Tere!
11 kuune teeb kõhuli olles lennukit, rullib randmetest käsi ja ka labajalgadega ringitab. Teeb seda just siis, kui miski erutab. Füsioterapeut mainis, et ülitundlikud tihti teevad nii. Ise ei ole midagi täheldanud peale selle, et füüsiline areng hilinenud. Neuroloogi juures ka käidud selle tõttu. Kõik justkui korras.
On kellelgi kogemust, et hiljem on saanud diagnoosi? Autismi, ülitundlikkuse vmt …
Loe autismi eripärade kohta algatuseks.
Su laps areneb. Ära näe tonti igal pool.
Prognoosimine on tänamatu töö. Ülitundlik on iga viies, muidugi võib olla, et see laps ka. See, et laps stimulatsiooni peale erksam on, on igati tavapärane, aga autist ei ole sugugi mitte iga väike erutusest kätelehvitaja vms need varajased tunnused on.
Minu 6-a laps lehvitab kätega juba mitu aastat, kui põnevile läheb. Lisaks teevad jalad sipsipsip, kui aju uut põnevat infot töötleb või midagi keskendunult teeb. Autismist pole haisugi. Kuna ta sündis enneaegsena ja seetõttu on motoorset arengut olnud tarvis toetada, oleme pidevalt käinud kontrollides neuroloogi ja lastearsti juures, temaga on pikalt ja süsteemselt tegelenud füsioterapeut, tegevusterapeut, eripedagoog lasteaias ja oleme käinud ka lastepsühholoogi juures. Kui tegu oleks autismi ilmingutega, siis oleks aastate jooksul mõni ehk nendest spetsialistidest juba midagi maininud?
Lõpetage ära see iga liigituse peale autismi diagnoosimine.
Su laps areneb. Ära näe tonti igal pool.
Ära targuta!
Kuidas see targutamine on? ???? See oli sõbralik soovitus emale, kes ei peaks muretsema üleliia!
Su laps areneb. Ära näe tonti igal pool.
Ära targuta!
Kuidas see targutamine on? ???? See oli sõbralik soovitus emale, kes ei peaks muretsema üleliia!
küsiti kogemusi, mitte kellegi soovitusi! Sellist stiili “ei ole sul häda midagi”, “ära närvitse” jne nimetatakse tühistamiseks. Laps sündis madala Apgariga ja äkki mul on muidki põhjuseid siin ja seal tonti näha. Küsimus oli nendele vanematele, kelle laps ka nii teeb! Ilmselgelt tahaks kuulda, et jah teeb küll/ tegi ja on tip-top.
Lihtsalt niisama ei ole vaja igal ühel arvamust avaldada ega teise ema tundeid ja muret tühistada!
Mina soovitasingi oma kogemuse põhjal. Samamoodi tegi lennukit. Aga see oli enne roomama/käputamise hakkamist.
Ja kui sulle spetsialistid(mitmuses) ütlevad, et praegu on kõik korras, siis on korras.
Mina soovitasingi oma kogemuse põhjal. Samamoodi tegi lennukit. Aga see oli enne roomama/käputamise hakkamist.
Ja kui sulle spetsialistid(mitmuses) ütlevad, et praegu on kõik korras, siis on korras.
Enne roomamist ja käputamist seda peetaksegi normaalseks. See on normaalne refleks, aga 11 kuusel peaks ammu möödas olema. Lennuk st.
Ülitundlik on iga viies
Kust selline statistika pärineb?
Mina soovitasingi oma kogemuse põhjal. Samamoodi tegi lennukit. Aga see oli enne roomama/käputamise hakkamist.
Ja kui sulle spetsialistid(mitmuses) ütlevad, et praegu on kõik korras, siis on korras.
Enne roomamist ja käputamist seda peetaksegi normaalseks. See on normaalne refleks, aga 11 kuusel peaks ammu möödas olema. Lennuk st.
No TA kirjutab ka, et lapsel füüsiline areng hilinenud. Ehk veel ei rooma-käputa?
