Ei oska enam midagi mõelda ega teha. Mul on sõbranna, meil mõlemal on 1.5 aastased lapsed. Enne laste saamist saime väga hästi läbi aga nüüd ma tunnen, et ma olen temast lihtsalt väsinud. Peale lapse saamist ei olegi enam muud kui ainult teemad mis on seotud lapsega. Kõik tiirleb ümber lapse ja ma enam ei suuda lihtsalt päevad otsad tema lapsest rääkida. Olen püüdnud tihti juttu mujale viia aga see ei aita. Inimene on justkui ennast ära kaotanud. Muud teemad on unustatud ja põhiliseks on lapse uni, käitumine, areng, tegevused, nunnudus jne. Ma saan aru, et laps ongi nüüd kõige tähtsam aga kas see tähendab, et tõesti millestki muust enam pole rääkida? Mina ise oma lapsest räägin vähe, kui keegi küsib, siis vastan aga üldjuhul on elust ja olust rääkimine palju vabastavam ja värskendavam nn. rutiinist väljas. Ei oska kuidagi viisakalt öelda ka, et kuule, ma tõesti ei suuda vaimselt enam su lapsejutte kuulata.
Teema: Sõbrannal ainult laps
Kas ise hindad ennast heaks sõbrannaks?
Kas mehele minek ja laste sünd ei lõppe sõbrannade kadumisega? Täna õnne, et üldse veel läbi käite. Laps ongi emale tähtsam kui sõbranna. Igas eluetapis on muutused, eks varsti on jälle sõbrannatamine olulisem.
Laps peabki emale tähtsam olema aga kui su elus enam muud ei olegi kui laps, siis olegi kodus oma lapsega. Keegi ei pea päevast päeva kuulama millega su laps hakkama sai, kuidas ta magas jne. Kui muust enam suhelda ei ole, siis on ka jama. Lapse saamisega ei jää ju elu seisma või jääb?
Minu meelest on tõesti normaalne, et mingi aeg 1-2 aastat peale lapse sündi võivad mõtted rohkem perega seotud olla ja sõbrannandus jääbki tahaplaanile.
Mõne aja pärast saate jälle rohkem suhelda sinu… “elust-olust”.
Saada pilt vastu oma lapse potist, ehk saab aru. Aga tegelikult – see läheb üle. Võib võtta aega, aga lõpuks läheb üle. Sõprus peaks olema püsivam kui aasta või mõni. Inimeste eludes on halvemaid aegu ja paremaid. Inimesed ikka räägivad sellest, mis nende eludes hetkel kõige olulisem on. Kui sa oled hea sõbranna, siis kannata ära. Suhtle harvem ja arvesta suheldes, et kuuled ainult lapsest. Kogu lugu.
Ütle siis talle viisakalt ja sõbralikult otse välja, et kuna praegu su enda elu keerleb ka ainult lapse ümber, siis otsid muudest suhtlustest midagi muud. Tahad sellest rutiinist välja pääseda ja rääkida muudest asjadest. Kui kodust välja lähed, ei soovi lasteasjadest rääkida. Sõbrannaga niisama jutustamine muudel teemadel on hea vaheldus lapsega tegelemisele, mille ajal ei tahaks lastest rääkida. Et sul on vaja vaheldust sellest.
Tõenäoliselt su sõbranna üldse ei teagi, et midagi sinu meelest valesti teeb. Tema võib-olla arvab, et on ülitore, et sõbrannaga sama vanad lapsed, olete täpselt samas seisus ja eluetapis ning nii suurepärane kõike arutada ja rääkida. Et kes veel mõistaks paremini, kui samas seisus sõbranna? Võib-olla ta teistega ei taha lapsest rääkida, kuna need ei mõista, huvitu, aga kuna sul sama vana laps, peaksid huvituma ja mõistma?
Ma ei saa aru, miks inimesed nii õelad on. Ilmselgelt pole sa suurem asi sõber. Selle asemel, et viisakalt ja üheselt mõistetavalt ilusti rääkida oma sõbrannaga, teed kuskile Perekooli teema, et lihtsalt niisama vinguda. Midagi see ju ei muuda. Ja siis mõnitad, et saatis potist pildi.
