Selleks ei pea isegi psühhopaat olema, vaid lihtsalt ihkama võimu kellegi üle. Selliseid inimesi on päris palju nii õpetajate, arstide, psühholoogide ja paljude teiste ameti esindajate seas, rääkimata näiteks poliitikutest. Psühholoogide hulgas on väga palju ise probleemseid isikuid.
Eks ta ole. Tänapäeval on suurim võim info omamine. Ükskõik kas riigi, ettevõtte või üksikisiku kohta. Kellel on info, selle käes on võim. Ja see võimutunne võib olla hea, kuid võib ka pähe hakata.
Psühholoog võib pärida inimese kohta absoluutselt kõike, alates sellest, mida too mõtleb ja mida ta voodis teeb. Põhiseaduse järgi ei ole vastamine küll otseselt kohustuslik, ent kui inimene ei taha psühholoogile kätte anda kogu infot, siis saab too kohe pareerida, et kui sina mulle ei ütle, siis mina ei saa sind aidata! Samas ei garanteeri kõige valimatu väljarääkimine veel kaugeltki abi saamist, nagu siitki kogemuslugudest hästi näha on.
Mulle tundub, et praegushetkel on psühholoogidel kuidagi justkui privilegeeritud seisund – nende teenust kehutatakse kõiki inimesi kasutama söögi alla ja söögi peale, nende poole abi saamiseks pöörduda soovitatakse tihti neilgi, kelle probleem peitub hoopis kuskil mujal ehk siis psühholoogide kaela püütakse lükata teiste elualade esindajate tegemata tööd.
Nt kui inimene avaldab arsti juures pahameelt tolle poolt tehtud ravivea pärast, nähvab arst talle tigedalt: “Pöörduge psühholoogi poole!”
Minu arvates on psühholoogide niisugune hetkel toimuv messianiseerimine halb ja ohtlik. Psühholoogid on tavalised inimesed meie endi seast, nende seas on nii häid ja empaatilisi kui ka õelaid ja pahatahtlikke. Ja sellisena tulekski neid võtta.
