Poiste küpsemise periood algabki ju veidi hiljem. Siis, kui käsil on põhikooli lõpetamine ja gümnaasiumisse astumine. Sel ajal ei ole enam aega tegeleda tühja-tähjaga, tunnelda ja kiselda. Siis on rõhk lõpetamisel ja tulevikuplaanidel. Nad on ju selleks ajaks vanuse poolest peaaegu täiskasvanud.
Tüdrukuid tuleb eriliselt toetada ja motiveerida vanuses 13-17, sest neid tabab puberteet nii vara, nii toorelt. Ja see hormoonide tulv vajab head väljundit, vajab õlga, mille najal nutta, vajab kõrva, mis kuulab ja kuuleb.
Mõõdutundetu enesekiitmine, just saying.
Seda poiste ja tüdrukute erinevuste juttu ei hakka üldse kommenteerimagi.
Mõõdutundetu enesekiitmine, just saying.
Seda poiste ja tüdrukute erinevuste juttu ei hakka üldse kommenteerimagi.
Ma ise seda küll enesekiitmisena ei näe, aga kui nii, siis nii.
Minu elu ja tegemised on käinud õrnas eas sedavõrd sügavas kraavis, et enesekindlust ja -armastust olen jõuga ja teadlikult kasvatanud kõik need 25 viimast aastat. Kahjuks väga vähe jääb külge kui seda õiges vanuses toetatud ei ole. Hoolimatuse ja valuga harjunud inimene ei usalda enam võõraid naerunägusid ega ilusaid sõnu. Minust depressiivsemat ja katkisemat inimest minu tutvusringis ei leia. Pole mul õieti tutvusringigi, pere ja töökaaslased vaid. Sellepärast on isegi hea meel lugeda, et jätan vähemalt kirjutades enesekindla inimese mulje.
Lapsed ei ole väikest kasvu täiskasvanud. Inimlaps vajab oma vanemate tähelepanu, hoolt ja hellust, suunamist ja õpetusi kuni ta on tõesti küps ise enese eest hoolitsema. Kindlasti ei juhtu see vanuses 14-17. Arvan, et vähemalt gümnaasiumi lõpuni võiks vanemad oma lapsele pakkuda pidevat materiaalset ja emotsionaalset tuge, et laps saavutaks elementaarse haridustaseme enne pesast lahkumist.
Kui laps on kontrolli alt väljunud, ei täida enam oma kohustusi ei koolis ega kodus, käitub väljakutsuvalt ja rikub seadust, hulgub ringi, loob kahtlasi tutvusi, siis tähendab see, et lapsel ei ole kodus lastud olla laps. Ta on olnud tujukas, jonnakas, katsetanud piire, norinud tüli ja teda ei ole õpetatud sellega toime tulema, vaid teda on vait käratatud, temalt on oodatud, et ta võtaks selle eest vastutuse, teadmata, kuidas seda teha. Nüüd teavad vanemad, kuidas laps selle olukorra oma peas lahendas. Lapsikult. Üsna ootuspäraselt. Sealt tagasi tulla on lapsel üksi üsna keeruline ja oma vanemaid usaldab ta praeguseks kõige vähem.
Parim, mida teha saab, on paluda lapselt vabandust. Paluda tal väljendada seda valu, mida tema arvates vanemad oma hoolimatusega on tekitanud ja siis siiralt andeks paluda. Vastu vabandamist ootamata. Alles nii saab tekkida mingi põhi suhete lappimiseks ja usalduse taastamiseks. See nõuab vanemalt tarkust ja kannatust, aga ka oma uhkuse ja valu alla neelamist. Aga see annab lapsele võimaluse jälle end lapsena tunda.
Sa said minust valesti aru, ei tahtnud seda enne kirjutada, aga ok.
Enesekindel sa kindlasti ei ole, oled väga haiget saanud inimene ja elad seda ka nüüd, täiskasvanuna, ikka veel üle. Analüüsid kõike ja kõiki ja arvad, et kui teed kõike vastupidiselt oma vanematele, läheb sul hästi. Kahtlen kahjuks selles, sinu enese kirjutis annab mulle põhjust nii arvata. Samas on sul absoluutne õigus kasvatada oma lapsi täpselt nii nagu sa õigeks pead. AGA, elu pole iial must-valge (ehk siis sina vs su vanemad).
Üldiselt oleks su enda ja eelkõige laste huvides, sellest nüüd üle olla ja lõpetada see soigumine ja filosofeerimine lastekasvatuse teemadel. Anna oma vanematele andeks ja mine eluga edasi.
Jõudu ja edu sulle!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