Päris kindlasti ei ole kätega erutades lehvitavate liigutuste tegemine tavapärane käitumine ja sellist käitumist esineb ainult
Minu 6-a laps lehvitab kätega juba mitu aastat, kui põnevile läheb. Lisaks teevad jalad sipsipsip, kui aju uut põnevat infot töötleb või midagi keskendunult teeb. Autismist pole haisugi. Kuna ta sündis enneaegsena ja seetõttu on motoorset arengut olnud tarvis toetada, oleme pidevalt käinud kontrollides neuroloogi ja lastearsti juures, temaga on pikalt ja süsteemselt tegelenud füsioterapeut, tegevusterapeut, eripedagoog lasteaias ja oleme käinud ka lastepsühholoogi juures. Kui tegu oleks autismi ilmingutega, siis oleks aastate jooksul mõni ehk nendest spetsialistidest juba midagi maininud?
Lõpetage ära see iga liigituse peale autismi diagnoosimine.
Ilmselgelt Teie lapsel on lisaks muudele arenguprobleemidele ka autistlike jooni, sest sellist spetsiifilist kätega lehvitamist esineb ainult autistlikel lastel. Lisaks on ju tegevusteraapia mõeldudki autistlikele lastele. Juhul kui lapsel on mõni muu juba tõsine arenguprobleem, mis nõuab nii mitme erineva spetsialisti sekkumist, siis ei taheta vanemat kurvastada ja hakata lisaks rääkima ka autismist.
Väga tihti spetsialistid ei maini vanematele autistlike jooni isegi siis mitte kui tegemist on sügavalt autistliku lapsega, sest kui vanemale see arvamus ei meeldi, siis rohkem enam ta spetsialistide juurde ei tule ja laps jääb ilma igasuguse abita.
PS töötan autistlike lastega igapäevaselt ja väga väga paljud vanemad ei tunnista autismi isegi siis kui autismi diagnoos on välja pandud. Väikelastele enam autismi diagnoosi väga välja ei pandagi, sest ravi ju nagunii puudub.
Tere!
11 kuune teeb kõhuli olles lennukit, rullib randmetest käsi ja ka labajalgadega ringitab. Teeb seda just siis, kui miski erutab. Füsioterapeut mainis, et ülitundlikud tihti teevad nii. Ise ei ole midagi täheldanud peale selle, et füüsiline areng hilinenud. Neuroloogi juures ka käidud selle tõttu. Kõik justkui korras.
On kellelgi kogemust, et hiljem on saanud diagnoosi? Autismi, ülitundlikkuse vmt …
Ei olemas sellist diagnoosi nagu ülitundlikus, ongi autistlikud jooned ja paljudel spetsialistidel on kombeks autistlike laste vanemaid lohutada nn muinasjuttudega ülitundlikusest. Neuroloogid ka tihti ei maini autismi, sest miks ikka vanemat kurvastada, kui lapsel niigi arenguprobleemid. Kindlasti tasub pöörduda pigem logopeedi, tegevusterapeudi poole, kes autistlike lastega igapäevaselt töötavad.
Tere!
11 kuune teeb kõhuli olles lennukit, rullib randmetest käsi ja ka labajalgadega ringitab. Teeb seda just siis, kui miski erutab. Füsioterapeut mainis, et ülitundlikud tihti teevad nii. Ise ei ole midagi täheldanud peale selle, et füüsiline areng hilinenud. Neuroloogi juures ka käidud selle tõttu. Kõik justkui korras.
On kellelgi kogemust, et hiljem on saanud diagnoosi? Autismi, ülitundlikkuse vmt …
Ei olemas sellist diagnoosi nagu ülitundlikus, ongi autistlikud jooned ja paljudel spetsialistidel on kombeks autistlike laste vanemaid lohutada nn muinasjuttudega ülitundlikusest. Neuroloogid ka tihti ei maini autismi, sest miks ikka vanemat kurvastada, kui lapsel niigi arenguprobleemid. Kindlasti tasub pöörduda pigem logopeedi, tegevusterapeudi poole, kes autistlike lastega igapäevaselt töötavad.
