Kuidas hoiate meele positiivse ja rahulikuna, kui seljataga hirmus kogemus?
Minul toimus katkestamine augustis, 19. nädala lõpus. See oli nii hirmus, et siiamaani tuleb nutt peale, kui see meenub ja paraku ikka meenub. Mäletan detailset, kuidas ma röökisin vaimsest ja füüsilisest valust, mäletan isegi oma röökimise tooni ja kõike muud sinna juurde kuuluvat.
Ma käin teraapias (praegu telefoni teel) ja tegelen oma arust päris edukalt iseendaga. Suudan enamiku ajast ollagi rõõmus ja tore, optimistlik, aga vahel tuleb ikka õudustunne mälusopist tagasi.
Olen uuesti rase, praegu on 12. nädal. Sisemiselt olen palju rahulikum, tunnen, et kõik on hästi ja olen valmis. Aga samas ma olin eelmisel korral ka lootusrikas ja veel kõige viimasematel hetkedel lootsin imele (mul kadus lootevesi, seetõttu katkestati). Veel viimastel tundidel mõtlesin, et äkki õnnestub kuidagi see vesi tagasi saada. Aga ei.
Ja siis ma vahel lööngi kõikuma. Et jälle võivad ju halvad asjad juhtuda, ei ole ju reeglit, et kui mul on juba nii hullusti läinud, siis teist korda küll ei lähe. Garantiid pole kahjuks, aga seda pole tegelikult kellelgi. Saan aru, et mul pole muud varianti, kui loota ja olla rahulik.
Aga mõtlen, et mind aitaksid ka teiste, saatusekaaslaste mõtted ja toimetuleku näpunäited. Kui keegi sooviks jagada.
Mu taust veel see, et sain just 40 ehk pole eriti aega ebaõnnestuda rohkem. Ja mul pole veel ühtki last, nüüd alles on õige mees ja selles osas suurepärane aeg.
Teema: Rasedad, kel seljataga katkemine, peetumine või katkestamine
Minul oli peetumine 16.nädalal.Kuigi sellest on nüüd mitu aastat möödas,tulid uue rasedusega jälle sama hirm tagasi.Peetumise pöhjuseks siis asfüksia,ehk hapnikupuudus,kuna nabanöör oli läinud keerdu.Sel ajal ei saanud küll väga aru,nagu kuidas aga nüüd,kui ootan teist,tekkisid jälle hirmud,et ega ometi jälle ei kordu see öudus.Ca 16.nädalal tekkis roosakas määrimine ja ma läksin nii paanikasse,kartsingi et nüüd ongi öudus tagasi.Helistasin ämmaemandanöuandeliinile,kus önneks sain rahustuse,et vahel vöibki veidi määrida ja soovitati olla rahulikult,mitte tösta raskuseid ega füüsiliselt pingutada.Önneks läks köik hästi ja määrimine kadus.Aga hirmus oli küll,sest teistkorda enam sellist asja läbi elada ei taha.Praeguseks juba 21 nädalat ja köik on hästi kuigi jah,kunagi ei vöi ette teada,millal selline kurb asi vöib tabada ja mul on hea meel et meil on head kriisinöustajad( peale peetumist vajasin mönda aega nöustamist) ja arstid.
Mind aitas ka palju suhtlemine teistega,kes on sama läbi kogenud ja aeg küll parandab haavad aga mälestus jääb ikka.
Praegu hoiame optimistliku meelt ja elame päev korraga.
Mina olen kahjuks pidanud raseduse katkestama kahel korral. Esimesel korral 2,5 aastat tagasi 12.nädalal loote väärarengu tõttu ja teisel korral 1 aasta tagasi 13.nädalal loote kromosoomivea tõttu.
Olen ka praegu 40 ja kolmandat korda rase, hetkel 8.nädal. Samamoodi lapsi ei ole, ja olen oma elukaaslasega koos olnud alles 4 aastat, nii et nüüd alles tuli ellu see võimalus.
