Olen üsna keerulises olukorras, nimelt mehega pea 5 aastat koos olnud, aga ei suuda siiani otsustada kas meil on ühist tulevikku või mitte. Tal on eelmisest kooselust kaks last, poeg 7 a ja tütar 11. Lapsed on minusse kogu aja sõbralikult suhtunud, aga minus tekitab iga kohtumine justkui ärevust ja pinget. Mees juba ammu räägib et tahaks minuga last, aga ma ei suuda kuidagi otsustada. Meie suhted on ka olnud üsna üle kivide ja kändude, ikka erimeelsused vaba aja veetmise suhtes ja raha suhtes jne. Nüüd kuskil viimased 2 aastat oleks asi justkui paremaks läinud, tundub et ta väga pingutab mu nimel, aga kuna ta varasemalt üsna ebastabiilselt käitunud, siis kardan et äkki see “ilus käitumine” on ainult fassaad, et ma oleks nõus last saama ja temal siis vabad käed, noh et olen siiani kõik üle elanud, vaevalt et siis lapsega ta juurest ära läheks. Tööl tunnen ka end üsna sundseisus, raske töö, pikad päevad, palk selline et ei ela, ei sure. Kui vaatan tööpakkumisi, siis on kas ainult veel kehvemad valikud või sellised kuhu ma kuidagi ei kvalifitseeru või tuleks kolida ei tea kuhu, mees aga kolimisest eriti kuulda ei taha. Ja siis meil tööl oli üks teine minuvanune sarnases olukorras, lõpuks lõi pere (tal normaalne lastetu mees muidugi), siis ikka tuli ahastus peale et tahaks kah peret juba, aga normaalset. Peale ta koju jäämist muidugi hakati mind küsimustega pommitama, et noh, ma siis järgmine jah? Pole kuskil oma eraelust suurt rääkinud, kuna pole just uhke. Samas mehest lahti lasta ei suuda, tema minust ka vist mitte. Samuti mõtlen et ok, ikkagi lahku minna, lastega mehi raudselt enam ei vaataks, leian kellegi uue, aga siis on sada muud häda mis ajapikku, peale last nt, välja võivad lüüa, alkohol, vägivaldsus jne. Ja kuna mu enda iseloom ka üsna keeruline, olen selline hall hiireke aga samas terav, siis kas leidub meest kes sellega nii harjuks kui praegune mees. Võin ta vihahoos ükskõik kuhu saata (üritan muidugi piiri pidada), tema sellepeale küsib midagi sellist et kas musirull on kuri vms ????♀️???? Kuigi kardan et ehk on see mingi pugemine hoopis, peale seda kui ise millegagi hakkama on saanud, millest ma ei tea. Lugesin ka hiljuti mingit lugu, tõsi või mitte, aga et mees ja naine planeerisid pikalt last, lõpuks kui naine esimesi kuid rase siis tuli välja et mees mitu aastat armukest pidanud. Et mees võib teha kutsikasilmi et nii väga ikka tahab beebit ja peret ja kogu ninnunännu jutt sinna otsa, aga samas kuskil teise kaisus käia. Mida teha?
Teema: Saada laps või mitte?
Minule kumab su jutust läbi, et tegelikult sa ei taha selle mehega koos olla ja see, et tal varasemast suhtest juba lapsed on olemas, häirib samuti. Sa tegelikult tead, et teie suhte osas ei lähe tulevikus olukord paremaks, sul on põhjust arvata, et läheb hoopis halvemaks. Sa ei kirjutanud neist minevikujuhtumitest täpsemalt (pole vajagi), aga tegusid tasub alati rohkem usaldada kui sõnu. Seega kui teod annavad põhjust arvata, et teid ei saaks õnnelik tulevik ees ootama, siis mina ei keskenduks mehe lubadustele ja sõnades loodud illusioonile, et õnnest on ainult laps puudu.
Praegusel hetkel paistad sa lapsesaamist kaaluvat ainult sellepärast, et pääseks töölt eemale. Paraku kasvavad lapsed ruttu ja see poolteist aastat, mil kodusolemise palka makstakse, saavad läbi palju kiiremini kui sa arvata oskad. Sealt edasi oled tööalaselt kehvemas seisus kui praegu, mil sa ei sõltu lasteaia lahtiolekuaegadest ega lapse võimalikust haigestumisest.