Räägi inimesega! Ja seda saab teha ka mitte solvavalt. Edastadki oma vajaduse ilusasti, et jah, olete küll mõlemad väikse lapse emad, aga oled väsinud sellest ja vajad nii väga muid jututeemasid ja väljundit. Et sooviks võimalikult vähe lastest rääkida. Peaks arusaadav olema.
Vaadates kuidas siin kirjutad, on karta, et lõpuks lihtsalt nähvad, ütled halvasti talle. Ja pärast oled ise hädas, et ühtki sõbrannat enam pole.
Enne oli normaalne inimene. Nüüd saadab pilte oma lapse potist kui laps on sinna häda teinud. Braavo tõesti ????♀️
Noh, ilmselt ta ei olnud normaalne inimene.
Sa lihtsalt ei saanud sellest varem aru, see titt lihtsalt paljastas tema tõelise olemuse.
Tõenäoliselt tal pole mingit haridust, tõenäoliselt pole ka rahuldustpakkuvat tööd, isegi normaalse mehe olemasolu on kahtlane. Tal polegi praegu muud, kui see titt.
Kes teatavasti kasvab juba 20a pärast suureks ja tõmbab kodust minema. Ja ütleb emmele pakaa, emme…
Tõenäoliselt tal pole mingit haridust, tõenäoliselt pole ka rahuldustpakkuvat tööd, isegi normaalse mehe olemasolu on kahtlane.
Mis see töö ja haridus mõjutavad, kui naine lapsepuhkusel kodus istub?
Kui oleks töö või haridus, siis mõtleks neile kodus istudes?
Kammoon, see on nii tavaline, et naised nö ära keeravad, kui laps sünnib. Millest kõigest need meeste vingumised on, kuidas nemad üldse tähelepanu enam ei saa, seks puudub jne. Kõik ainult laste ümber käibki.
Inimene on oma lapsest vaimustuses. Tavaliselt selline ahvivaimustus kestabki kooliminekuni. Siis pole ju “titt” enam nii väike, armas ja abitu.
Sa ei ole ainuke, mina ja minu sõbrannad saime kõik paari aasta jooksul emaks ja tõesti muud juttu enam ei ole, ainult lapsed. Saadame üksteisele laste pilte ja mis nad teevad. Kokku saame siis räägitakse ainult lastest. Vahepeal tegin pikema suhtluspausi, st ei rääkinud kaasa sest ma olin nii väsinud nendest laste teemadest. Proovisin isegi aeg-ajalt muud vestlust alustada aga sinna sõideti kohe jälle nunnu laste pildiga vahele, mida kõik siis kommenteerisid ja oligi mu teema unustatud. Loodame, et varsti saab jälle muudel teemadel ka suhelda.
Mis see töö ja haridus mõjutavad, kui naine lapsepuhkusel kodus istub?
Kui oleks töö või haridus, siis mõtleks neile kodus istudes?
Loomulikult mõjutavad.
Kui Marie Curie sugune naine saab lapse, siis ta planeerib paar aastat selle titega tegeleda, aga pärast teeb kirega oma keemiakatseid edasi.
Ja kes on tavaline Tiina Talumees (kasutasin siin meelega meie tuntud ja andeka moekunstniku nime), mõtleb teisiti.
Ta ei taha sinna “aparaaditehasesse”, kus ta varem tööl oli, tagasi minna.
Ja iga Tiina Talumees ei ole kahjuks Tiina Talumees, kes on normaalselt hull ja andekas ja teeb hoopis mingit oma asja.
Mis on väga edukas.
Aga millest sa siis rääkida tahaksid temaga? Võibolla talle ei meeldi rääkida poliitikast ja päevauudistest. Millest muust siis veel rääkida väikelapse emal, kes ei käigi eriti kuskil ja istub päevad läbi kodus oma lapsega?
Mina näiteks sel perioodil, kui mu elus suurt midagi peale lapse ei toimunud, tihti seltskonnas ei rääkinudki, olingi kuulaja rollis. Sest sõpradega ma mingit poliitikat küll arutada ei viitsi.
