Teema: Rääkige naised kel…

Ilmselgelt on sul madal enesehinnang. Hakka ennast asutama, siis hakkab mees ka. Ja kui ei hakka, siis võid \”mehele\” nägemist öelda.
Ja see m…i joonistamine on ikka väga jabur. Sa küsisd ka, miks ta seda tegi? 40 aastane mees… Mul ei ole lihtsalt sõnu

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olime olnud piisavalt koos,vähemalt arvasin nii,oleme ka abielus.
ükskõik mis aga ma arvasin et temast saab super isa,tal teismeline laps eelmisest kooselust aga nüüd näen mis tegelikult toimus,ta oli paar kolm korda aastas lihtsalt pühapäevaisa oma suuremale lapsele,mis seisnes ka peamiselt siis lapsele millegi ostmises või burksi söömas käies.Ma lihtsalt ei süvenenud,lihtsalt nägin et toimis,samas see pole ju tegelikult isaks olemine.
Ome eelmise mehega läksin lahku sest ta jõi palju ja ei käinud tööl,ühel hetkel mööt sai täis ja pakkisin ta asjad ning lõpetasin suhte.
Tema oma suhted on lõhkunud teisi naisi taga ajades…
Head nõuanded,saaks neid ka kuidagi rakendada.
Elame kahetoalises korteris,kusagile magama pageda ja laps tema hoolde jätta,seda ei saa,liiga vähe ruumi.Samas und vajaksin ma kõige enam.
pisikese võin maksimaalselt tunniks temale jätta sest beebi täielikult rinnalaps ja gaasivalude tõttu tekkinud ka tissistreik mis eriti kurnav.Ühelt poolt kussuta nutvat beebit kes valudes samas püüda talle ikka rinda anda mida ta võtta ei taha.Pudel oleks karuteene ja teeks asja veel raskemaks.
Vanem laps aga autisti diagnoosiga keda kodust välja saada suhteliselt keeruline.Ütleb et ei taha ja temaga vaielda pea võimatu.Nõustub vaid siis tulema kui talle mänguasju ostan,mis pole aga alati võimalik.Igati keeruline olukord.Loen siin oma ridu ja mõtlen et selle naise nahas küll olla ei soovi aga paraku ma olen ju.
Ja selles suhtes ongi nii,on mehi kellega rääkida pole võimalik,tunnen teda piisavalt ja ei tänita aga isegi kui püüda rahumeelselt rääkida kõnnib ta ust paugutades minema ja süüdi ning paha olen ikka mina.Samas vahel ma tajun et astusin talle nagu konnasilmale,et ta saab aru ja tunneb piinlikkust ja siis põgeneb,samas oma vigu või eksimusi kunagi ei tunnista.
Isegi olen mõelnud et panen mõtted paberile ja jätan lugemiseks kui ta üksi,samas on ta nii pealiskaudne et vuristaks kiiruga paar esimest rida ja siis viskaks kõrvale ning hakkaks jälle arvutit passima,niipalju teda juba tunnen.[/tsitaat]

Rinnast saab piima välja lüpsta ja lapsele süstla või teelusikaga anda.

Minu mees juba minu raseduse ajal näitas üles tõelist hoolivust. Ei jätnud ühtegi ämmaka visiiti vahele, tahtis minuga kaasas käia. Jubedatel iiveldus aegadel tegi mulle süüa. Hetkel laps 11 kuune, ootame teist last, kellega ta soovis ise sügisest koju jääda. Ta aitab mul süüa teha, koristada, lapsega mängib kui vähegi aega on. Paneb last magama, vahetab ta mähkmeid, käib mängutubades. Koos käime iga nädal ujumas. Selle kõige kõrval leiab aega, et olla mulle suurpärane mees, teeb üllatusi, viib kinno, sööma,teatrisse. Ma võin iga kell minna sõbrannadega välja, saan ilusalongides ja trennis käia. Ma imetlen teda tohutult! See muidugi ei tähenda,et mina endast midagi ei anna. Söök alati laual ja toad koristatud. Mees käib päeval tööl, siis olen mina lapsega kodus ja teen kõik toimetused. Ta on minu parim sõber ja kaaslane, suurepärane isa lapsele. Laps on siiski ju mõelema asi, täpselt ühe palju.