Lapsesaamise osas võin jagada oma kogemust – me olime enne last pikalt koos olnud ja sobime omavahel hästi, ka majanduslikult heal järjel, mis kõrvaldas mitmed võimalikud tüliteemad. Väike beebi lõi aga meie elu täiesti pea peale. Tulime sellest küll koos välja ja nüüd, kus laps on suurem, on kõik ilusti tavapärases rööpas, aga kui meie suhe ei oleks enne last nii kõva vundamendiga olnud, poleks me kindlasti kokku jäänud.
Muidugi on olukordi, kus vanus hakkab peale suruma ja mehe osas pole väga kindel, aga last tahaks igal juhul, aga sel juhul tuleb eelnevalt läbi mõelda, kas saaks selle lapsega üksi hakkama ja milliseks kujuneks suhted kui praegune mees oleks eks. Kas ta keskenduks sellele, et su elu põrguks muuta või saaks temast suhte katkemisele vaatamata hea isa, kes muuhulgas last ka rahaliselt toetaks?
Kärgperendus pole midagi, millest unistada. Mul sama olukord, eladeski ei vaataks enam mehe poole, kellel varasemast lapsed, olgu ta neile siis hea või halb isa, vahet pole. Juba see, et iga hetk võivad need lapsed helistada ja mõnusa koduse vaikuse rikkuda, iga hetk võib neil midagi vaja olla, ootamatud rahalised kulutused jne. Ma ei hakka pikemalt kirjutamagi, teemaalgataja, sa oled kõik ära öelnud, tunnen nende võõraste laste suhtes sama.
Kõige vastikum on see kõrvaliste isikute “sa siis järgmine” stiilis ajupesu. Sageli on nii, et langetadki elus otsuseid, et vastata justkui normidele. Mina kahetsen neid kõige rohkem.
Ära saa last selle mehega, kui on nii palju kõhklusi.
Võta rahulikult. Ela, vaata.
Minu mehel on ka lapsed eelmisest abielust ja see on vaid boonus – saame superhästi läbi, käime koos reisimas, peale saunaõhtuid jne. Nüüdseks siis täiskasvanud, aga kui abiellusime olid teismelised – kohe võtsid mind omaks. Samas on TA mehega koos 5 aastat ja lapsed siis olid väga väiksed, kui isa ära läks (2 ja 6).
Samas, kui loen TA kirjutise läbi – siis küll sellisesse suhtesse last ei sünnitaks, lapse sünd ei paranda suhteid, vaid teeb need keerulisemaks.
Ei saa ka aru mingist kollektiivi survest. Mina olen ntks veendunud lapsevaba, heas suhtes.
Enamik inimesi mu ümber intelligentsed ja mitmeid tuttavaid naisi, kes kindlasti last ei soovi, vanus ka juba 30ndate lõpp-40.
Ainult üks saripaljunenud pensionärist kolleeg ei suutnud uskuda, kuidas üks naine saab elada ja veel õnnelik olla lapsevabana.
Ja kuna mu enda iseloom ka üsna keeruline, olen selline hall hiireke aga samas terav, siis kas leidub meest kes sellega nii harjuks kui praegune mees. Võin ta vihahoos ükskõik kuhu saata (üritan muidugi piiri pidada), tema sellepeale küsib midagi sellist et kas musirull on kuri vms ????♀️????
Lisaks partneriga seonduvale mõtlen, et natuke võiks enne tegeleda emotsioonidega toimetulekuga, sest väike laps tahes-tahtmata tekitab neid ka, pluss võimalik krooniline väsimus jne.
Kui on niisugused kahtlused, siis pigem mitte.
Kindlasti mitte. Kirjelduse järgi ei ole see selline suhe, mida lapse saamine paremaks muudaks või kindlamaks. Tundub aga just see on mehe eesmärk, arvab, et laps seoks sind temaga. Üldse on kummaline, et mees, kellel on juba kaks last, nii hirmsasti järgmise elukaaslasega veel ühte tahab. Sellises olukorras, et mehel on juba lapsed, tavaliselt mehed väga ei kiirusta, et veel lapsi saada. Pigem püüa selgusele jõuda, kas teil koos üldse on tulevikku.
