Teema: Sohilaps ja pidu

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]… Ise elasin teismelisena oma päritolu rängalt üle, kui hakkasin aru saama, millised on minu sünni tagamaad ja mida see täiskasvanute maailmas tähendab…[/tsitaat]

elad vist mingis paraleelse reaalsuses, wtf mida see siis sinu arvates täiskasvanute maailmas tähendab??? mitte s..gi ei tähenda, oled samasugune inimene nagu kõik teised ja oma isa laps kah. saa üle juba, usu mind see alaväärsuskompleks on ainult sinu enda peas….

Mina vist ei lähekski sinu nahas olles sellele peole. Sa ei kuulu ju tegelikult sinna, milleks see näiline etendus siis?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen oma isa abieluvälisest suhtest sündinud laps. Isa on mind omaks tunnistanud ja mu elus osalenud, nii palju kui sellises olukorras saab, ometi on aga kõik osapooled olnud häiritud ja haavunud. See on paratamatu. Mul on ka kaks poolõde, üks ei ole mind kunagi sallima hakanud, teisega hakkasine suhtlema, kui saime täiskasvanuks, kuid lähedased ei ole. Ise elasin teismelisena oma päritolu rängalt üle, kui hakkasin aru saama, millised on minu sünni tagamaad ja mida see täiskasvanute maailmas tähendab. Tunded olid vastuolulised: vihkasin ennast, et sohilaps olen, tundsin süümepiinu isa pere ees, olin solvunud isa peale, et ta mu elus nii vähe osaleb, elu peale, et mul päris peret ei ole jne.
Nüüd on mul oma pere ja halbade tunnetega olen rahu teinud. Isaga saame kokku mõned korrad aastas ja suhted tunduvad nagu igal teisel täiskasvanud tütrel isaga. Mitte väga lähedased, aga normaalselt head.
Nüüd aga tuleb kahe nädala pärast isa 60. juubel, mida ta peab üsna suurejooneliselt. Ja teatas, et tahab, et kõik tema kolm tütart ta juubelil kõne peaks. Minule on see aga väga vastumeelne. Esiteks ei meeldi mulle üldse avalikult kõneleda. Teiseks ei ole see minu maitse, kui juubelid on nagu kõnekoosolekud, õõnes tunne jääb, nagu matustel oleks. Nendest põhjustest saaksin üle, ei ole ju minu pidu, et oma maitse järgi teha. Kolmas põhjus on aga kõige kaalukam: ma ei tunneks end kogu rahva ees poolõdedega reas võrdsena. Kõik ju teavad, et olen sohilaps. Kuigi vanemate patte laste kaela ei saa nuhelda ja mina selles ju otseselt süüdi ei ole, siis imelik oleks ikka. Nagu ma ise tahaks end jube tähtsaks teha, nagu ma ise läheks võrdsust nõudma. See näiline võrdsus just tekitab mu sees ebavõrdsust. Seal on ta naine, sugulased, kõik, kellel selle teemaga seoses on okkaid hinges, ma ei taha nende ees esineda. Ja neljandaks, mida on mul öelda. Ma olen tänulik oma isale, et ta minust on hoolinud, see on siiras, ma hindan teda inimesena, see on siiras, aga rääkida sellest kõigest nii, et valusaid punkte ei puuduta, ei oleks enam siiras. Isast ja isa elust rääkida oleks imelik, sest olen temaga koos olnud palju vähem kui teised lapsed. Tekib küsimus, miks mina just räägin. Enda suhtest isaga rääkida oleks ka imelik, sest rasketest asjadest sellises kohas ei räägi ja ainult head rääkides oleks see liiga ümmargune jutt stiilis keisri uued riided.
Hea meelega loeks ma vaid mõne sümboolse luuletuse, ütleks mõne üldise ilusa mõtte, mis mind ja isa otseselt ei puuduta, aga ei, isa tahab, et kogu tema elu kajastus oleks kolme tütre vahel ära jagatud.
Kui ma seda kõike aga isale selgitada püüaks, arvan, et ta saaks valesti aru. Ta arvaks, et ma olen solvunud, et ma probleemitsen, et saagu ma juba üle, et tema tahab ju ainult kõige paremat, et lapsi võrdseks peab. See ongi ilus, et peab! Aga ka tundeid mängu segamata tunnen, et mu kõne lihtsalt ei oleks sobilik. Häiriks sugulasi ja teeks nõutuks mind.
Mida teie arvate?[/tsitaat]

Sina pole kuidagi süüdi oma vanemate tegudes ja isa perekonnast on alatu sind vihata või ja halvasti kohelda.

