Teema: sotsiopaat peres

Kas siis ravist pole üldse kasu olnud? Või pole vajalikuks pidnud ravida?

Soovitaksin läbi mõelda, kas sotsiopaatne käitumine on üldse primaarne, st et kas tegemist on vastava isksushäirega. Oluliselt suurem on tõenäosus (kuigi muidugi mitte tingimata), et tegu on sekundaarse nähtusega, st sotsiopaatne käitumine on tingitud mingist muust põhjusest. Sinu nappide näidete põhjal pakuksin esimesena välja narko (ka kanep, ei ole see “süütu” midagi”, või mõni vaid ühekordselt tarbitud tundmatu tablett/vedelik), mängusõltuvus, pornosõltuvus jms. Samuti võivad olla põhipõhjuseks muud isiksushäired või ka vaimuhaigused, 19 on just paras iga mil need avalduma hakkavad. Võimalikud on ka neuroloogilised häired (ajukahjustused mistahes viisil), raskemetallimürgistused, muud mürgistused jne.
Ja muidugi, lõpuks võib loomulikult olla sotsiopaatne isiksushäire ise algpõhjus ehk primaarne. Aga enne tuleks kaaluda ka muid variante.
Aidata kahjuks ei oska, kuna lähedalt pole sellega kokku puutunud. Soovitaks ikkagi alustuseks vaadata üle, kas pole tegemist sõltuvustest tingitud sotsiopaatilise käiumisega. Tunnen väga kaasa, sul ei saa kerge olema. Ühel hetkel võib olla õigem lasta tal minna – tavaliselt paranevad suhted perega oluliselt, kui nendega igapäevaselt koos ei elata. Ta on ju tegelikult suur juba, valmis pesast välja lendama.

pakun bipolaarsust. need ka ühel hetkel väga toredad ja sõbralikud, teisel hetkel tõmblevad vahusena ärritusest.

Jumal, millised diagnoosid.

Asjaolu, et ei sina ega pereliikmed ei meeldi poisile, ei tee tast sotsipaati. Ta on hetkel lõksus ja peab oma elu lihtsalt kuidagi välja kannatama. Muud midagi.

See on noore elus kohutavalt raske aeg. Kõigepealt hakkab pihta enese eest vastutamine, saab aru, et nüüd algab aeg, kus keegi enam otseselt ei aita, ise tuleb end ülal hakata pidama, vastutus võtta, otsused teha. Raha ei tule kui käe välja sirutad ja ütled, et “sinna on niipalju vaja ja tänna naapalju”. Kanep on ka väga tõenäoline võimalus, see hävitab organismi võime ise õnnehormoone toota, tekitab meeleolukõikumisi, vererõhu kõrgenemist, paha tuju, huvipuudust kõige vastu, lausa psühhoosi. Kohutavalt raske, aga ega aidata eriti saa. Tasub proovida usaldust tekitada rääkimisega, aga ega kui ei räägi, ei räägi, vägisi ei sunni. Väljakolimine aitab küll veidi, siis saab natuke juba näidata rohkem, et toetad ja armastad, kui pakud abi ja kutsud koju. Kodus elades on veel raskem.

Sinu kirjeldatud käitumine ei eelda mingit psühhiaatrilist haigust. Käitusin ise teismelisena samamoodi.
PS. Sõna “sotsiopaat” kasutatakse liiga tihti ja vales tähenduses. Sotsiopaate on vaid marginaalne osa ühiskonnast. Vähetõenäoline, et ta sellise diagnoosi saaks.

Ulme

#3168879:

Kas kellegi peres on sotsiopaadi tunnustega liikmeid ja kuidas hakkama saate? Poeg on 19 ja manipuleerimine, valetamine, süttimine- need on võimendunud. Meeleolu on kohutavalt kõikuv. Tal on probleeme lubadustest kinni pidamisega, kooliga. Ta on kohutavalt tige pereliikmete peale. Rääkimine on võimatu, ta lihtsalt ei suhtle. Tänan nõuannete eest.

Mul pole küll veel teismelisi lapsi, aga mäletan veel omaenda ja õdede teismeiga ning samuti on mu abikaasa tütar puberteedieas. Sinu üpris üldsõnalise kirjelduse peale mina küll last sotsiopaadiks ei tembeldaks – kas sa ei karda, et eelarvamuste ning halvustamisega rikud võimaluse oma pojani pääseda. Proovi olla avatud meelega ning poja käitumist nii vähe kui võimalik isiklikult võtta. Lihtne öelda, ma tean, aga teismelistel ongi ju tunde- ja pahameelepurskeid, probleeme kooli ja käitumisega. Ma ise läbisin teismeea suhteliselt valutult (no võibolla mu ema arvaks teisiti :), aga mu õde oli ka mõnda aega täitsa kontrollimatu: karjus kõigi peale, käis vihkava pilguga ringi, tegi poppi, valetas, isegi varastas. No täitsa pööras ära, kui nii pole liiga karm öelda. Aga nüüd on kõige parem ja lahkem inimene üldse, õnnelikus abielus noor ema. Ja mu teismeline kasutütar teeb ka vahest oma mõtlematute “süttimistega” haiget, jätabki sellise mulje, et vihkab meid ning enam kunagi suhelda ei taha. Aga näe, nüüd jälle kõik korras. Nii et mina soovitan lihtsalt olemas olla ning vähemasti püüda suhelda ja ühiseid tegevusi leida. Kindlasti ära anna talle pidevalt mõista, kui halb ja talumatu ta käitumine on; isegi kui see nii ongi, on tal vaja tunda, et sina oled tema poolt. Muidu ei jäägi talle muud, kui halba mõju avaldavad sõbrad ja võibolla ka mingit liiki meelemürgid (sest selles vanuses kipub see nii minema). Loodame parimat!! Jaksu sulle!

Ma pakuks et unereziim on täiesti paigast a la öösel üleval – magab poole päevani sööb esimest korda kella 16 ajal. Samuti toitub kehvasti- ebaregulaarselt, süsivesikuterikkalt, krõpsudest, saiast. Vahele liha. Keha ja hormoonid lähevad nii pikaajaliselt tegutsedes täiesti sassi ja rahuloluhormooni ei tekigi. Maks on suure koormuse all ja sellest meeleoluhäired.

Väga tihti kui öeldakse et inimese käitumine muutus paremaks on selle põhjuseks minu arust elumuutus – kool, töôleminek, elukaaslasega kooselu mis muutis magamis ja söömisharjumused regulaarseks. Seega ka organism saab normaalse toimise tagasi.

Praegu saadki mõelda kas millegagi saad tema harjumused paremaks. Rohkem rohelist ja juurvilja suruda sisse, arstile vereproovi tegema et saada vitamiini ja muude ainete puudused teada või kui arstile keeldub siis üsna valimatult kõiki võimalikke vitamiine sisse sööta, sest mis ûleliigne tuleb niikuinii välja. Magneesium eriti tähtis meeleolu probleemides.