Mina kraban sellistel hetkedel eriti hoogsalt Tinderist ja Amoremist äsja mehest lahku läinud neljaviiekümbiseid. Need on kerge saak. Kahjuks tuleb suhtkoht ruttu välja vahetada kuna on ikka vaimselt täiesti katki. Ja ei viitsi kuulata seda kui iseseisvad ja väärtuslikud nad kõik on,
Kuuekümbine mees, kes on stabiilselt äsja naisest lahku läinud:)
45 olen. Ja stabiilsed lahkuminekud on minu valik. See ei tekita ju stressi. Te peaksite seda ju teadma. Kogemusi mahajätmistega peaks teil olema kuhjaga ju. Pole ju halb olnud. Pole ju piinlik olnud. Pole ju üldse midagi häbeneda. Onju
Miks iseseisev olemine naise puhul miinus on? Meeldiks sulle mehena kuulata “olen peale lahutust vaimselt katki, ole sina mu päästja”? Kuidas sa neid päästad või nemad sind raskel ajal? Nutate üksteise rinnal kaks üksikut? Seda tahtsid öelda?[/quote]
Ei tahtnud seda öelda. Mulle meeldivad iseseisvad naised. Ja mis sellest halba on kui raskel hetkel mina kuulan teda või tema mind. Aga sellest sa niikuinii aru ei saa. Seetõttu sellel pikemalt ei peatuks.
Tahtsin öelda, et see võlts enesekindlus, ülbus ning suhtumine mina ja maailm on väga hästi läbinähtav käitumine. Lisaks siis kalestunud ja ülbe oleks a`la mina küll sinu ega kellegi heaks midagi ei tee. Mina küll ei anna grammigi järgi ja kompromisse ei tee. Mul on järjekord ukse taga. Üksi on hea elada ja ma ei tahagi kedagi jne, jne.
Mina kraban sellistel hetkedel eriti hoogsalt Tinderist ja Amoremist äsja mehest lahku läinud neljaviiekümbiseid. Need on kerge saak. Kahjuks tuleb suhtkoht ruttu välja vahetada kuna on ikka vaimselt täiesti katki. Ja ei viitsi kuulata seda kui iseseisvad ja väärtuslikud nad kõik on,
Õudukas. Tõmbad ju selgelt omasuguseid-väga katkiseid inimesi.
Jahh olen seda täheldanud.Ma ei ole loll. Aga mis teha. Muid pole ju saada neljaviiekümbiste turul. Rääkigu nad mida tahes. Aga tänu oma otsusele olla nagu ma olen olen saanud kõikidest kompleksidest üle. Südametunnistuse piinasid ei tunne. Ei pea ennast kuskil tükkideks pekstuna kokku korjama ja proovima eluga läbi valu edasi minema. Lühidalt. Käitun nagu neljaviiekümbised naised. Miks mehed seda ei või? Ka minul on ainult üks elu ja miks seda raisata. Praegne plaan on jätkata nii veel 10 aastat ja siis vaatab midagi stabiilsemat. Eks selleks ajaks vaatan ka endaealisi ja ehk on need ka pilvepiirilt maapeale tagasi tulnud ja neil on muud väärtused kui üks lõpmatu mina, mina, mina. On ehk sulgenud kõik oma tagauksed kuna on aru saanud, et ei ratsutagi sealt sisse prints valgel täkul.
Kuna minul on kuue kuu reegel siis jõuan mina peaaegu alati.
Kust sa neid lollikesi leiad? Mul on hiljemalt teisel kohtumisel selge, kas ma inimest tahan või mitte. Sa oled ju nii läbinähtav. Maha pole mind elus jätnud ükski mees.
Läksin ülikooli tagasi kraadi tegema. Keskkonna vahetus, raske küll, aga keskendusin sellele ja muu oli samuti jalg jala ette astumine. 1 päev korraga.
Aasta sellest ka antideprekatega.
Sest see jama mitte ei lõppenud lõpetamisega vaid siis hakkasid kõik jamad välja tulema.