Tehke proovi, las maksab sulle vähemalt aastakese 300 eur/kuus sellist väikest taskuraha. Kui suuteline on, siis on ju kõik ok. Kas mehe lapsed elavad teie juures? Ajab äkki suurperetoetust taga?
Ma ei saaks selle mehega lapsi, sest parim indikaator tulevikuks on minevik. Fakt on see, et see mees on ikkagi kahe lapse kõrvalt naise maha jätnud ja nüüd sina oled see praegune “uus naine”. Kui lapse saaksid, oleksid sa juba peagi “vana naine”, mees leiaks uue ja sinu laps hakkaks koos pool õe ja pool vennaga käima külas uuel naisel. Niiet ei.
Kindlasti sellises olukorras last ei saaks. Usalda oma sisetunnet. Kui teil on juba eelnevalt raskusi olnud, siis lapse tulekuga need ainult teravnevad. Mehe lapsed eelnevast kooselust on varsti teismelised. Siis alles õiged raskused algavad. Kärgpere on ka kõige paremates tingimustes väga keeruline. Vähesed saavad sellega edukalt hakkama. Praegu tundub, et sinu põhiline motivatsioon on kartus, et sa ei leia lahku minnes teist meest. See ei ole hea baas edukaks kärgpereks.
Ma räägin omast kogemusest. Me saime mehega enne lapse saamist hästi läbi. Tema lapsed eelnevast abielust suhtusid minusse neutraalselt. Lahkuminekust oli palju aega möödas. Aga ikkagi on väga raske. Tõelist perekonda ei saa meist kunagi. Hoolimata sellest, et oleme abielus ja suuri riide pole. Ma tundsin ka alguses lastega kohtumisel pinget ja ärevust. See ei olegi üle läinud. Väga raske on kohanduda lastega, kes on kasvatatud täiesti teiste kasvatuspõhimõtete jargi. Ka neil on lahkuminekust haavad. Nad ei soovi elada võõra inimesega koos.
Ma räägin omast kogemusest. Me saime mehega enne lapse saamist hästi läbi. Tema lapsed eelnevast abielust suhtusid minusse neutraalselt. Lahkuminekust oli palju aega möödas. Aga ikkagi on väga raske. Tõelist perekonda ei saa meist kunagi. Hoolimata sellest, et oleme abielus ja suuri riide pole. Ma tundsin ka alguses lastega kohtumisel pinget ja ärevust. See ei olegi üle läinud. Väga raske on kohanduda lastega, kes on kasvatatud täiesti teiste kasvatuspõhimõtete jargi. Ka neil on lahkuminekust haavad. Nad ei soovi elada võõra inimesega koos.
Puhas kuld. Mul on täiesti sama olukord ja tunnen sama, et tõeline perekond see ei ole. Samuti pinge ja ärevus, iga paganama telefonikõne peale, kokkusaamistest rääkimata. Ja teised kasva(tama)tuspõhimõtted. Oma kodus ma neil pähe istuda muidugi ei lase, aga ema poolt ülbust ja ässitamist jätkub. Päris keeruline on viisakaks jääda.
Lisaks tuleb kindlasti selgeks rääkida vara- ja rahasuhted, teha testamendid. Vastasel juhul sina, naine, muudkui panustad ka ühise kodu alla ja kui mehega peaks midagi juhtuma, on neid väljasirutatud käsi ikka palju.
Teemaalgatusest jääb mulje, et naine tegelikult ei tahakski lapsi. Kas saan õigesti aru – emadus pole sinu tulevikuplaanis? No kardad meeste vägivalda ja tõrjutust olgu siis praegune mees või mõni teoreetiline tulevane mees; lisaks enda iseloomu kirjeldad ka “kehvana”, kas oskad ennast isegi emana ette kujutada?.
Kui nii, siis minu meelest on see täiesti normaalne seda lihtsalt nii endale kui mehele tunnistada. Iga naine ei peagi olema ema. Elus on muud vajalikku ja toredat ka teha, kui lapsi kasvatada. Kui mees niiväga lapsi juurde tahab, siis oleks muidugi õiglane seda talle teatada. Tal ehk veel noorust ja jõuaks uue naise leida, kui see on tema jaoks väga oluline teema.
