Mina jään seisukohale, et kui midagi säärast lasteaias juhtub, siis ei tohi olla sellele mitte mingit õigustust. Isegi kui õpetaja pole isiklikult süüdi lapse vigastuses, on tema vastutav. Vastutus tähendabki seda, et klatid juhtunut kuidas saad, antud juhul: annad esmaabi, helistad arstile, helistad emale, lohutad ja putitad last, vabandad ema ees ette ja taha ja tunned ka kolme nädala pärast huvi, kas ja kuidas laps paraneb ja avaldad veel kahetsust. Enamik eestlasi peaks sellist käitumist muidugi lömitamiseks ja arvaks, et see riivab nende eneseuhkust, minu jaoks on see elementaarne kahju- ja kaastunde väljanäitamine. Laps sai ju tõsiselt viga.
Öelda viga saanud lapse emale, et olge õnnelik, et nii õnnelik õnnetus oli ja ärge talle rohkem pikka salli kaela pange on pehmelt öeldes küüniline. Ehmatus, kahju- ja kaastunne, hoolivus, huvi – kus need kõik on? Aga ei, kõigepealt on vaja hakata võimlema, et jumala eest keegi näpuga minu peale ei näitaks ja ei süüdistaks, sitta sest, et laps ohtlikult viga sai. Jäi ellu ju, mis nutate! Kui see pole hoolimatu käitumine, mis siis veel on?
Lasteaed rikkus kogu asja ära asudes vassides kaitsepositsioonile ja eneseõigustusele. Mitu arsti kinnitasid, et tegu oli potentsiaalselt eluohtliku olukorraga ja nad veel õigustavad end? Mina selle ema asemel oleks samamoodi skandaali korraldanud. Õige oleks tuhka pähe raputada, kahetseda, vabandada. Siiralt, sirge seljaga ja otse silma vaadates. Võtta vanematelt vastu kogu nende viha ja sajatused. Miks inimesed ei suuda tunnistada isegi raskete eksimuste puhul, et jah, minu viga? See hoiaks igasugused avalikud kiviloopimised ära ja looks palju parema aluse kõikide konfliktide lahendamisele.