Võibolla on su enda jutud temale igavad? No näiteks, kui sul on hoidjaid kamalaga võtta, et käid muudkui väljas, aga tema ei viitsi sinu peojutte kuulata, sest on välja kasvanud sellest? Või millest sa tahaksid temaga rääkida?
Sa vist ei saa postituse mõttest aru. Kui mõtted perega on, siis ära ripugi sõbranna küljes vaid olegi oma perega ja aja oma pere asju. Antud olukorras kutsub inimene ise kohvikutesse, spaasse, jalutama aga iga ettevõtmine sisaldabki ainult last!
Kuna mul meediumi võimed puuduvad, siis tõesti ei lugenud teemaalgatusest välja, et seda lapsejuttu kohvikutes ja spaas käite ajamas.
Täpsustuse peale võib aga elavalt ette kujutada, kuidas istute seal aurusaunas ja üks “sõbranna” muudkui vahutab oma põngerjast, teine kuulab vaikides, suutmata välja öelda, et räägime millestki muust. Päris vahva paar!
Lohutagu sind teadmine, et minu sõbranna rääkis iga kord kui nägime, kui siga mees temal on ja seda 5 aastat enne ja 5 aastat peale lahutust. Iga kord tuli teemaks (eks)mehe personaalküsimus, kõik lood oli 100x ära leierdatud ja kõik katsed juhtida jutt millelegi teisele luhtus, et ikka ja jälle jõudis teema keerata mehele. viimaks ütlesin kohe – täna me Rainerit EI RÄÄGI! Solvus, et temal on vaja endast välja rääkida, ütlesin aga miks mina pean olema juba 10 aastat see , kes seda kõike kuulab. Nagu selline fanatism oli temast rääkida.
Aga on naisi, kes arvavad, et sünnitamine on selline väga haruldane asi ja ainult nemad on suutnud sellise ime korda saata, tegelikult on enamikul naistel laps, isegi mitu last.
viimaks ütlesin kohe – täna me Rainerit EI RÄÄGI! Solvus, et temal on vaja endast välja rääkida, ütlesin aga miks mina pean olema juba 10 aastat see , kes seda kõike kuulab.
Aga sa ju ei pead?
Kes seda Raineri jura kuulama peab?
Aga naised vist peavad, sest sõbrannade leidmine teatud east alates on neile raskendatud…
Kui see nii ei ole, siis kõik võivad siit alates vaielda. Ma ei pea ju mingit uut teemat tegema….
Minul oli samuti esimesed poolteist aastat nii, et elus suurt muud ei toimunudki kui ainult laps. Laps magas väga kehvasti, seega polnud jaksu ega tahtmist hobidega tegeleda, mees töötas tol ajal kodust eemal, seega ei saanud lapse osas palju aidata. Sõbrannad küll ei kurtnud, et ma ainult lapsest räägin (püüdsin end ka teadlikult tagasi hoida), aga ise sain aru, et mul muid mõtteid ei olegi enam.
Suur oli mu kergendus kui ühel hetkel hakkas laps hästi magama, puhanuna olin hoopis teine inimene, huvitatud kõigest, tahtmist täis, hobid tulid kohe tagasi. Mees oli jälle igapäevaselt olemas, käis kodu lähedal tööl ja aitas vabal ajal palju lapsega. Elu muutus kardinaalselt ja võin terve õhtu sõbrannadega jutustada ilma, et laps meeldegi tuleks või temast hetkekski rääkima peaks.
Tahan lihtsalt seda öelda, et lapsekesksus ei ole tingimata valik, vaid lihtsalt mööduv etapp. Iga laps on erinev, mõni väga nõudlik ja aktiivne (nagu mul), teine väga rahulik, kelle kõrvalt saab palju tehtud ja julgelt kõikjal käidud. Aga kõik lapsed kasvavad ja “oma elu” tuleb ühel hetkel tagasi.
