Nutisõltuvus on kui paha haigus, mis algstaadiumis on tihtilugu väga hästi ravitav, aga mida kaugemale on see haigus arenenud, seda keerulisem/radikaalsem on ravi. Tegelikult on see “haigus” ka absoluutselt ennetatav, kui lapsevanemad natukenegi tahet ja oskusi selleks ennetustööks omaksid. Endalegi teadmata loovad lapsevanemad sageli just ise väga soodsad tingimused laste nutisõltuvuse tekkimiseks. Tihtilugu on lapsevanemad ise lastele eeskujuks iseenda nutisõltuvusega ja lapsed ei näe enam oma ema/isa mitte raamatut/ajalehte lugemas vaid nutitelefoni ekraani silitamas. Paljudele lastele pistetakse pihku ekraan, selle asemel, et anda lapsele raamat. Aga eks see olegi valikute küsimus. Ja üks tähelepanek veel, nimelt minu väga suures tutvusringkonnas on mulle silma jäänud, et see “haigus” tabab ka pigem lapsi, kes pärinevad mitte just väga haritud vanematega perekondadest. Ja nutisõltuvusest eriti haaratud on lapsed, kes pärinevad peredest, kus rahaline seisus on küll kõvasti üle keskmise, aga haridustase jällegi jääb alla keskmise. Nii et mina olen igal juhul omad järeldused teinud ning igal nutisõltlasest lapse lapsevanemal tuleks vaadata peeglisse ja sügavalt järele mõelda ning endalt küsida, et miks tema lapsest on saanud nutisõltlane või mida saad sina ära teha selle heaks, et sinu laps nutisõltlaseks ei saaks.
Teema: See erkaan…
Mulle tundub, et enamus lapsi on nutiseadmetes, sest neil on igav. Pole sõpru, pole tegevust…
Tuleb siis leida tegevusi, ringe, laagreid, …
Ringid on aga mitte iga päev ja 2h vaid kestvus. Laager ajutine nähe, nädalake. Tegevusi päeval ei saa otsida,kuna oleme tööl. Jutt pole vaid suvest ega korraks perioodist. Alalist seisust.
Mis sa kogu aeg vaidled vastu? Võta siis 9-aastasele lapsehoidja, kes teda jälgib. Ise olete ju soodustanud teda ekraani-maailma sisenema. 7-aastasele nutikas? Milleks?
Kas teil kodus raamatuid ei ole? Midagi meisterdada, joonistada?
Lõpeks – mis neil Simpsonitel viga on? Jumalast ägedad ja piisava pointiga multikad. Las siis vahib neid. Miks Simpsonid hullemad on, kui YT videod? Miks sa kõike ja enda maitse järgi keelad?
Aga miks laps ei vöiks mängida/videoid vaadata? Liivalosside aeg on enamuselt läbi ja tehnika surub peale, tahad vöi ei. Lapsi ilma ekraanita on siiski väga väike protsent. Ise kardaks rohkem, et laps jääb nii ilma söpradeta, sest millest 9a pöhiliselt räägivad – online mängud ja youtube videod. Aga sinu lapsel pole midagi kaasa öelda. Teised narrivad ja naeravad. Äkki sa jätad oma lapse sedasi hoopis yksikuks ja körvale jäetuks? Internet on tänapäeval lihtsalt nii oluline suhtlus vahend noortele, et seda ei peaks piirama. Las naudib, täiskasvanuna on juba hoopis teised huvid.
just, täiskasvanuna jookseb prillipoe vahet ja ravib/ohjab skolioosi. Ja rääkida ei saa ikka millestki, sest sõnavara ei ole enam ammu, mis lubaks keerulisemat mõtet väljendada.
No just! Näed ise tsiteeritu kirjaoskust: targutab, et kõik on kasulik, aga väikest iseseisvat uuringit näiteks EKI lehele ei suuda teha. Ja selliseid poolharidusega “tarkpäid” on meil lademes.