Esimene kord oli väga raske kogemus, teine kord oli kõik palju lihtsam. Olen ise seda selgitanud enda jaoks sellega et ma teisel korral lihtsalt teadsin mis juhtuma hakkab, esimene kord oli täielik teadmatus. Ma mäletan et ma tookord mõtlesin et oleks keegigi, kellelt oleks küsida kuidas see kõik käib ja mis minuga juhtuma hakkab, aga ma ei teadnud mitte kedagi kes oleks selle läbi teinud. Seepärast olen ise oma sõbrannadele sellest rääkinud, mõeldes et kui vähemalt üks inimene kunagi on samas olukorras ja teab siis et mina olen selle läbi teinud ja minu käest võib küsida, siis olen ma vähemalt ühte inimest aidanud.
Mind aitas raseduskriisi nõustaja, kelle juures käisin mõlemal korral. Esimesel korral lausa mitu kuud peale katkestamist. Ja väga palju aitas ka Vaikuse Laste rahupaiga külastamine: https://vaiksed.ee/
Aga kõige rohkem aitas ikka aeg. See on lein, mis tuleb lihtsalt endast välja nutta ja rääkida ja anda endale aega. Minul läks umbes pool aastat, kui ma tundsin et enam ei tee see nii kohutavalt haigelt, teisel korral läks palju kiiremini.
Me kõik muidugi oleme erinevad ja reageerime ja toibume erinevalt. Ma tegelikult arvan et päris lõpuni ei saagi sellistest valusatest kogemustest üle, see jääb alatiseks meie (elu)kogemuseks, aga ajaga see lihtsalt tuhmub.
Usun et sulle on praegu suureks lohutuseks sinu uus rasedus :).
Ma olen nii tänulik, et mul on uus võimalus ja loodan südamestsüdamest et seekord läheb kõik hästi. Kogemused on teinud väga ettevaatlikuks, aga üleliia ma vähemalt hetkel veel ei muretse.
Oleme vaprad ja loodame et seekord on meie kord! 🙂
Teemaalgataja, see oli sul esimene rasedus, mis aiataha läks? Sest kui oli esimene siis loomulikult oli kehaline valu täielik šokk – ma juba teadsin, mis on tulekul (mul teine) ja lasin endale kõvasti tramadooli süstida. Meditsiiniline abort on ju de facto sünnitus – samad valud kuigi väiksem füüsiline trauma, sest laps on ise veel tibatilluke. Sünnituse esimene faas on minu jaoks täiesti tavaline sest mul olid teismelisena täpselt samade valudega (ei liialda, iga kord esimene päev ca 2-4 tundi emakakokkutõmbeid) menstruatsioonid kuni üks arst halastas ja lõpuks pillid välja kirjutas.
Minu jaoks oli katkestamine tohutu kergendus, sest raske südame väärarenguga beebi oleks surnud pärast sünnitust.
Olen 11 nädalat rase. Mul on kaks tervet last ja üks katkestamine 14. nädalal kromosoomivea tõttu. Olen küll närvis ja muretsen, aga teisalt, korra suutsin selle läbi teha ja suudan veel, kui saatus nii tahab. Ma lohutan end sellega, et raseduste katkemine on läbi aegade olnud loomulik ning enamasti ei ole midagi, mida ise oleks saanud teha selle vältimiseks.
Järgmisel nädalal lähen erakliinikusse Oscarisse. Olen närvis ja samas tänulik, et vähemalt see tasuline võimalus on naistele veel jäetud. Minu arust on suur vahe, kas katkestamine on 12. või 20. nädala paiku.
Absoluutselt. Mida varem seda parem – väiksem trauma nii hingel kui kehal. See 21n nädala beebikene oli mul juba täiesti äratuntavalt laps, ainult pisi-pisikene. Ta viidi kohe ära, et ma ei peaks nägema ta suremist.
Aga palju jubedam oleks olnud laps rõõmsalt lõpuni kanda ja siis pärast sünnitust näha pealt ta surnukslämbumist – ma oleks vist pikka aega ravimite peal olnud pärast sellist kohutavat šokki. Moodne meditsiin on väga, väga suureks abiks.
Minul on olnud 3 katkemist ja 2 sünnitust.
1. ja 3. korral olin väga suures shokis. 1. puhul polnud ma kuulnudki sellisest asjast nagu peetumine, olin 21 a vana. Samas olin ma ka šokis kui üldse teada sain, et rase olin. Meeles on kohutav tühjusetunne jms. Samas, elu läks edasi ja juba mõne kuu pärast olin uuesti lapseootel, mis ilusti läks.