Tegelikult ise mõtlsesin, et ei hakka ennast üles keerama veel, sest esialgu pilk on terane ja laliseb väga ilusti. Neuroloogid, taastusraviarstid, füsioteraapia ja kõik muu protsess käigus. Midagi enamat enam teha ju ei saagi. Aga siis füsioterapeut mainis seda ülitundlikkust ja jäin mõtlema, et mine tea… autismi on ju erineva raskusastmega ja äkki vanemaks saades tulevad sümptomid rohkem esile (no et ei hakka rääkima vmt) ja ikka saab diagnoosi ka.
Ja nagu siin osad kähmavad, et las laps areneb nagu tahab ja mida ette pabistada. Siis minu jaoks see on oluline. Näiteks teist last siis enam ei planeeriks. Vanust ka omajagu. Ja see otsus tuleks varsti teha.
TA
Päris kindlasti ei ole kätega erutades lehvitavate liigutuste tegemine tavapärane käitumine ja sellist käitumist esineb ainult
Minu 6-a laps lehvitab kätega juba mitu aastat, kui põnevile läheb. Lisaks teevad jalad sipsipsip, kui aju uut põnevat infot töötleb või midagi keskendunult teeb. Autismist pole haisugi. Kuna ta sündis enneaegsena ja seetõttu on motoorset arengut olnud tarvis toetada, oleme pidevalt käinud kontrollides neuroloogi ja lastearsti juures, temaga on pikalt ja süsteemselt tegelenud füsioterapeut, tegevusterapeut, eripedagoog lasteaias ja oleme käinud ka lastepsühholoogi juures. Kui tegu oleks autismi ilmingutega, siis oleks aastate jooksul mõni ehk nendest spetsialistidest juba midagi maininud?
Lõpetage ära see iga liigituse peale autismi diagnoosimine.
Ilmselgelt Teie lapsel on lisaks muudele arenguprobleemidele ka autistlike jooni, sest sellist spetsiifilist kätega lehvitamist esineb ainult autistlikel lastel. Lisaks on ju tegevusteraapia mõeldudki autistlikele lastele. Juhul kui lapsel on mõni muu juba tõsine arenguprobleem, mis nõuab nii mitme erineva spetsialisti sekkumist, siis ei taheta vanemat kurvastada ja hakata lisaks rääkima ka autismist.
Väga tihti spetsialistid ei maini vanematele autistlike jooni isegi siis mitte kui tegemist on sügavalt autistliku lapsega, sest kui vanemale see arvamus ei meeldi, siis rohkem enam ta spetsialistide juurde ei tule ja laps jääb ilma igasuguse abita.
PS töötan autistlike lastega igapäevaselt ja väga väga paljud vanemad ei tunnista autismi isegi siis kui autismi diagnoos on välja pandud. Väikelastele enam autismi diagnoosi väga välja ei pandagi, sest ravi ju nagunii puudub.
Ma tõsiselt loodan, et see jutt on välja mõeldud ja teiesugune inimene päriselt ei tööta erivajadusega lastega ega üldse lastega.
Väidate kategooriliselt, et kätega lehvitamine viitab ainult autismile ja samal ajal peate end spetsialistiks?
Diagnoosite võhivõõraid lapsi internetifoorumis?
Varjate vanemate eest lapse diagnoosi ja tema tervisliku seisundiga seotud infot ja selline käitumine on teie meelest eetiline ja õigustatud?
APPI!
Siin riigis, kus mina elan, lõpeks selline tegevus päevapealt vallandamise, kvalifikatsiooni ära võtmise ja tõenäoliselt ka seaduse ees vastutusele võtmisega. Pole ometi võimalik, et Eestis tegutsevad nii tähtsal alal lastega sellised inimesed?
Tõenäoliselt mõtlete lihtsalt asju välja ja endale ameteid külge, aga kui see tõsi on, siis olen küll õnnega koos, et me Eestis ei ela ja minu lapt teiega kokkupuude ei ähvarda.
Tere!
11 kuune teeb kõhuli olles lennukit, rullib randmetest käsi ja ka labajalgadega ringitab. Teeb seda just siis, kui miski erutab. Füsioterapeut mainis, et ülitundlikud tihti teevad nii. Ise ei ole midagi täheldanud peale selle, et füüsiline areng hilinenud. Neuroloogi juures ka käidud selle tõttu. Kõik justkui korras.