Läksin ülikooli tagasi kraadi tegema. Keskkonna vahetus, raske küll, aga keskendusin sellele ja muu oli samuti jalg jala ette astumine. 1 päev korraga.
Aasta sellest ka antideprekatega.
Sest see jama mitte ei lõppenud lõpetamisega vaid siis hakkasid kõik jamad välja tulema.
See on mõtete mujale viimine, mis aitab end mingitest muredest välja välja lülitada, aga samas võib töö kõrvalt ülikoolis käimine elu kordades raskemaks teha. Ma ei tea, kas ühe pingelise olukorra asendamine teisega just oma eesmärki täidab.
Läksin ülikooli tagasi kraadi tegema. Keskkonna vahetus, raske küll, aga keskendusin sellele ja muu oli samuti jalg jala ette astumine. 1 päev korraga.
Mis siin rasket on?
Ei tea isegi, millest jutt, 50 aastat elanud ja pole mingeid erilisi probleeme olnud. Lahendused teed ju nagu soovid-lähed töölt, saadad mehe per.se. Milles probleem?
Mis siin rasket on? Ei tea isegi, millest jutt, 50 aastat elanud ja pole mingeid erilisi probleeme olnud. Lahendused teed ju nagu soovid-lähed töölt, saadad mehe per.se. Milles probleem?
Ja sa tead, et need on lahendused? Või tekitad omale vaid probleeme juurde?
Mis siin rasket on? Ei tea isegi, millest jutt, 50 aastat elanud ja pole mingeid erilisi probleeme olnud. Lahendused teed ju nagu soovid-lähed töölt, saadad mehe per.se. Milles probleem?
Ja sa tead, et need on lahendused? Või tekitad omale vaid probleeme juurde?
Muidugi on need lahendused – jamad oma elust välja, lihtne. Kui jama vähem, siis probleeme vähem, mis siin keerulist?
Ei tea isegi, millest jutt, 50 aastat elanud ja pole mingeid erilisi probleeme olnud. Lahendused teed ju nagu soovid-lähed töölt, saadad mehe per.se. Milles probleem?
Miljonäriproua jagab õpetusi iseseisvaks eluks naistele:)
Minul oli eelmisel kevadel hull lein. Elu esimene lein ja ikka väga hull. Mind aitas see, et ma roomasin põlvili ümber diivanilaua, pritsisin pisaraid ja tatti ja kirjutasin iga päev talle selle laua peal kirja. Sellest tuli mingi pikk ilma alguse ja lõputa järjejutt. Ja siis tuli suvi ja ma lamasin iga päev kõhuli rõdul ja nutsin tundide kaupa. Lõunal alustasin ja õhtul lõpetasin. Iga jumala päev, iga ilmaga. Praegu saab varsti aasta täis ja ikka leinan, aga niimoodi enam ei käitu.
Mind aitas see nutmine ja kirjutamine. Aa, haigusleht oli ka pikalt.
Sedasi saab leinata ilmselt üksinda elav ja igapäevaselt mitte tööl käiv inimene? Ja ma ei ütle seda irooniliselt, pigev kadeduse, tunnustuse vms mõttes.
Mina ise olen just see teine variant, kes oma tundeid lähedaste ees välja ei näita ja enamasti ka üksinda olles (mida juhtub küll haruharva) endale “mina olen tugev, mina ei nuta” sisendab. Rääkimata sellest, et ma endale pikalt töövõimetuslehel olemist lubaksin (mitte raha pärast, aga mul tekib süütunne töökaaslaste suureneva töökoormuse pärast).
Seetõttu ma maandangi ennast e-poodides šopates ja liigselt süües ja kohati ka üldse mitte midagi tehes, st lihtsalt olen ja vedelen.
Nii. Ja miks ta seda teha ei tohiks? Eriti just iseseisvuse koha pealt?
