Tunnen, et olen läbi ja enam ei jaksa. Mul on hea töö ja palgaga elan ära, aga suuremad kulutused tekitavad stressi. Mul on kolm last ning viimane on alles kolmene. Lahutasin mehest 2 a tagasi ja sellest saati olen üksi majandanud. Laste isa maksab elatist, kohtu kaudu välja mõistetud 300€ kokku (ilma naljata). Eksmees oli armas ja tore, aga ühe õnnetuse tagajärjel sai peatrauma, mille tulemusena isiksus muutus ja oli vägivaldne ja ebastabiilne. Lastega on lubatud kohtuda kolmanda isiku juuresolekul, ags ta ei huvitu lastest. Lisaks jäid eksi laenud ka minu kanda. Raha polegi oluline, saan hakkama, aga olen väsinud. Sugulased on kaugel ja ei toeta mind. Arvavad, et oleksin pidanud hooldajaks jääma ja paar sinist silma üle elama.
Mul on sõbrannad, kellega rääkida ja saan vahel ka teatrisse minna, aga tavapärased asjad ei anna enam seda energiat. Lahutusele lisaks hooldasin aastsid vanavanaema ja olin õele raskes haiguses toeks ja nüüd ei oska enam tavalist elu elads. Tunnen, et kohustusi on liiga palju.
Teema: Raskete perioodidega toimetulek
KUidas peatraumaga ebastabiiline inimene suudab 300 eurot kuus maksta? Eksi laenud on sinu kanda, samas eks tasub lastele elatist. Aitamise mõttes ehk leiad samasuguse pere. Kord hoiad sina tema lapsi, kord tema sinu omasid. Oletagem, et mees poleks muutunud ebastabiiliseks ja poleks olnud lahutust, siis vanavanaema hooldamist ja tema seotud muresid poleks sa saanud vältida. Sa hetkel arvad, et “siis” oleks kergem, aga võimalik, et oleks raskem olnud. Eks mõtle oma elu läbi ja leia need asjad, mida saad siin ja praegu teha. Perekoolis lugemas ja kirjutamas ometi saad käia, äkki kasutaks seda aega puhkamiseks. Ega siin kirjapandud vastused ju igakord ka puhkuseks pole.
Kui suured need suuremad lapsed on? Kas neist juba abi ei teki?
Mis kohustused sul veel on, kas need vanaema hooldamised ja õe aitamised on lõppenud?
Ilmselt oleks sul üht korralikku meest vaja, 3 lapsega on see leidmine muidugi keeruline. Kuigi päris võimatu see pole.
Ilmselt oleks sul üht korralikku meest vaja, 3 lapsega
Täna kuulsin pealt jutuajamist, et “tahaks hirmsasti last, aga noh, saad isegi aru, et pole ju kedagi ja pole ka kellegagi teha, et teeks ära ja pärast saadaks minema”
Seda rääkis telefoniga ca 20a neiu.
ja sa soovitad kolme lapsega emale, et “otsi mees omale” ja kõik su probleemid lahenevad…?
……
Teemaalgataja – sul on tavaline läbipõlemine.
Selle vastu võib aidata isegi see, et leiad lastele hoidja ja kasvõi oled kodus teki all kolm päeva. Ja siis rannas kolm päeva…Kasvõi üksi.
Võib abiks olla.
Meest pole mõtet süüdistada, ega ta ise ju invaliidistumise pärast süüdi ei olnud? Või, kui oligi, mida ta praegu teha saaks? Ei midagi.
Ilmselt oleks sul üht korralikku meest vaja, 3 lapsega on see leidmine muidugi keeruline. Kuigi päris võimatu see pole.
Jajah, leiab sellise, kes neljanda lapse veel valmis trukib ja siis minema tõmbab.
kes neljanda lapse veel valmis trukib
Põhiline, et tuleb kohale, istub nurka ja hakkab üksinda trukkima.
Naine ei puutu õnneks asjasse.
Tavaliselt.
Või sul juhtus nii, et tuli, trulkkis ja tõmbas minema?
ja sind, vaesekest, pandi titte kasvatama?