On kellelgi kogemust, et hiljem on saanud diagnoosi? Autismi, ülitundlikkuse vmt …
Ei olemas sellist diagnoosi nagu ülitundlikus, ongi autistlikud jooned ja paljudel spetsialistidel on kombeks autistlike laste vanemaid lohutada nn muinasjuttudega ülitundlikusest. Neuroloogid ka tihti ei maini autismi, sest miks ikka vanemat kurvastada, kui lapsel niigi arenguprobleemid. Kindlasti tasub pöörduda pigem logopeedi, tegevusterapeudi poole, kes autistlike lastega igapäevaselt töötavad.
Kuule, napakas (jah, näe, panin sulle diagnoosi, olen ka nüüd täiega pädev spetsialist!), ülitundlikkus on osa ADHD diagnoosist.
Sa väidad tõsimeeli, et tänapäeval meditsiinis kõik muudkui varjavad vanemate eest laste diagnoose, sest mis neid ikka kurvastada? Et võtame lapselt ära võimalused saada sobivat teraapiat ja tugisüsteeme, võtame ära võimaluse valida talle sobilik haridustee, jätame kõik lapsega kokku puutuvad spetsialistid (õpetajad, teised arstid jne) teadmatusse, et nad jumala eest ei saaks lapse eripäradega arvestada, jätame vanemad teadmatusse, et nad mingil juhul ei saaks kodust keskkonda lapsele sobivamaks kujundada ega õppida strateegiaid tema toetamiseks igapäevaelus jne jne jne. Nullime selle kõik ära, igaks juhuks ei pane diagnoosi kuhugi kirja ja üldse ei iitsatagi, sest äkki muidu keegi KURVASTAB?
Ahah.
Ja sa ise pead end veel mingit sorti pädevaks spetsialistiks…????
Lisaks on ju tegevusteraapia mõeldudki autistlikele lastele.
Ahsoo, et kellelgi teisele peale autistlike laste kohe ei olegi üldse mõeldud?
Jeerum küll, kes on see jaburusi kirjutav inimene siin? Juua täis oled või?
https://tegevusterapeudid.ee/tegevusteraapia/
Lisaks on ju tegevusteraapia mõeldudki autistlikele lastele.
See on nüüd küll lahe väide.
Mina käisin oma 4-aastase lapsega paar korda PERHis tegevusterapeudi juures pärast keerulist käeluumurdu. Füsioteraapias ja kodus ei saanud sõrmi korralikult liikuma ja tegevusterapeut tegi temaga peenmotoorikat arendavaid tegevusi.
Lisaks on ju tegevusteraapia mõeldudki autistlikele lastele.
Ahsoo, et kellelgi teisele peale autistlike laste kohe ei olegi üldse mõeldud?
Jeerum küll, kes on see jaburusi kirjutav inimene siin? Juua täis oled või?
Ilmselt Te ise ei ole lastega töötav spetsialist ja ei tea, mis põhjusel lapsi mingisse teraapiasse saadetakse. Jah ei öelda otse lapsevanemale, et Teie lapsel on eluaegne ravimatu psühhikahäire ehk autism ja minge nüüd tegevusteraapiasse, vaid kasutakse väljendeid koostöö, peenmotoorika jms arendamine. 99% lastest, kes tegevusteraapias käivad on autislike joontega ja saavad varem või hiljem autismi diagnoosi. 1% on jah muude probleemidega (nt värske ajutrauma, insult, raske arenguhäire vms). Igal spetsialistil taastusravis on oma niiöelda kliendigrupp: motoorikahäire-füsioteraapia, kõnehäire-logopeed, psühhikahäire (ehk autism)- tegevusteraapia, meeleoluhäire (ärevus, depresioon)-psühholoog.