Fakt on see, et lapsele pistetakse ekraan pihku sellepärast, et nii on kõige mugavam. On mugav vaigistada mitte käituda oskavat last ekraaniga, selliseid näiteid näeb kõikjal söögikohtades, ühistranspordis, üritustel. Lihtsam on rongis istmel aelevat ja igavuse üle vinguvat last “rahustada” telefoniga, kui temaga vestelda. Lihtsam on restoranis mitte käituda oskavat last telefoniga tasalülitada, kui teda keelata ja käitumist õpetada. Seda tehakse titest peale ning selle põhjus on asjaolus, et vanemad ei viitsi lapsega tegeleda. Võibolla on vanem ise ka nutisõltuvuses ja tal ei ole selle kõrvalt silmi-kõrvu lapsele. Lapse segab tema sõltuvust ja sellepärast on vaja ta “vaikseks panna”. Lihtsam vahend – ekraan pihku.
Keeldude seadmine on kahtlemata tüütu ja pingutustnõudev. Lihtsam on lasta minna. Seejuures rahustada ennast jutuga interneti nautimisest noorusest või sellest, et sõbrad kaovad. Või et kõik nii ju teevad või et teisiti pole võimalik või et vanematel on ka oma elu. Me ei tea, milline põlvkond kasvab neist lastest, kes on alustanud nutiga mähkmetest peale. Me ei tea, kuidas mõjutab virtuaalis elamine nende aju. Teada on, et nuti mõjutab olulisel määral käelist arengut (küsi ükskõik milliselt õpetajalt – nad kõik võivad rääkida, kuidas tänapäeva lapsed ei suuda kääregi käes hoida, rääkimata nt heegeldamisest) ja seeläbi ka kõne.
Keegi ütles siin väga õigesti – kui laps on varajases eas nutisõltlane, siis on see vanemate möödalaskmine, tegemata töö, lapsega veetmata aeg. Ükskõik mis põhjusel. Kas siis rumalusest, laiskusest, ülekoormatusest, viitsimatusest või iseenda nutisõltuvusest.
Tegelikult ka, teemaalgataja, tee süda kõvaks ja tõmba laste seadmetesse screentime. Kui asi selles, et oskusi selleks napib, siis ehk mõni tuttav aitab. Aga mina, kes ma poolkodune olen, kiidan seda taevani, sest see kokkulepete tegemine on tore küll, aga peab ka ise kogu aeg siis kella passima ja nagu töödejuhataja olema. Eriti veel 2 lapsega. Mina kasutan seda juba äkki 4 aastat ning selle aja sees on mõni “film pooleli” jäänud küll vaid loetud korrad ehk et vahel haruharva tullakse ilusti paluma, et kas saaks mõne minuti juurde. Kuna neil see nii varajasest ajast, siis nad on harjunud sellega.
Tasub olla ikka väga ettevaatlik selle nutisõltuvusega. Mul endal õepoeg on täielik ekraanisõltlane, nii telefon kui ka arvuti. Vanemad lapsest võitu ei saanud, sama vabandus, aga et ta saab ju vihaseks jne. Nüüd siis tulemus oli selline, et visati koolist välja, 10. klass. Muidu hea peaga, aga ei käinud koolis, mängida oli vaja. Ega vanemad ka kontrollida saanud, hommikul läksid enne teda juba tööle. Ja no ei arva ju, et nii suur poiss võiks veel niimoodi usaldust kuritarvitada. Suvel sai 18-aastaseks, istub kodus, midagi ei tee. Ka nii võib.
Kuidas lapsed enne interneti ja nutitelefoni leiutamist endale ise tegevust suutsid leida?
Minu lapsepõlves polnud ekraane. Telekas oli, aga sealt ei tulnud midagi, ainult õhtuti olid paariks tunniks saated, lastele veelgi vähem.
Kuidas me tegevust suutsime leida? Esiteks vaatasime, mida vanemad teevad – minu vanemad lugesid väga palju, ka mina hakkasin palju lugema. Mida tänapäeva vanemad teevad? Ekraan on katkematult pihus, isegi vetsu ei minda ilma. Telekas käib lakkamatult. Perekoolis kulub tunde.
Vanasti mängisid lapsed õues. Tänapäeval ei ole enam kedagi õues, igaüks on toas ekraani ees.
Lapsele on lihtne öelda, et otsigu omale ise tegevust. Üksiku lapse puhul pole see nii lihtne. Iseendaga ju lauamänge ei mängi, aga arvutis-telefonis võib kõike üksi teha.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