Majandan ka 3 lapsega üksi. Töö ja lapsed ja segamini elamine. Vahest tahaks lihsalt olla, aga lihtsalt ei saa. Koguaeg oled rakkes. Olen proovinud erinevaid lapsehoidjaid, aga pole tekkinud ühtki head varianti, kelle juurde lapsed hea meelega usaldan. Aga lapsed kasvavad ja tegelikult läheb kogu aeg lihtsamaks.
Ma hakkasin 1 kord nädalas tantsimas käima, see annab väga palju juurde. Õnneks vanem laps on piisavalt suur ja saab nooremate lastega see aeg hakkama.
Kui mul väga hull enesetunne on, siis küsin endalt, et kuidas läheb. Esimene vastus on väga hull, siis küsin uuesti. Iga vastus tuleb eelmisest natuke parem. Ja lõpuks jõuan vastuseni, et mul läheb ikka väga, väga hästi. Jah, on palju tegemisi ja niisama olla ja puhata ei saa, aga mis siis. Tegelikult on lihtsalt seda head elus nii palju, et vahest ajab üle ääre. Tuleb olla tänulik selle hea eest. Ja sisemus lähebki heaks ja rõõmsaks.
Ja ka sinul, teemaalgataja, on ilmselt elus ikka väga hästi läinud. Teadvusta endale kogu seda head oma elus, keskendu heale. Kui avastad, et mõtled jälle raskustest, siis lülita end ümber. Alguses on raske, aga sellest saab pikapeale harjumus ja küll näed, kuidas elu sulle veel naeratab!
Oh kui vastik lugeda. Loodame, et lapsed ühel päeval mõistavad seda jõhkrust.
Mees võitleb ellujäämisega, aga proua on lihtsalt väsinud ja ilma naljata.
Ma lihtsalt ei suuda, milliste inimeste keskel me tegelikult elame.
Oh kui vastik lugeda. Loodame, et lapsed ühel päeval mõistavad seda jõhkrust.
Mees võitleb ellujäämisega, aga proua on lihtsalt väsinud ja ilma naljata.
Ma lihtsalt ei suuda, milliste inimeste keskel me tegelikult elame.
Sa ise ka peapõrutusega? Kustkohast sa seda välja lugesid et mees ellujäämisega võitleb?
Sa ise ka peapõrutusega? Kustkohast sa seda välja lugesid et mees ellujäämisega võitleb?
Tal võitlevad kõik mehed ellujäämisega. Nad on hiirepojukesed, keda kurjad ja vaimselt vägivaldsed naised on vastu maad surunud.
Kui minul on pingelised ja keerulised ajad, siis öökapis on märkmik – kirjutan sinna, mis on head ja mis teeb muret. Hea pool – poeg sai 5, tütrel läheb trennis hästi, mees tõi lilled jne ja halva poole siis mured. Vahest kirjutan lihtsalt tasakaalustamiseks – kõik on hästi.
Tal võitlevad kõik mehed ellujäämisega. Nad on hiirepojukesed, keda kurjad ja vaimselt vägivaldsed naised on vastu maad surunud.
Jälle said tünga.
Hoopis mul on hiirepojukesed.
Ole edaspidi tähelepanelikum!
Kas sõbrannadega ei saa rääkida, et annaksid sulle 1-2 täispuhkepäevagi (lastest) ja sina jätad kõik kohustused sinnapaika ja puhkadki (voodis, looduses vms kohas, kus tunned end kõige paremini ja saad energiat tagasi). Mind see aitab (mul küll selleks puhuks vanemad, aga ise aidanud sõpru ühe päeva kaupa). Kui suvepuhkus ligiduses ja lapsed saavad lasteaias olla, siis mõne puhkepäeva planeeriks endale nii, et lapsed lasteaias (kui kooliealised, siis äkki laagris, sõprade juures nende vanemate hoole all kokkuleppeliselt muidugi). Parem mõne päeva tuttavas kohas ehk ka tuttavate õpetajatega ja võib-olla ka sõpradega (suuremad koolilapsi ei pea iga minut valvama) ja hiljm energiarohkema emaga. Kuigi ma muidu ei poolda lapsevanemate puhkuse ajal laste lasteaias hoidmist, sest ka lapsed vajavad puhkust ja vanematega koosolemist.