Samas naisena ei annaks kunagi oma mehele andeks kõrvalsuhtest sündinud last, sellega oleks kooselu läbi. Huvitav, miks see naine üldse andestas?

Kõnepidamist ei saa ju ometi käskida. Kirjutasid, et sa oleksid valmis lugema mõne sobiva luuletuse, ütlema mõne ilusa mõtte, aga isale see ei sobi? Tema tahab, et kõik ta kolm tütart peaksid paatosest väriseval häälel mingi pika kõne maha, kus kajastuks terve tema elulugu.

Vabandust, aga minu jaoks on see halva maitse tunnus. Esiteks need pikad kõned ja teiseks sunniviisilisus. Arvan, et sul on iseenesest õigus seal seista – sa ju oled siiski tema laps, mis siis et mitteabieluline. Aga sundida sind sinna rahva ette minema ja oma isa elu lahkama-heietama hakata, milleks?

See, et sa ise ennast sohilapseks nimetad, räägib madalast enesehinnangust. Tundud olevat muidu arukas inimene, niiet soovitan sul minevikust juba ükskord üle saada. Teedki seda mida SINA soovid, isa ei pea sulle kõne suhtes küll mingeid ettekirjutusi tegema.

See, et sa ise ennast sohilapseks nimetad, räägib madalast enesehinnangust. Tundud olevat muidu arukas inimene, niiet soovitan sul minevikust juba ükskord üle saada. Teedki seda mida SINA soovid, isa ei pea sulle kõne suhtes küll mingeid ettekirjutusi tegema.

Ära kutsu end sohilapseks. Vaevalt, et kõik vaatavad sind ja mõtlevad, et oi näe, seal kõnnib sohilaps!

Mina sinu asemel näitaksin kõigile,et oled tubli ja tore inimene ning läheksin kindlasti sinna peole ja peaksin kõne.Kõnes ütleksid,et sul on hea meel,et su isa on ümbritsenud nii head ja toredad inimesed.Et oled tänulik tema naisele ja oma kahele õele,et nad on su isal alati olemas olnud.Ja oled tänulik oma isale,et ta on olnud suurepärane isa oma kolmele tütrele.

Isegi kui sa tegelikult nii ei mõtle, jätad sa vähemalt teistele mulje, et sa nii arvad. Ja olgem ausad, kui teised sinust paremini arvavad, hakkad ka ise end paremini tundma.

Ja kui oled otsustanud minna anna perekoolikatele ka teada kuidas läks 😉

21. sajandil on täiskasvanuks saanud inimesed, kelle sündimise ajal piiramatut kõik-kõigiga igal ajal lapsi ei teinud ja ei saanud. Loomulikult on 21.sajandil olemas ja veel käibel väljend sohilaps. 22- sajandiks on ilmselt mingi eriväljend nende kohta, kes eristuvad massist abielust sündinutena.

Esiteks räägi kõik see jutt isale ära.
Teiseks, ära mine sellele juubelile – ei saa sa sealt muud kui ebameeldivusi. See olukord on ebameeldiv kõigi jaoks ja vägisi seda meeldivaks muuta pole võimalik. Kui ausat põhjust öelda ei julge siis ütle, et kõht oli korrast ära vms.

Mina läheks, isa pärast. Tühja need ülejäänud sugulased. Isa on sind tunnistanud ja sinust hoolinud. Peaks ilusa kõne, kus on need head kokkupuutepunktid isaga.
Igas suhtes on head ja halba. Samamoodi vaevalt nendel \”päristütardel\” oma isaga ainult positiivseid kogemusi on. Aga isa sünnipäeval tuleb keskenduda positiivsele. Minul näiteks ka on oma armsate vanematega valusaid kogemusi, mida ma sünnipäevakõnes kindlasti ei puudutaks.
Kui sa tunned, et teema on nii valus ja sa ei suuda sellest üle olla, siis ma ei läheks üldse sünnale.