Hmm, kui mul lapsed väikesed olid, siis ma teadlikult püüdsin vältida liigset lastest rääkimist inimestega, kellel väikesi lapsi polnud. Aga nende puhul, kellel olid sama vanad lapsed kui mul, poleks ma tõesti osanud arvata, et neid laste teemad samavõrd ei huvita kui mind. Iseasi, et lastest rääkimime peaks sisaldama ikka ka kuulamist ja vastastikust arutelu, mitte ainult ühepoolset sädistamist oma lapsest.
Mina ise olin laste selles vanuses samasugune. Lapsed (järjestikused) olid väga oodatud ja pika üritamise ajal mõtlesin korduvalt, et kui mul lõpuks õnnestub emaks saada, siis võtan kohe selle aja, et pühenduda natuke aega puhtalt uuele rollile. Ja umbes nii ta ongi, et esimesed paar aastat võiks väikesel inimesehakatisel ideaalis ema suurema osa ajast kõrval olla. Jah, elu teeb loomulikult oma korrektiivid ja kui ikka naine tunneb, et ta tahab ennast ka mujal teostada juba paari kuu möödudes sünnitusest, siis pole see minu asi. Aga juhul, kui naisel on võimalik ja tema ise ka tahab, no las ta siis pühendub selle 1,5 aastakest pealegi oma lapsele! Las ta imetleb oma last, las ta paneb hoolega kirja lapse esimeste sammude kuupäeva ja kellaaja, esimesed sõnad, naljakad ütlemised jms. Me ei räägi ju 10-aastase lapse kõrval päevade viisi passimisest ega temast lakkamatult rääkimisest – jutt on 1,5aastasest ometi. 1,5 aastat on inimelus kaduvväike aeg, tööelus kulub see poolteist aastat uude ametisse sisse elamiseks.
Eks inimene räägib ikka sellest, mis teda kõnetab. Mõni patrab lakkamatult oma tööst, ega sedagi alati väga huvitav kuulata pole. Kui mõni naine on otsustanud oma elust 1,5 aastat pühendada lapsele, las ta siis olla. Võta sõbranna jutte rahulikult – suure tõenäosusega hakkab ta juba mõne aasta pärast rääkima sulle hoopis oma tööst.
Pigem on probleem selles, et lapsed vajavad vanema huvi enda vastu ja toetust mitte ainult üheaastasena, vaid ka hiljem. Väikelaste emad jälgivad kullipilgul, kellega nende laps mängib ja et nende laps toituks ainult mahetalu porganditest ja ainult ökomahladest, ent juba kooli minnes soetab laps endale oma tutvuskonna ning hakkab poest ostma krõpse ja limpsi, loobudes isegi koolilõunast. Jah, eks vanematel olegi raske teha multitaskingut ja tööelus osalemise kõrvalt osaleda ka 18 aastat kestval lapse kasvatamisel, kuid ikkagi.
Me just käisime nv ühel juubelil. Enne leppisime mehega kokku, et ei mingeid lasteteemasid; täiesti meie õhtu! Ja mis juhtus… Kõigepealt oli peopereinaine veidi solvunud, et me lapsi kaasa ei võtnud (tal lapsi pole) ja siis tahtsid meie lauanaabrid terve õhtu lastest rääkida… Me muudkui mehega üritasime teemat vahetada, aga jutt jõudis nende abiga ikka ja jälle tagasi. Meie üllatuseks. Nende lapsed on juba peaaegu teismelised, meil ei käi isegi lasteaias veel…
Et niipidi saab ka 😛
See läheb tal mööda, tavaliselt siis, kui jälle tööle minnakse ja laps lasteaeda, siis tekib ka naisel uuesti tahtmine mingit oma elu ka elada. Paljudega on nii, et kuni lapsega veel kodus ollakse, siis on laps tähelepanu keskpunktis. Kui sõbranna on sinu jaoks oluline, siis jätka suhtlust, eriti kui on pikaaegne ja hea sõbranna. Kirjeldad muidugi seda kõike veidi imelikult, kui teil on mõlemal 1,5-aastased lapsed, siis võib-olla sõbrannale tundubki, et nüüd on teil suur ühine teema. Jätke lapsed isade hoida ja tehke midagi lastevälist koos vahelduseks, enne lepite kokku, et lastest ei räägi ka, et ongi aeg iseendale. See silmaklappidega olek, et tähtis on ainult laps, ei jää reeglina püsima. Kasvatakse välja ka emana 😀
Mul on endal mitu sellist tuttavat, kes lapse esimestel eluaastatel on ainult lapsele keskendunud, muud nagu polekski. Aga vähehaaval see taandub, laps kasvab, tuleb endal töö-hobid jmt elu tagasi. Ka kõige innukamad oma lastest rääkijad on ammu maha rahunenud.