Ise võtangi suvel nii söögitegemisi (söömegi kergemalt, sest suvel nii tugev toitu ei vajagi, piknikuna, väljas), kui muid koduseid toimetusi lihtsamalt ja käin/olen väljas (mere ääres, looduses olek ei nõua alati meeletuid väljaminekuid ka koos lastega ja annab kõigile tegevust ja positiivset energiat. Minule tavaliselt puhkust, kui laps silma alla ise rassib ja pärast väsimusest hästi puhkab (ja saan ise puhata või lugeda vms).
Ise proovisin siiski madalseisust välja tulles leida vägisi endale aega ja mingit tegevust, mis mind rõõmustaks. Hiljem läks juba (ümbelülitumine) sujuvamalt. Samamoodi sundisin end lapsega tegevuses keskenduma (ja rõõmu tundma) lapsega koosolemisest ja siis oli lapsel ka lihtsam natuke eemal omaette/teistega olla.
Kui suured need suuremad lapsed on? Kas neist juba abi ei teki?
Mis kohustused sul veel on, kas need vanaema hooldamised ja õe aitamised on lõppenud?
Tekkis ka sama küsimus: kui on 3 last, lahku mindi 2a tagasi – okei, viimane laps võib olla veel üsna pisike, aga kui vanad on esimene ja teine laps? Kui kaugemad sugulased ei aita – siis kõige lähemad sugulased ehk lapsed – kuidas nendega on? Kas aitavad? Teine asi, et kas lapsed on harjunud täiskasvanu otsese sekkumiseta mängima või siis sedasorti, kelle jaoks meelahutaja rollis peab olema otseloomulikult täiskasvanu ja niikui natuke igav hakkab, ei mõelda ise midagi välja, vaid on kohe nõudmised täiskasvanule: meil on iiiigaaaav, tee seda, tee toda – miks sa juba ei tee? (Ise olen sel puhul öelnud, et kui on igav, siis pane pea tööle ja mõtle midagi välja ja küll sa näed, siis ei ole enam igav). Kas (vähemalt vanematele) lastele on selgitatud, et emagi on inimene ning kui ema võtab vahel puhkehetke, on see normaalne ning emale tuleb lõdvemaid hetki võimaldada?
Kui nõudlik on teemaalgataja iseenda ja oma kodu suhtes? Kas on kõrgendatud nõudlikkus, kus kõik peab kogu aeg laitmatu olema, homseks ega ülehomseks ega järgmiseks nädalaks mingit tööd jätta ei tohi, mingit tööd (mis pole vältimatult eluspüsimiseks vajalik) ajutiselt vähem (seni, kuni kõige väiksem laps on väike) teha ei tohi jne.? Kui nii, siis on ka totaalse üleväsimuse oht suurem.
On vahe, kas inimene on ülinõudlik ja ülikriitiline enda suhtes, laob endale selga võimete piiril koorma – ja väsib sellest. Või siis teeb minimaalse vältimatult vajaliku – aga ikka on väsinud. Need on kaks erinevat asja. Kummaga antud juhul tegu, ei oska teemaalgatuse põhjal ju öelda.
Tunnen, et olen läbi ja enam ei jaksa. Mul on hea töö ja palgaga elan ära, aga suuremad kulutused tekitavad stressi. Mul on kolm last ning viimane on alles kolmene. Lahutasin mehest 2 a tagasi ja sellest saati olen üksi majandanud. Laste isa maksab elatist, kohtu kaudu välja mõistetud 300€ kokku (ilma naljata). Eksmees oli armas ja tore, aga ühe õnnetuse tagajärjel sai peatrauma, mille tulemusena isiksus muutus ja oli vägivaldne ja ebastabiilne. Lastega on lubatud kohtuda kolmanda isiku juuresolekul, ags ta ei huvitu lastest. Lisaks jäid eksi laenud ka minu kanda. Raha polegi oluline, saan hakkama, aga olen väsinud. Sugulased on kaugel ja ei toeta mind. Arvavad, et oleksin pidanud hooldajaks jääma ja paar sinist silma üle elama.
Mul on sõbrannad, kellega rääkida ja saan vahel ka teatrisse minna, aga tavapärased asjad ei anna enam seda energiat. Lahutusele lisaks hooldasin aastsid vanavanaema ja olin õele raskes haiguses toeks ja nüüd ei oska enam tavalist elu elads. Tunnen, et kohustusi on liiga palju.
Ikka halvas tuleb abikaasa kõrvale heita.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