2. kord katkes mul iseeneseslikult peale 1. lapse sündi, samas oli mul selleks ajaks juba abordi saatekiri olemas, et ei põdenud seda niiväga. Olin 24.
Siis 30 aastasena teist last planeerides tuli uuesti peetumine, seda mäletan kui kohutavat shokki (ometi oli mul ju eelnevalt ka olnud). Ma olin suutnud juba paljudele rääkida, et olengi jälle rase jne.
Istusin 24 h kodus ja nutsin , mehega ka eriti ei suutnud suhelda.
Aga kuidagi nutsin end vist nii tühjaks, et tasapisi läks elu jällegi edasi ja mõne kuu pärast jäin uuesti ootele. Kuigi 1. trimestril vahel ka määris ja 5 kuud iiveldas, siis läks samuti kõik ikka lõpuni välja ilusti.
Eks see on igalühel erinevalt ja mind lohutaski seesama perekool, kust sain teada, et paljudel selline lugu (20 a tagasi oli siin ka palju isiklikum õhkkond, vähestel oli üldse internett).
Kuna olen tänaseks 40+, siis olen nii mõndagi elus näinud ja võin öelda, et tõesti need peetumised, veel hullem katkemised (12+ nädal) pole üldse väga harvad lood. Mul omal on 2 sõbrannat pidanud sünnitama surnud lapse. Üks pidi tegema otsuse 20. nädal, kas sünnitab puudega lapse v mitte.
Samas on neil tänaseks ikka terved ja tublid lapsed, lihtsalt et mis hinnaga.
Elul on aga kombeks õnneks edasi minna kõikide tagasilöökide kiuste.
Oled tubli ja vapper! Kõik läheb hästi!
Hästi kurb, et pered peavad lapse kaotust läbi elama.
See on õige lause, et garantiid ei anta kahjuks kellelegi.
Meie peres juhtus kurb lugu 4 aastat tagasi, aga siiamaani tuleb paha tunne sisse kõike seda meenutades. Natukene on hakanud teravad õuduselamused tuhmuma, aga see käib ikka väga aeglaselt. Katkestati 17. nädalal. Kõige jubedam oligi see surnud lapse sünnitamine.
Käisin eile arstil ja sain ka kurva uudise osaliseks. See järel suunati mind viljandi. Anti tablett ja homme pean haiglasse tagasi minema.
Esimene rasedus kaua ja pikalt tehtud ja proovitud. Nii korraks seda rõõmu oligi. Õnneks oli loode pisi 6nädalat..
Juba arsti toolil olles kukkusin nutma ja seda nutmist jagus terve päev aga selgitasin endale et ju pidi nii minema..
Nüüd tuleb kõigest taastuda ja oodata uut aega.. kuigi teades ennast siis kui peaks õnnestuma uuesti triibud saada siis on kogu hirm topelt..
Kui palju olete teie vahet pidanud ja siis uuesti proovinud?
Haiglas mulle öeldi et vähemalt 3.mens tsükklit oleks vahel, teine arst jälle ütles et hea kui 1.mens. tsükkel oleks vahel
Arvestades, et olid 6.nädalat rase, siis võid jätta vahele ühed päevad, mis on peale katkemist. Peale seda aga täie rauaga edasi.
Arvestada võid, et tsükkel võib muutuda lühemaks/pikemaks. Keha teab, mil võiks rase olla peale peetumist/katkemist, ses suhtes on keha tark.
Arvestades, et olid 6.nädalat rase, siis võid jätta vahele ühed päevad, mis on peale katkemist. Peale seda aga täie rauaga edasi.
Arvestada võid, et tsükkel võib muutuda lühemaks/pikemaks. Keha teab, mil võiks rase olla peale peetumist/katkemist, ses suhtes on keha tark.
Haiglas öeldi et 3 mens hoia vähemalt ära et muidu võib olla taas peetumine vms. Eile teine arst ütles et 1 mens tsükkel las olla. Ei teagi kohe..
Hirm on enam ei taha seda üle elada..
Arvestades, et olid 6.nädalat rase, siis võid jätta vahele ühed päevad, mis on peale katkemist. Peale seda aga täie rauaga edasi.