\”Kodus väikesed lapsed.Kuidas on teil mehega jaotatud kodused tööd,laste eest hoolitsemised,poeskäigud,ühesõnaga kõik.\”

Just nagu haakuks või 🙂 Jutu mõte oli tegelikult see, et on ka mehi, kes ei vedele päevad läbi teleka/arvuti ees suu lahti oodates, kuna naine hõbekandikuga juba tuleb. On täiesti normaalne, kui mees pereelust osa võtab. Ja mina pean ka meest suunama, tema meelest võiks laps terve päev ühe mähkmega olla :D. Mehed teinekord lihtsalt ei taipa ja vajavad juhendamist, mitte pole lootusetud logardid 🙂

Ma ei tea kallis teemaagataja, kas Sa veel satud siia lugema, aga tahan ka kangesti Su lugu kommenteerida. Tegelikult olen ma jahmunud, kui sarnase käitumisega on Su mees minu mehega. See näppude körva toppimine ja bla.bla.bla, labased killud, tv söltuvus jne. Ja suhtumine, et naine ongi teenija. Meil on laps juba 2,5 a, aga mul on nii selgelt meeles, kui öudne oli see beebiaeg just sellep, et mees absoluutselt ei aidanud, jonnis ainult seksi puudumise pärast, ylbitses, ignoreeris, vahetevahel otsustas seksi alustada vägisi, isegi yhe korra sellel ajal, kui mul imik rinna otsas oli ja oehh mida köike veel. Mina pakkisin asjad kokku tookord ja läksin ema juurde, kusjuures möttega, et ma ei lähe enam tagasi. Siis roomas maas ja palus tagasi, paar nädalat suutis isegi norm olla, siis köik jätkus. Tänaseks olen ma mitu korda edasi-tagasi kolinud, hetkel elame ikkagi koos, aga mul on tema käitumisest täielik psyhhotrauma ausalt. Imestate miks ma ikka koos temaga olen, aga mul on omad pöhjused. Kuigi ma olen oma sisimas otsuse ära teinud, et ma jätan ta maha, ei ole praegu selleks veel öige aeg.

Sulle tahan veel nii palju öelda, et mina kergendasin oma olukorda sellega, et löpetasin mehe järelt koristamise, syya kyll tegin, aga kui ei jöudnud, siis ei jöudnud, tolmurullidest öppisin ka mööda vaatama, tegin ainjlt niipalju, kui lapse pärast vajalik oli, teen siiani nii. Saan kyll kuulda väga palju etteheiteid ja kriitikat, isegi mönitamist, aga praegu suudan sellesse suhtuda juba nii, et haugu, hagu, ykskord tuleb aeg… Nutan kyll tihti, et pinget maandada, aga mitte enam iga päev, see ka edusamm.

Yldse olen hakanud elusse suhtuma nii, et kui ma hommikul ärkan, siis minul ju ka töuseb päike ja algab uus päev. Mul on ka hea meel, et olen elus ja terve, et mu lapsed on terved ja meil on ees jälle yks päev, mida saame koos veeta. Ja ma ei ole nöus siis, et tuleb keegi ja vötab omale öiguse mu päeva ära rikkuda. Eriti veel selline inimene, kes peaks ka vastutama minuga koos ja olema mulle toeks ja on ju justkui köige lähedasem inimene mulle. Väga pettunud olen oma mehes ja tunnen, et seda ei saa enam heaks teha.

Gaasivalude kohta tahtsin öelda, et mulle söbranna soovitas, et kui tahad natukenegi magada, siis mönikord, mitte tihti, vöib proovida paracetamooli kyynalt panna. Meil aitas.

Ma ei saa aru, küsid nõuandeid, mida siin on piisavalt jagatud ja lõpuks toimid ikka vanaviisi – püüad mehega rääkida (mis pole õnnestunud ei eile, täna ja usu mind – ei õnnestu tulevikuski mitte)?!

Aga kui aus olla, siis mulle tundub, et sa ei otsi mitte nõuannet, vaid puuduolevat kinnitust oma ennastsalgavale tublidusele… et ikka samas joones edasi rühkida – vahtige ainult, misuke põras-mees mul ikka on, vaene mina, kes kõike seda kannatama peab.
Tule taevas appi! (A. Ansip)