Minu laps hakkas pigem isegi varem kõike tegema (keerama, istuma, kõndima, esimesi sõnu ütlema jne). Kuid tegi ka lennukit ja väänas ja keerutas randmeid kahtlaselt. Hiljem hakkas ka lehvitama käelabasid, hüplema, kikivarvul kõndima jms. Sõnad kadusid peale 1 a saamist. Hiljem hakkas uuesti sõnu ütlema. Pilk oli selge, vaatas otsa esimese eluaastani. Siis pool aastat ei reageerinud enam hästi, kui talle tähelepanu pöörasin. Peaaegu kõik sümptomid, mis tekkisid kestsid mingi perioodi ja siis kadusid, osad asjad jäid püsima. 2 aastaselt sai autismi kahtluse diagnoosi. Hetkel 8 aastane ja nüüdseks autismi diagnoos välja pandud. Teine laps kaotas kõnevõime alles 2 aastaselt. Kõneareng seiskus ja ei suutnud enam õpitud sõnu selgelt välja öelda. Autistlikud lapsed on väga erinevad. Näen seda erikoolis, mis just autistlikele lastele. Ei ole päris nii nagu nö raamatus on kirjeldatud. Paljud neist vaatavad selge pilguga otsa, on seltskondlikud, suhtlevad, mängivad omavahel jne. Ja igal ühel oma kiiksud või erihuvid.
Autismispekter on nii lai, et kui hakata diagnoosima siis ilmselt on võimalik pea igale ühele miskit külge pookida.
Minu omadustest ilmselt läheks autismispektrisse see, et olen tõsine prokrastineerija (kui pole väljakutset siis lihtsalt ei tee, asi peab meeldima, pigem jätan tegemata), ei meeldi inimestega suhelda, ei oska hästi sõprussuhteid hoida, inimesed väsitavad jne. Samas öeldaksegi, et naissoost on raskem tihti diagnoosi panna kuna naised on paremad “peitjad” ehk nad õpivad teiste pealt kuidas “normaalselt” käituda ja sisse sulanduda. Samuti ongi paljude nende omadustega võimalik väga edukalt elada – mõni, kel jääb nt sotsiaalseid oskusi vajaka teeb selle hoopis mingi muu teadmistehimu ja süvenemisega (teadlased) tasa jne.
Minu laps hakkas pigem isegi varem kõike tegema (keerama, istuma, kõndima, esimesi sõnu ütlema jne). Kuid tegi ka lennukit ja väänas ja keerutas randmeid kahtlaselt. Hiljem hakkas ka lehvitama käelabasid, hüplema, kikivarvul kõndima jms. Sõnad kadusid peale 1 a saamist. Hiljem hakkas uuesti sõnu ütlema. Pilk oli selge, vaatas otsa esimese eluaastani. Siis pool aastat ei reageerinud enam hästi, kui talle tähelepanu pöörasin. Peaaegu kõik sümptomid, mis tekkisid kestsid mingi perioodi ja siis kadusid, osad asjad jäid püsima. 2 aastaselt sai autismi kahtluse diagnoosi. Hetkel 8 aastane ja nüüdseks autismi diagnoos välja pandud. Teine laps kaotas kõnevõime alles 2 aastaselt. Kõneareng seiskus ja ei suutnud enam õpitud sõnu selgelt välja öelda. Autistlikud lapsed on väga erinevad. Näen seda erikoolis, mis just autistlikele lastele. Ei ole päris nii nagu nö raamatus on kirjeldatud. Paljud neist vaatavad selge pilguga otsa, on seltskondlikud, suhtlevad, mängivad omavahel jne. Ja igal ühel oma kiiksud või erihuvid.
See ongi niiöelda tavapärane autismi kulg. Ja pilkkontakti ja suhtlushuvi puudumine on pigem haruldus ka autislike laste seas. Lihtsalt kiire füüsilise arenguga lapsed ei satu reeglina ühegi spetsialisti sh ka füsioterapeudi juurde ja kui satuvadki siis autismist ei julge lapsevanemale keegi rääkida. Kurb on see, et isegi kui see laps käib nii neuroloogi, taastusraviarsti kui ka füsioterapeudi juures, siis keegi midagi öelda ei julge ja kui laps kõndima hakkab, siis füsioteraapia lõppeb ja laps kaobki 1-2 a niiöelda spetsialistide pilgu alt ja kui ta välja ilmub on tihti 3a lapse oskused alla 1,5-2 taset, halvimal juhul alla 12k taset v.a üldmotoorika.