Noh on ka täiest ärakanastujaid kelle juttude põhisisu muutub kohe peale sünnitust teemaks MINU LAPS ja iga tema pisikene liigutus. Esimene
1,
2.
3.
jne.
Lasteaia aegadel külvatakse kõik huvilised ja huvitud üle oma laste joonistuse ja muu “kõrge kunstiväärtusega” taiestega. Koolis tegelevad viimane kui üks tema tibukese pideva kiusamisega ja keegi ei märka tema erakordet andekust igas liigutuses. Eriti kohutavaks muutub selline teema kui tegu on veidi vanemate lapsevanematega kel see ainuke laps on maailmaime ja sellele vastavalt kõik tema teod ja ütlused.
Igale inimesele peaks ikka kõige tähtsam olema tema ise, seejärel kaaslane ka siis laps. Sest kui enda eest ei hoolitse ta, kaaslasega puudub harmooniline ja hea suhe, on selles koosluses ka laps õnnetu.
Mina ise olin laste selles vanuses samasugune. Lapsed (järjestikused) olid väga oodatud ja pika üritamise ajal mõtlesin korduvalt, et kui mul lõpuks õnnestub emaks saada, siis võtan kohe selle aja, et pühenduda natuke aega puhtalt uuele rollile. Ja umbes nii ta ongi, et esimesed paar aastat võiks väikesel inimesehakatisel ideaalis ema suurema osa ajast kõrval olla. Jah, elu teeb loomulikult oma korrektiivid ja kui ikka naine tunneb, et ta tahab ennast ka mujal teostada juba paari kuu möödudes sünnitusest, siis pole see minu asi. Aga juhul, kui naisel on võimalik ja tema ise ka tahab, no las ta siis pühendub selle 1,5 aastakest pealegi oma lapsele! Las ta imetleb oma last, las ta paneb hoolega kirja lapse esimeste sammude kuupäeva ja kellaaja, esimesed sõnad, naljakad ütlemised jms. Me ei räägi ju 10-aastase lapse kõrval päevade viisi passimisest ega temast lakkamatult rääkimisest – jutt on 1,5aastasest ometi. 1,5 aastat on inimelus kaduvväike aeg, tööelus kulub see poolteist aastat uude ametisse sisse elamiseks.
Eks inimene räägib ikka sellest, mis teda kõnetab. Mõni patrab lakkamatult oma tööst, ega sedagi alati väga huvitav kuulata pole. Kui mõni naine on otsustanud oma elust 1,5 aastat pühendada lapsele, las ta siis olla. Võta sõbranna jutte rahulikult – suure tõenäosusega hakkab ta juba mõne aasta pärast rääkima sulle hoopis oma tööst.
Pigem on probleem selles, et lapsed vajavad vanema huvi enda vastu ja toetust mitte ainult üheaastasena, vaid ka hiljem. Väikelaste emad jälgivad kullipilgul, kellega nende laps mängib ja et nende laps toituks ainult mahetalu porganditest ja ainult ökomahladest, ent juba kooli minnes soetab laps endale oma tutvuskonna ning hakkab poest ostma krõpse ja limpsi, loobudes isegi koolilõunast. Jah, eks vanematel olegi raske teha multitaskingut ja tööelus osalemise kõrvalt osaleda ka 18 aastat kestval lapse kasvatamisel, kuid ikkagi.
Mul ka osad tuttavad 1,5 a vahutavad oma lapsest, siis on emapalk otsas ja see mammandus end kah ammendanud ja hoopis muud huvid ja jutud. Et siis kannatlikku meelt, saab varsti taas kolleege klatshida, mehi kiruda, riideid koos valida jne