Selge see, et mees ei reageeri:\”Aitäh kallis, ma ei oleks ise selle pealegi tulnud, et midagi viltu on. Nüüdsest on kõik teisiti.\”
Aga, et reageering nii ebaviisakas on, on juba iseasi.
Mehe käitumise muutmine ei tule Sul kergelt.
Uisapäisa ei maksa käituda, kuid võimalik, et saaksid üksi lastega elades ja abilist palgates paremini puhata.
Lahkumineku korral on probleemiks tavaliselt, et naine peab kõigega üksi hakkama saama, laste eest hoolitsema, majanduslik olukord jms. Sinu puhul ei muutu selles vallas midagi, pigem oleks Sul kohustusi vähem.
Aga lahkuminek ei pea olema esimene asi. Esimene asi on une tagamine. Mehega rääkimisel pole mõtet. Püüa lihtsalt osa kohustusi talle suunata ja ära tee MITTE MIDAGI, millega mees ise hakkama saaks. Mehe sõimu suhtu kui teismelise, kelle vanemad on koduaresti pannud, protesti. Sõim olgu kui hane selga vesi, Sina jaga ikka oma korraldusi. Emotsiooni võid välja ka nutta, aga see, et mees vastu haugub, ei vabasta teda kohustustest ja kohustusest enda eest ise hoolitseda. Sina aja oma rida, mees ei pea olema kodus ainus arvamusliider.
Lapsevanemaks kasvatakse, Sinu meest tuleb kasvatada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Pyydsin mehega rÀÀkida kui ta koju tuli,kóik loppes sonavahetusega ja tagatipuks ytles et viskaks mu kohe valja kui beebit poleks.Tema sonade kohaselt ei tee ka mina nagu eriti midagi,ytleski et mida sa siis ikka niivaga teed,justkui oleks selline room service igatpidi loomulik ja normaalne nahtus. see riista pilt seal markmikus pidavat ka jole hea nali olema ja mina olen ikka nii maakas et ei jaga tema peent huumorit valja.Lapse sain kuidagi magama aga ise uinuda ei suuda…kohutav mida yks inimene voib suust valja ajada ja tahab ennast veel meheks ja isaks pidada.[/tsitaat]

Selliste meeste kohta öeldakse emotsionaalselt ebaküps! Tõesti nõme, et peale selle, et ta ei aita sind kuidagi, on ta veel lihtsalt nõme ka ja sellistest naljadest ei peagi üks normaalne naine aru saama, sest see on labasus, aga see selleks.
Aga sina ära tee tõesti midagi, millega mees ise hakkama ei saaks, sellistega rääkimine ei aita, pigem hakka teda ennast peegeldama. Kas sul kedagi pole, kes kasvõi pisikesega päeval jalutaks õues, et sa saaksid magada natuke? Mõtle ainult endale ja lastele, ning karm tõde on vist see, et tulevikus tuleb minna edasi üksi, sest sellise kõrval kaotad lõpuks iseenda.

Kui Sul on 1500eurone sissetulek, pane asjad kokku ja mine minema. Rõve ja rumal inimene on Su mees.

mitte ei saa aru, miks teemaalgataja sihukesele veel hommikusöögi teleka ette serveerib

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vot olen ise ka seda mõelnud et miks ma siis nii teen,varasemates suhetes pole mul sellist asja olnud et kõik ninaette tassin siis veel koristan üksi ära ja tagatipuks pesen ka nõud,olgugi et lähen lapsega pesema ja ütlen et ole hea pese sina nõud.Pesemast tulles aga on nõud ikka seal ja ilmselt ka jääksid.Selles suhtes tegin oma elu natukene kergemaks et hiljuti ostsin nõudepesumasina.
Meenutades oma lapsepõlve siis ema oli mul samasugune kanaema,olgugi et isa polnud teab mis hea mees ümmardas ema teda ette taha.Praegugi paneb täiskasvanud vennale kes alles emaga koos elab puhta aluspesu kapiservale,hale…aga ma olen ju ise samasugune.Käin riietekapis ja nuusutan oma mehe särke,kui natukenegi tundub kantud siis kohe pessu.Ega tema teagi et ma hoian riided puhtad,talle on ilmselt jäänud mulje et riided ongi kogu aeg puhtad ja et tal ei määrdu. Lõpetan ka selle lolluse.
Mis puudutab rahalist seisu siis nagu meil kõigil siis ka minul liisingud-arved.maksan päris suure summa autoliisingule(sai võetud siis kui rase veel polnud),lisaks kaskod- kindlustused mis sellega seonduvad.Auto on samas väga vajalik ja õigesse kohta kulutatud raha.Laste pärast juba vajalik.Suurema lapsega käin tihti arstil,lisaks igasugu eriolukorrad kus auto vajalik.
Siin kohal ka mehe abile loota ei saa ja kui midagi juhtub sisi käin autoremondi töökojas võõrastele maksmas,mees oskaks aga ei viitsi.Need tülid on meil juba maha peetud ja sain aru et pole mõtet rääkida,kui inimene ei soovi aidata siis ei käi ka pinda.Sõita aga kõlbab tal küll sellega.
Jätsin mainimata asjaolu et minu sissetulekud sisaldavad nii emapalka kui ka lapsele määratud puuderaha,lisaks suurema lapse elatusraha,lisaks ka asjaolu et neid rahasid ei saa ma eestist.Eestis olles oleks emapalk miinimum ja puuderaha 4 x väiksem.Sel juhul saaksin kokku ca 600 eur ja selle rahaga ei ela kuidagi ära.
Raha rahaks,tegelöikult ei tahaks ma sellest üldsegi rääkida,olen aeg ajalt lugenud siisn erinevaid postitusi ja need rahateemad ajavad teatud kommenteerijate harja punaseks,postituse teema muutub ja ühtäkki ei räägitagi enam sellest mille teemaalgataja postitas.
Võibolla ma lihtsalt tahtsin ka selle kõik endast välja rääkida,saada kinnitust kas mina saan asjadest valesti aru või kas mees on mühakas.See viimane hakakb mulle tunduma üha enam ja enam. Mul oleks häbi kõike tema lolluseid kirja panna,enamus hakaksid arvama et teema on liba sest nii inimesed lihtsalt ei tee ju.
Nagu selgus ka asjaolu ei ela ma eestis ja siin tugivõrgustik kui selline puudub täiesti.
Mul oligi tegelikult vaja kuulata et ma käitun valesti kui teda teenindan ja et ma pean rohkem pühendama ennast oma laste ja enda heaolule mitte ümmardama meest kes on sõna otsese mõttes täielik siga.
Eile õhtul tundsin kui õhuke on piir armastuse ja vihkamise vahel.[/tsitaat]