Ja veel üks küsimus millele järgi mõelda: Kas kujutaksid seda praegust paarisuhet ette, kui teil ei tulekski lapsi? Ehk on just see “lapse”-teema teil pingete allikas. Kui selle selgeks räägita, siis oleks ehk hoopis rahulikum edasi (koos) elada.
Laps saa siis kui sa tunned, et selle mehega ma tahan kindlasti lapsi saada. Kui on kõhklused, mingid kartused ja jne, siis ära tee last. Laps muudab ikka kõike ja alguses kindlasti mitte paremuse poole, st ma mõtlen just et elukorraldus muutub täielikult ja kõigil inimestel ei lähe see kohanemine valutult.
Mind tegelikult alati häirib see eelarvamus, et kindlasti jättis mees maha. Mul on ka mitu aastat juba mees, kellel eelmisest abielust 2 last. Ei jätnud tema maha, jättis naine ja mees oli ikka murtud. Nüüd on meil ka ühine laps, kelle saamiseks tuli initsiatiiv minu poolt, mees oli veidi skeptiline ja mäletas seda valu liiga hästi. Kusjuures sellel naisel on nüüdseks pärast nende lahutust juba mitmes mees, me oleme aastaid mehega koos ja abielus, kohtusime aasta pärast nende lahkuminekut. Aga üldiselt, ega kärgperendus midagi väga toredat pole, ja kõlama jäid teemaalgatusest TA kõhklused, kas neil üldse tulevikku on.
-
Ma ei saaks selle mehega lapsi, sest parim indikaator tulevikuks on minevik. Fakt on see, et see mees on ikkagi kahe lapse kõrvalt naise maha jätnud ja nüüd sina oled see praegune “uus naine”. Kui lapse saaksid, oleksid sa juba peagi “vana naine”, mees leiaks uue ja sinu laps hakkaks koos pool õe ja pool vennaga käima külas uuel naisel. Niiet ei.
Kui kahtled, siis ära tee.
Eriti sobilik lapse “tegemise” kohta, aga pädev ka paljudel muudel juhtudel elus.
Lapsi ei tehta sellise mehega, kellest sa pole isegi kindel, et sa elu lõpuni temaga seotud tahad olla (kasvõi lapse kaudu). Ja lapsi ei teha, kui pole isegi kindel, kas sa lapsi üldse tahad! Teatud asjad võiks siiski läbi mõelda.
Kindlasti sellises olukorras last ei saaks. Usalda oma sisetunnet. Kui teil on juba eelnevalt raskusi olnud, siis lapse tulekuga need ainult teravnevad. Mehe lapsed eelnevast kooselust on varsti teismelised. Siis alles õiged raskused algavad. Kärgpere on ka kõige paremates tingimustes väga keeruline. Vähesed saavad sellega edukalt hakkama. Praegu tundub, et sinu põhiline motivatsioon on kartus, et sa ei leia lahku minnes teist meest. See ei ole hea baas edukaks kärgpereks.
Ma räägin omast kogemusest. Me saime mehega enne lapse saamist hästi läbi. Tema lapsed eelnevast abielust suhtusid minusse neutraalselt. Lahkuminekust oli palju aega möödas. Aga ikkagi on väga raske. Tõelist perekonda ei saa meist kunagi. Hoolimata sellest, et oleme abielus ja suuri riide pole. Ma tundsin ka alguses lastega kohtumisel pinget ja ärevust. See ei olegi üle läinud. Väga raske on kohanduda lastega, kes on kasvatatud täiesti teiste kasvatuspõhimõtete jargi. Ka neil on lahkuminekust haavad. Nad ei soovi elada võõra inimesega koos.
Miks laste isa siis oma lapsi erinevate põhimõtete järgi kasvatab?
Kindlasti sellises olukorras last ei saaks. Usalda oma sisetunnet. Kui teil on juba eelnevalt raskusi olnud, siis lapse tulekuga need ainult teravnevad. Mehe lapsed eelnevast kooselust on varsti teismelised. Siis alles õiged raskused algavad. Kärgpere on ka kõige paremates tingimustes väga keeruline. Vähesed saavad sellega edukalt hakkama. Praegu tundub, et sinu põhiline motivatsioon on kartus, et sa ei leia lahku minnes teist meest. See ei ole hea baas edukaks kärgpereks.