See ongi niiöelda tavapärane autismi kulg. Ja pilkkontakti ja suhtlushuvi puudumine on pigem haruldus ka autislike laste seas. Lihtsalt kiire füüsilise arenguga lapsed ei satu reeglina ühegi spetsialisti sh ka füsioterapeudi juurde ja kui satuvadki siis autismist ei julge lapsevanemale keegi rääkida. Kurb on see, et isegi kui see laps käib nii neuroloogi, taastusraviarsti kui ka füsioterapeudi juures, siis keegi midagi öelda ei julge ja kui laps kõndima hakkab, siis füsioteraapia lõppeb ja laps kaobki 1-2 a niiöelda spetsialistide pilgu alt ja kui ta välja ilmub on tihti 3a lapse oskused alla 1,5-2 taset, halvimal juhul alla 12k taset v.a üldmotoorika.
Kas võib küsida, mis haridus sul on ja kellena sa töötad? Su jutt on tõesti imelik.
See spetsialist on siin aastaid järjepidevalt kirjutanud ja lahterdanud, iseloomulik on nt likkus-liiteliste sõnade läbivalt vale õigekiri. Paraku unustab ta, et diagnoosipädevust päris kõigil (isegi mitte neil, kes igapäevaselt erivajadustega lastega töötavad, kui töötavad) ei ole, ammugi ei käi see PK kaudu kirjelduse alusel.
Töötan lasteaias. Mõni aasta tagasi oli meil majas lapsevanem, kes erinevalt enamikust teistest (kellel võib olla pigem raske aktsepteerida, et lapsel on mõned eripärad, mis vajaks aitamist) võitles selle nimel, et saada oma lapsele autismidiagnoos. Laps oli täiesti normaalselt arenenud oma vanuse kohta, mitte ühtegi alarmeerivat tunnust ei olnud. Lapsevanem nõudis lasteaialt iseloomustust Rajaleidjasse (ning seejärel nõudis korduvat iseloomustuse ümberkirjutamist, kuna polnud selle sisu ning hinnangutega lapse arengule nõus (need olid tema sõnul last ülekiitvad)); ta painas sama teemaga ka perearsti, erispetsialiste, kui see ei toonud tulemust ehk diagnoosi lapsele, siis nõudis rühmavahetust, et saada “adekvaatsemaid” õpetajaid – see kõik oli mitu aastat kestnud kadalipp.
Ja siinne autismidiagnoosi paremale ja vasakule pilduv vastaja näib mulle väga sarnanevat selle kunagise lapsevanemaga või vähemalt näib tal sama häire olevat. Mis on eelkõige muidugi sääraste inimeste endi traagika, kuid on siiski sügavalt kurb, et selle käes kannatavad ju ka nende lapsed, tõenäoliselt ka nende lähedaste, töökaaslaste jne lapsed ning ka võhivõõrad mures vanemad, kes foorumis nõu küsimas käivad.
Hirmutage jah värsket ema, et tema 11-kuusest lapsest tuleb tulevikus kindlasti kõnetu autist… Olen samuti märganud, et väikelapse ja erivajadusega lapse teemades on mingid autismikäod – ma seda ei erista, kas neid on üks või mitu – kes iga väiksema asja peale autismidiagnoosiga lajatama kipuvad. Samuti ka spetsialistid. Küll ja veel nähtud neid väikeseid “autiste”, kes Tähtsate Õppinud Spetsialistide poolt autistlikeks diagnoositakse, kuna nende areng pole mingis X osas päris tavapärase rütmiga, aga kes hiljem täiesti tavalisteks lasteks osutuvad…
Minu laps tegi ka lennukit ja vehkis väiksena käega, kui ärritus. Tehti veel igasugu uuringuid, pandi müts pähe ja uuriti ajulaineid, neuroloogi juures käisime mitmeid kordi. Praegu on 13 ja mitte midagi pole tal viga, arukas ja tubli.
Lihtsalt niisama ei ole vaja igal ühel arvamust avaldada ega teise ema tundeid ja muret tühistada!
Ehk võiks see olla hoopis rahustamine, mitte tühistamine? Aga tundub, et sa ei taha rahu. Tahad, et oleksite mõlemad mingid ärevikud.
