Ma olen advokaat ja võin öelda, et kui sinu mureks on see, et isa võib hakata nõudma 50/50 suhtluskorda, siis selle vastu ei saa sind küll mitte keegi kaitsta. Kui isa tahab, siis ta sellise nõude ka esitab. Ükski jurist seda takistada ei saa. Elatis ja suhtluskord on aga siiski erinevad asjad, mida lahendatakse erinevates menetlustes. Seega, kui sina nõuad elatist, siis lapse isa ei saa samas menetluses nõuda suhtluskorra kindlaksmääramist. Mis puudutab juriste, siis kuna juristiks olemiseks ei pea olema isegi õigusalast haridust, on juristide tase äärimiselt ebaühtlane. Mõni oskab tööd teha, mõni mitte. Kui eesmärk on kindlapeale välja minna, siis soovitan vaadata perekonnaõigusele spetsialiseerunud advokaate. Kuigi minu isiklik arvamus on, et elatise nõudmiseks pole esindajat otsesest vaja.
Ehk oskaksite soovitada mõnd juristi, kes on spetsialiseerunud perekonnaõigustele? Sooviksin enne kui üldse tegutsema hakata konsulteerida põhjalikult ja siis läbi esindaja anda kohtusse elatise nõue. Hiljem sama juristiga vajadusel hakata vaidlema ka suhtluskorra eest.
Ja nendele kõikidele, kes siin hukka üritavad mõista.. Kas teie arvates on see tõesti okei, kui isa nõuab 50/50 elamiskorda AINULT sellepärast, et pääseda maksmisest? Kui kõik kulud pean ikka mina kandma? Või siis lähevad kohtuga ka kulud võrdsesse jaotusesse, aga elamine ikka 50/50 et mulle kätte maksta?
Pole ma iial keelanud isal lapsega kohtumast ja ei plaani seda kunagi ka teha. Selline elukorraldus nagu praegu, on sündinud vastastikusel kokkuleppel ja mõlema poole nõusolekul. Ent kui ma sentigi raha peaks küsima, siis see riivab “härra” põhimõtet- mulle sentigi raha ei maksa (olgugi et lapse jaoks). Ja kui ma julgen nõuda, siis nui neljaks, lapse ta võtab 50/50 endale.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 14.10 15:30; 14.10 15:57; 14.10 22:52;