Ma räägin omast kogemusest. Me saime mehega enne lapse saamist hästi läbi. Tema lapsed eelnevast abielust suhtusid minusse neutraalselt. Lahkuminekust oli palju aega möödas. Aga ikkagi on väga raske. Tõelist perekonda ei saa meist kunagi. Hoolimata sellest, et oleme abielus ja suuri riide pole. Ma tundsin ka alguses lastega kohtumisel pinget ja ärevust. See ei olegi üle läinud. Väga raske on kohanduda lastega, kes on kasvatatud täiesti teiste kasvatuspõhimõtete jargi. Ka neil on lahkuminekust haavad. Nad ei soovi elada võõra inimesega koos.
Miks laste isa siis oma lapsi erinevate põhimõtete järgi kasvatab?
Sa vist ei oska lugeda. Mehe lapsed varasemast elavad ju oma ema juures ja sellel on hoopis teised kasvatuspõhimõtted kui vastajal.
Kindlasti sellises olukorras last ei saaks. Usalda oma sisetunnet. Kui teil on juba eelnevalt raskusi olnud, siis lapse tulekuga need ainult teravnevad. Mehe lapsed eelnevast kooselust on varsti teismelised. Siis alles õiged raskused algavad. Kärgpere on ka kõige paremates tingimustes väga keeruline. Vähesed saavad sellega edukalt hakkama. Praegu tundub, et sinu põhiline motivatsioon on kartus, et sa ei leia lahku minnes teist meest. See ei ole hea baas edukaks kärgpereks.
Ma räägin omast kogemusest. Me saime mehega enne lapse saamist hästi läbi. Tema lapsed eelnevast abielust suhtusid minusse neutraalselt. Lahkuminekust oli palju aega möödas. Aga ikkagi on väga raske. Tõelist perekonda ei saa meist kunagi. Hoolimata sellest, et oleme abielus ja suuri riide pole. Ma tundsin ka alguses lastega kohtumisel pinget ja ärevust. See ei olegi üle läinud. Väga raske on kohanduda lastega, kes on kasvatatud täiesti teiste kasvatuspõhimõtete jargi. Ka neil on lahkuminekust haavad. Nad ei soovi elada võõra inimesega koos.
Miks laste isa siis oma lapsi erinevate põhimõtete järgi kasvatab?
Sa vist ei oska lugeda. Mehe lapsed varasemast elavad ju oma ema juures ja sellel on hoopis teised kasvatuspõhimõtted kui vastajal.
Mis takistab isal oma lapsi kasvatamast? Miks ta seda lastega koos elades ei teinud? Ka nüüd võib ju pool aega lapsi ise kasvatada.
Lapsed on varasemalt pool aega meil elanud. Nüüd on nad juba täiskasvanud, 18-aastane poiss ja 21-aastane tüdruk. Poiss elab ema juures, tüdruk meil. Erimeelsused on meil nt ekraanide vaatamise osas. Telefonis ja arvutis võivad nad 24h olla. Mu mees on küll ekraanide vastu, aga ta ei keela (kui nooremad olid, siis ta võttis õhtul telefoni ara, ema mitte). Tema seisukoht on, et nad on juba liiga suured keelamiseks. Nii siis vaatavadki nad kogu vaba aja videosid-seriaale või mängivad arvutimänge (sh vannis, süüa tehes jne), v.a. siis, kui me midagi koos teeme.
Saada laps või mitte?
Kui selline küsimus naisel tekib, siis on ju vastus teada. – Loomulikult mitte.
Jääb üle ainult teemaalgatajalt küsida, et MIKS sa ei taha omale leida sellist meest, kellega seda küsimust ei teki?
Jah, sa pead oma mugavustsoonist välja astuma, mehele seda selgitama, et läheme mõlemad oma teed jne. Kas seda kõike on liiga palju?
Siis tiksuge edasi. On nagu on, mees tahab ja sina ei taha. 10a pärast saad teha halateema, et miks ma ometi last ei tahtnud.