Miks mulle sellega meenus mõned kuud tagasi tehtud teemaalgatus, kus naine kolis oma puudega pojaga uue mehe juurde Soome ja see mees terroriseerib poega ja kohtleb oma rasedat naist nagu kaltsu?
On selliseid naisi tõesti mitmeid või üks ja seesama isik?

Ma ka selline 1700-eurose palgaga märter. Miks ma 3 last olen sünnitanud? Armastasin oma meest ja arvasin, et saangi üksi lastega hakkama. Nimetasin end mõttes üksikemaks. Ühe valearvestuse tegin küll puhtast rumalusest: mees, kes ei armasta oma naist, et jagada lastega kaasnevate kohustuste raskus, ei ole ka edaspidi hea isa ja tunnen end seetõttu natuke süüdi. Aga ma ei kahetse, ma ei tea, kas mul oleks teiste otsuste puhul kolme last, keda ma väga armastan.
Mehe ümmardamise lõpetasin juba ammu. Tegelen laste ja enda vajadustega, mehega lihtsalt arvestan. Mul on ka ülipingeline töökoht.
Mees ei saa sellest aru, et naine ei ole ümmardaja ja ei hakkagi vist saama, üritab mul ikka järjekindlalt süütunnet tekitada aga ma näen seda juba läbi. Kui midagi oma laste heaks teeb, siis rõhutab, et pidi ISE tegema, justkui see ei olekski normaalne ja igapäevane. Samas on kodus hakanud oluliselt rohkem kaasa lööma ja lastega tegelema, kui peale esimese lapse sündi. Õnneks mul on kõige vanem poeg hakanud suht palju toimetama: küpsetab ja teeb ise kui millegi hea järgi soovi on, lasen lastel ka endi järgi koristada, nii ei jää poistele vale peremudelit, et ema on ainuteenindaja kodus.

Teemaalgatajal soovitan teenindamise ära lõpetada. Suhteid see paremaks ei tee, aga füüsiliselt läheb elu kergemaks ja jääd lihtsalt ellu. Mingil hetkel keerab vindi üle, lased sellest suhtest lahti ja hakkad end seesmiselt vabalt tundma. Seda tunnet on sulle praegu raske selgitada, kui üritad veel elueest \”hea naine\” ja mehele meelejärgi olla.
Mul on näiteks hea meel, et ma abielus ei ole.
On selline tunne, et olen üliõnnelik oma laste üle ja minu eneseteostuse aeg on veel ees, kui kõigepisim suuremaks saab. Mul on tekkinud vaimsed huvid, millele praegu tasapisi pühendun ja mis on mind ülipalju aidanud, arendanud ja muutnud. Olen õnnelik isegi kui päris kõik ümberringi ei vasta ideaalile idüllilisest elust.
Vaatan oma 30-40 aastasi lastetuid naiskolleege ja mul on neist kahju isegi kui nad on õnnelikus suhtes, samas oleks neil kindlasti minust kahju kui nad mu igapäevast päevaplaani näeksid ja kujutaksid seda ette lisaks tööle, mida me teeme:)
Igal oma saatus, paistab, et minu oma ei ole paarisuhtele pühendumine ja ees ootavad muud väljakutsed.
Ma ei välista üldse ka seda, et temaga elu lõpuni koos olen, sõltub täiesti mehest, kuidas ta edasi areneb ja kuidas ta lastega käitub. Mingi uue suhte järgi mul huvi ei ole.