Arvestada võid, et tsükkel võib muutuda lühemaks/pikemaks. Keha teab, mil võiks rase olla peale peetumist/katkemist, ses suhtes on keha tark.
Haiglas öeldi et 3 mens hoia vähemalt ära et muidu võib olla taas peetumine vms. Eile teine arst ütles et 1 mens tsükkel las olla. Ei teagi kohe..
Hirm on enam ei taha seda üle elada..
Tead, ma soovitan sul pisut rohkem vahet pidada kui kuu, sest see, mis juhtus on ka hingele suur trauma. Ma tean omast käest, et soov kohe ja kiiresti uuesti rasestuda on väga suur, aga vähemalt mina polnud selleks kindlasti mitte nii kiiresti valmis just psühholoogiliselt.
Ma puhkesin igal pool kohe nutma, kui teemast juttu tuli. Pean silmas näiteks ka erinevaid arsti vastuvõtte, mis järgnesid katkestamisele. Kuna mul oli suure raseduse katkestamine, käisin kahel järgneval kuul mitu korda kontrollis. Kuigi füüsiliselt oli kõik ok, siis ise olin totaalselt liimist lahti.
Mul katkes rasedus 13 nädalal ja mulle ütles arst, et peale esimesi päevi võib juba uuesti proovida.
Mul toimus raseduse katkestamine 14n – tablettidega kutsuti haiglas esile.
Uut rasedust soovitasid erinevad arstid: üks ütles minimaalselt 4, teine aga pigem 6kuu möödudes. Et organism saaks taastuda, kuna rasedus oli juba üpris suur.
Samas mida väiksem rasedus, seda kiiremini võib uuesti proovida. Peamine, et ise valmis oled – just emotsionaalselt!
Eile oli saade emaduse kaotustest ja valudest, mis ehk mõnele siinsele lohutav kuulata: https://vikerraadio.err.ee/1081802/peresaade-emaduse-kaotused-ja-valud
Jäin rasedaks aprill ‘19. Esimene rasedus ja väga õnnelik. Kahjuks see katkes 5+5. Esimesel vastuvõtul öeldi kohe ära, et midagi head siin näha pole ja kutsuti kahe nädalapärast tagasi. Nädala pärast hakkas määrima ja teadsin, et nüüd see siis juhtubki. Päev enne vastuvõttu kodus “algas sünnitustegevus” pihta. Olin just üksi paar järgnevat päeva ja see oli ikka väga hirmutav. Tundsin, et ala selg tuikab ja kõhus valu. Kui potile läksin siis lahises välja, nii paar korda. Peale toibumist ja vee sisse lahmimist (hirm minestada) hakkasin koristama, et äkki pean kiirabi kutsuma, siis oleks vähemalt tuba korras.
Hommikul arstil öeldi, et loode pole 2 nädala jooksul ikka arenenud. Lootsin, et sain eelmine päev ise hakkama, kuid see oli sissejuhatus. Puki peal olles tundsin, et süda paha ja tahan oksendada. Siis küsiti, et kas ootan edasi või aitame tablettidega. Tundes ennast väga halvasti, otsustasin kohe tabelttidega. Kuna kartsin kodus üksi olla sellise kogemusega, siis jäeti haiglasse üheks ööks ja sain iga kahe tunni tagant 2 tabletti(4x). Kõik läks hästi, kirurgilist sekkumist vaja ei läinud. Mulle öeldi ka, et alates peale 4ndat mensest uuesti proovida. Kuna “titetegemis graafik” ei ühtinud mehe töögraafikuga, siis lihtsalt polnudki võimalust. Nüüd mõned kuud eriolukorda, otsustasime, et ei hakka planeerima ja ootame suve ära. Ometi nüüd, täpselt aasta hiljem, võlusin välja kaks triipu.
Nagu öeldakse, et inimene teeb plaane ja jumal taevas naerab. Olen seekord targem ja ei torma. Ootan rahulikult oma arsti aja ära ja astume samm korraga.
Vabandan kui sai natuke liiga pikk ja detailne postitus, aga tundsin, et pidin seda jagama. Soovin kõigile ainult head ja rahulikke mõtteid! ????????
Hundinui
