Ei saa sellest spaatamise fenomenist absoluutselt aru. Käin spordiklubis, mille üks osa on spa ja vahetevahel põikan sealt massaazhitoru juurest läbi basseinis, aga isegi sauna lähen parem sinna naiste dushiruumi omasse. Ei saa aru, mis huvi on päevadeks tulla sinna vette ligunema. Ja veel ööbima ka. Ööbida on ikka mugavam oma kodus. Mul tõesti asub kodu 1 km kaugusel suurest spast, aga noh..kaugemale küll kuskile seda teenust nautima minna ei viitsi. Massazhi lasen teha hoopis isiklikul massööril, mitte nendel amatöörlikel tädidel, kes seda konveiermeetodil seal teevad. Arusaamatu see spaakultuur täiesti.
Eks jah, mõnda asja ongi raske mõista, et miks üks eelistab üht ja teine teist. Ise olen spaade osas see vahepealne – mõnikord ei meeldi see veekeskuse/spaa märg ja võõraid täis keskkond üldse, aga teinekord on suur igatsus ja naudin ka kohapeal täiega. Püüan siis vastata, et miks – kodus mul sauna pole, seega ka saunatamine on selles osas eksklusiivne tegevus mu jaoks. Karastamine pakub rõõmu, st sauna ja jaheda basseini vaheldus. Tavabasseinist läbi käimine annab mõnusa liikumisvõimaluse (hetkel ei käi nt basseiniga spordiklubis). Omas kodus on hea ööbida küll, aga eks psühholoogiliselt on end puhkuserežiimile lülitada lihtsam ikka mujal keskkonnas. Kodus ju ikka näed, et võiks prügi välja viia, pesumasina tööle panna, siit koristada, süüa teha ja nõusid pesta jne, raskem on paigal olla ja puhkamiseks-logelemiseks aega võtta. Hotellis võimalust oma igapäevatöid teha pole ja keskendudki muule. Ja eks see ole ikka mõnus ka, kui saunatamisest ja ligunemisest pehmena saab otse pehmete linade vahele minna ja kas või kohe magama jääda.