Ma kõike ei jõudnud läbi lugeda, aga meil oli algul olukord sarnane. MA olin koguaeg väsinud, mees ei taibanud aidata, pidevad tülid ja naginad selle pärast. Siis olude sunnil mees kolis välismaale ja mina jäin 2 lapse ja rasedana pere eest hoolitsema. Vot siis võttis 2 kuud, kui sain jalad alla ja harjusingi ainult endale lootma. Nüüd 3 lapsega naudin olukorda, et kõik on minu teha ja kõige eest vastutan ise, siis on kindel, et kõik on hästi tehtud ka 😀 Mees käib kodus, siis tegeleb küll ilusti lastega, kordades rohkem kui tol ajal kui kodus oli. Mehe teha on majanduslik olukord meie peres ja minu rida on kõik muu.
Sellega ma tahan öelda, et need lapsed oled sa ise valinud, mehele neid peale suruda ei taha, mida rohkem virised, käsid ja nõuad, seda vastumeelsemaks see mehele muutub. Tunne oma lastest rõõmu ja kasvata nad endale just sellised, et nad vanaduspäevil ka sinust hoolivad. Kui mees koju raha ehk ikka toob, siis see las olla tema teema. Süüa teen ma ka nii nagu juhtub, ma ei fänna seda eriti ja kui mees kodus on siis pigem ka kas käime väljas või ostan valmistoitu. Ma ei aja mingit ideaali taga, mis ma selle olme pärast stressan, kui tegelikult saab lihtsamalt ka. Samas kui tuju tulen, siis võin igasugu ägedaid asju kokku vaaritada, aga ennast ei sunni ja tolm ka vahel koguneb, kui tihedam graafik on ja ausalt 3 lapsega on tihe graafik. Seega säti oma elu nii sisse, kuidas sul mugav on ja küll mees ka asjaga kaasa tuleb või kui pingele vastu ei pea läheb paremat elu otsima, siis las minna, ega pole midagi kaotada ka 😀 Võta vabalt paari kuu pärast pisike ka asjalikud ja läheb rütm paika, saad lõpuks magada ja elu nagu lill ju.

Kutsu ämm appi lapsi hoidma, küll mehel siis aru pähe tuleb!

Njah, minul on kodus, võrreldes teemaalgatajaga, ikka täielik sanatoorium. Lapsed on sama vanad.
Ei, ma ei arva, et naine rügab hommikust õhtuni, tegeleb lastega, koristab, teeb süüa jne, aga mees vahib õhtul telekat või passib arvutis. Tegime mehega ka vastavaid kokkuleppeid ENNE lapse saamist. Tema aitab mind, mina saan vahepeal puhata ja tunda ennast inimesena. Õnneks oli ta väga tubli isa ja tegeles ikka väga palju lapsega. Olin siis nõus teise lapsega. Ega ilmaasjata ei öelda, et \”esimese lapse sünnitab naine endale, teise heale mehele/isale\”.
Iga hetk, kui mees kodus on, tegeleb ta imikuga. Siinjuures mainin, et mehe tööpöev on 12-13 tundi, k.a nädalavahetused. Vahel on nii, et ühel käel on imik, teises käes kahvel. Vanem laps käib lasteaias. Mees viib hommikul lapse lasteaeda, õhtul toob tagasi. Sööb, tegeleb natuke imikuga ja läheb tööle tagasi. Hommikuti võtab imiku minu juurest ära ja laseb tunnikese magada, siis läheb tööle. Poes käime kas koos või mina käin üksi ja mees on lastega kodus. Kui ma vahel ei jõua süüa teha (laps joriseb ja pean teda süles kussutama), sööb mees võileibu või praeb endale muna. Tema jaoks pole probleemi.
Mis selle pika jutu mõte? Teemaalgataja kingades olles saadaks selle mehe pikalt ja pimedasse. Milleks mulle üks laps veel, keda toita, tassida sööki ette, pesta tema pesu jne. Hea, et tagumikku pühkima ei pea. Parem oleksin üksi kahe lapsega kui kulutada närve ning nutta vaikselt patja. Nagunii teemaalgataja teeb kõik asjad ise. Milleks mees majapidamises? Diivanikaunistus? Pole suurem asi vaatepilt.