Võib küll, aga need soovitused ju ei tööta inimese peal, kes pole miljonäriproua. Eks võib filosofeerida selle üle, et miks ta on siis nii loll, et ei ole miljonär, aga paraku on siiski fakt, et suurem osa inimesi ei ole. Kui inimene on näiteks 50 aastane, teenib veidi üle keskmise, pole mingi erilise oskustepagasiga, siis ta ei jaluta suvaliselt töökohalt ära, sest ta ei leia kergesti uut kohta. Ei ole tal ka uue eriala õppimine kerge, see võtab liiga palju aega, ta ei saa sinna sisse jne. Ka mehe juurest ärajalutamine võib olla problemaatiline, sest oma keskmise palgaga ta ei ela ära või elab ära väga halvasti. Sellise inimese puhul need miljonäriproua nõuanded ei tööta. Ja pole mõtet õiendada, miks see inimene on selline, selline ja selline, siis see on teine teema, aga fakt on ju see, et väga paljude inimeste olukord just selline on, et ei jaluta ta kuskilt kergekäeliselt ära.
Võib küll, aga need soovitused ju ei tööta inimese peal, kes pole miljonäriproua. Eks võib filosofeerida selle üle, et miks ta on siis nii loll, et ei ole miljonär, aga paraku on siiski fakt, et suurem osa inimesi ei ole. Kui inimene on näiteks 50 aastane, teenib veidi üle keskmise, pole mingi erilise oskustepagasiga, siis ta ei jaluta suvaliselt töökohalt ära, sest ta ei leia kergesti uut kohta. Ei ole tal ka uue eriala õppimine kerge, see võtab liiga palju aega, ta ei saa sinna sisse jne. Ka mehe juurest ärajalutamine võib olla problemaatiline, sest oma keskmise palgaga ta ei ela ära või elab ära väga halvasti. Sellise inimese puhul need miljonäriproua nõuanded ei tööta. Ja pole mõtet õiendada, miks see inimene on selline, selline ja selline, siis see on teine teema, aga fakt on ju see, et väga paljude inimeste olukord just selline on, et ei jaluta ta kuskilt kergekäeliselt ära.
Ilmselgelt pole miljonäriproua sellena sündinud, seega on ka tema teinud oma elu puutuvad otsused.
Ilmselgelt pole miljonäriproua sellena sündinud, seega on ka tema teinud oma elu puutuvad otsused.
Õige, aga tagantjärele parastamine, et aga miks te ei teinud kunagi nii, naa, kolmandat moodi, miks ei saanud miljonärideks, on ju lihtsalt tänitamine, kas pole? Praeguses olukorras see kuidagi neid inimesi ei aita.
Õige, aga tagantjärele parastamine, et aga miks te ei teinud kunagi nii, naa, kolmandat moodi, miks ei saanud miljonärideks, on ju lihtsalt tänitamine, kas pole? Praeguses olukorras see kuidagi neid inimesi ei aita.
Millega? Et lahkun suhtest, mida ei taha ja lähen tööle, kus meeldib? 😀
Aga kui seda “kus meeldib” kohta ei olegi nii kerge leida? Praegu, kui igale vähegi arvestatavale kohale on 100 kandidaati, on 50-aastasel küll üliväike tõenäosus, et tema valituks osutub. Ehk et võid jah lahkuda töölt, kus ei meeldi aga mis edasi?
Kuna minul on kuue kuu reegel siis jõuan mina peaaegu alati.
Kust sa neid lollikesi leiad? Mul on hiljemalt teisel kohtumisel selge, kas ma inimest tahan või mitte. Sa oled ju nii läbinähtav. Maha pole mind elus jätnud ükski mees.
Valetad. Isegi käona valetamine on vastik. Aga sellistest nagu sina ma räägingi. Mina, mina. Mina. Tegelikult oled tühi koht
Valetad. Isegi käona valetamine on vastik. Aga sellistest nagu sina ma räägingi. Mina, mina. Mina. Tegelikult oled tühi koht
Mida siin valetada on? Miks peaksin mingi inimesega, kelle vastu mul kohe intellektuaalset ja füüsilist tõmmet pole, veel teisele kohtumisele minema? Mingi maso olen? Esimesest kohtumisest piisab, kas soovin selle inimesega asja edasi arendada või mitte.
