Saan laias laastus aru, mida imetamisnõustaja ilmselt öelda tahtis, aga üsna kummaline viis imetamisnõustaja poolt oma mõtet edasi anda ja ausalt öeldes tekitaks mulle emana stressi juurde.
Omast kogemusest võin öelda, et stress ja ärevus kindlasti mõjutab piimatootmist ja see on omajagu suur nõiaring – muretsed piimatootmise pärast, üritad võtta asja rahulikult ja siis oled mures sellepärast, et sa ei oleks ärevil jne. Mul endal tuli piim rinda järgmisel päeval peale sünnitust, aga kuna pidime lapsega kahekesi peale sünnitust paariks päevaks lastehaiglasse edasi minema, siis seal lapsega üksi olles sisuliselt piimatootmine lakkas. Koju saades pingutasin edasi, et last ikkagi 100% rinnapiimal hoida, kuid nägin mitu kuud vaeva piisavas koguses piima tootmisega, lapse kaaluiive jäi aeglaseks. Tahtsin väga anda lapsele 100% rinda ja pingutasingi selle nimel päevad-ööd, kuid alates 6. kuust pidin ikkagi RPAd juurde andma. Tahtsin lapsele parimat, seda ju pidevalt rinnapiima kohta öeldakse, aga tagantjärele tarkusena saan aru, et tegelikult oleksin võinud juba varem sellest kinnisideest loobuda ja võib-olla oleks esimene poolaasta lapsega ka palju lihtsam olnud.
Kui lapsel on vaja, siis muidugi anna RPAd juurde, jälgi lihtsalt soovitatud koguseid. Kui muretsed väga suure kaaluiibe pärast, siis saad sellel teemal perearstiga konsulteerida ja kuna hakkate ka igakuiselt kontrollis käima, siis kindlasti perearst annab märku, kui tõesti peaks kaaluiive liiga suur olema. Enda kogemusena soovitan rinnapiima osas seda, et pinguta nii palju, kui sa ise jõuad ja nii kaua, et sa endale liiga ei teeks, aga kui ikkagi ei õnnestu, siis sa oled endiselt tubli olnud ja see ei tee sind kuidagi kehvemaks emaks 🙂