Mina olen oma vanemate abielust sündinud laps, aga tunnen täpselt sama, mida sina.
Mul on vanematega seoses nii palju valusaid asju ja mälestusi, millest ei tohi rääkida, aga mis teevad haiget. Mingit siirast tänukõnet ema või isa juubelil ei suudaks ma iial pidada. Ja teeselda ning head tütrenägu teha, nagu minult oodatakse, ma ka ei taha.

Vanemad ilmselt on meie pere minevikuprobleemidest üle saanud ja ei taha neist rääkida. Nende jaoks ongi kõik hästi ja neil pole vajadust minevikust rääkida.
Aga minu jaoks on valusad teemad läbi rääkimata ja teevad jätkuvalt haiget. On ebaõiglane, et need 2 inimest, kelle valikud on mulle nii palju haiget teinud, teevad nüüd head nägu ja sunnivad mind seda mängu kaasa mängima.
Ma suhtlen oma vanematega ja teen head nägu, aga see juubelikõne oleks minu jaoks liig. Ma ei pea oma vanemate tujusid täitma, sest ega nemad minu ja mu tunnetega ka ei arvestanud.
Seega jääks see kõne minust igal juhul pidamata. Juubelile ma läheksin ja mõne sümboolse luuletuse lugemine on väga hea mõte. Aga mingi silmakirjalik ja võlts tänukõne – ei iial.

WAU, milline võimalus! Loomulikult sa pead selle kõne! Oled sa laps kunagi kuulnud ütlust: \” Igal Oinal on oma mihklipäev…\” Nüüd olgu sinu isa Mihklipäev. Sa tõused püsti, ja ütledki täpselt seda, mida sa tunned, lühidalt- Tänan, et sa mind valmis tegid, kuid kas sa tead, kui palju ma sind igatsenud olen! Las vanamees tunneb ka natukene süümepiinu, ausalt. Mõtleb, et nüüd istub nagu kõvem Äss laua taga…ptyi!

Sul on ome pere, mõtle, kui sinu mees teeks sulle sellise \”kingituse\”!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ka minu isal on abieluväline laps. Ma ei tunnista teda mitte iial. Ta ei ole minu jaoks mitte keegi. See, et mul on temaga isa poolt antud veri, ei tähenda, et ta on minu õde! Kui ta ilmuks isa juubelile, tõuseksin püsti ja kõnniksin minema. Lapsik küll, aga tunneksin ennast solvatuna. Ei kujuta ette, mida ema veel tundma peaks. [/tsitaat]

Aga mida see laps tundma peab? Väga vabalt oleks võinud hoopis sina see sohilaps olla. Kui keegi su hukkamõistu väärib, siis ikka isa.

Mina saan nii aru, et sinu ja isa suhetes on palju valusaid ja mahavaikitud probleeme. Ja selle asemel, et ebamugavatel teemadel rääkida ja võibolla isegi andeks paluda, teeb isa head nägu ja sunnib tütart ka seda kaasa tegema.
Ei, sa ei pea sellega kaasa minema. Sa ei pea põdema selle pärast, et oled abieluväline laps, aga sa ei pea ka oma tundeid alla suruma ja vanemate mänge kaasa tegema.
Ütlegi isale ausalt, et sa ei taha tema juubelil kõnet pidada, kuna oled sohilaps (karm sõna, aga las ta kuuleb) ja sa ei taha sellest juubelikülalistele rääkida. Rääkimata jätta, mis tunne on sohilaps olla, oleks naeruväärne. Kõik ju teavad, et teie peres on sellised pikantsed suhted.

Võibolla saate isaga lõpuks need asjad selgeks räägitud?

Huvitav, kas su isa tahab oma 60ndal juubelil ennast eriti vägeva mehena näidata? Et vaat kus ma olin alles mees, jaksasin mitut naist pidada ja lapsi teha? Ja näe, kõik mu naised ja tütred tohutult austavad ja armastavad mind, peavad minu auks kõnesid ja puha.
Su isa on omast arust mingi eriline alfaisane või mida? Kui tal oleks 3 poega, need ei läheks elu sees sellise jamaga kaasa.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Väga vabalt oleks võinud hoopis sina see sohilaps olla. [/tsitaat]
Pole küll see kägu, aga samas olukorras. Ja mina poleks mingil juhul sohilaps olla saanud, sest minu ema poleks iial abielumeestega rigi aelenud.