Mina ise olen just see teine variant, kes oma tundeid lähedaste ees välja ei näita ja enamasti ka üksinda olles (mida juhtub küll haruharva) endale “mina olen tugev, mina ei nuta” sisendab. Rääkimata sellest, et ma endale pikalt töövõimetuslehel olemist lubaksin (mitte raha pärast, aga mul tekib süütunne töökaaslaste suureneva töökoormuse pärast).
Kui sul tekib süütunne töökaaslaste suureneva töökoormuse pärast, ei ole sa olnud sellises olukorras , keda sa tsiteerid ja kes kodus päevade kaupa nuttis. Sellises seisus olles on sul töökaaslastest absuluutselt savi ja rahast ka ja üldse kõigest. Annaks saatus vaid sulle sellise elu, et sa ei saaks teada, mida selline olek tähendab ja mida sa siis tegelikult tunned.
Mina ise olen just see teine variant, kes oma tundeid lähedaste ees välja ei näita ja enamasti ka üksinda olles (mida juhtub küll haruharva) endale “mina olen tugev, mina ei nuta” sisendab. Rääkimata sellest, et ma endale pikalt töövõimetuslehel olemist lubaksin (mitte raha pärast, aga mul tekib süütunne töökaaslaste suureneva töökoormuse pärast).
Ma ei pea õnneks midagi sisendama, mingite selliste tühiste asjade pärast ei nuta iialgi. Kui ka mees petab või minema peaks, ei nuta.
Jah, on petnud. Loomulikult ei aja nutma. Mehe viskasin välja, ei aja nutma. Peaks või? Kurb on loomade pärast või kui keegi sureb.
Ei pea. Inimesi igasuguseid. Hinged erinevad. Ma sellepärast küsisin, et kui sellist kogemust pole, siis ei tea ju enne kas on kurb või mitte. Mina olen ilmselt õrnema hingega.
Aga miks ta siis ikkagi sind pettis? Vihaseks ikka said sellepärast?
Kui inimene on näiteks 50 aastane, teenib veidi üle keskmise, pole mingi erilise oskustepagasiga, siis ta ei jaluta suvaliselt töökohalt ära, sest ta ei leia kergesti uut kohta.
Enne otsitakse otseloomulikult uus ja parem töö, seejärel esitatakse lahkumisavaldus.
Enne otsitakse otseloomulikult uus ja parem töö, seejärel esitatakse lahkumisavaldus.
Ja võidakse jäädagi otsima. Ma olen vaadanud töökohti, ikka täiesti jube seis. Pakutakse palka mingi 1800-2000 ja nõuded on magistrikraad ja ei tea mida veel. Ja olen kandideerinud mõnda kohta, kandidaate üle saja ja võetakse nooremad. Siis hoiadki vanast kohast kinni, kuigi õhkkond on jube ja see töö on ammu ära tüüdanud.
Enne otsitakse otseloomulikult uus ja parem töö, seejärel esitatakse lahkumisavaldus.
Ja võidakse jäädagi otsima. Ma olen vaadanud töökohti, ikka täiesti jube seis. Pakutakse palka mingi 1800-2000 ja nõuded on magistrikraad ja ei tea mida veel. Ja olen kandideerinud mõnda kohta, kandidaate üle saja ja võetakse nooremad. Siis hoiadki vanast kohast kinni, kuigi õhkkond on jube ja see töö on ammu ära tüüdanud.
Ja 1800-2000 on väike palk? Inimestel on lihtsalt palkade osas mingid ebareaalsed ootused, ise on saamatud nagu vihmaussid.
Kuidas olete rasketel eluhetkedel, kui kõik tundub liiga keeruline (rasked valikud, hirmud tuleviku ees, otsustamatus, sellega seonduv pidev ärevustunne ja selle raske talumine) enda jaoks olukorda lahendanud? Mõtlen vaimselt, kuidas hoiate end nendel hetkel, mis aitab?
No me kõik elame mingil määral oma delulu maailmas 🙂 See kui halb see olukord on, on ikka suhteline. Päev korraga.
