Teema: standardküsimused töövestlusel

tihti pole tähtis mitte vastus ise, vaid see, kuidas sa vastad, kuidas suhtled – see ütleb su kohta palju rohkem kui mingi standardvastus. Kui su olemusest õhkub, et küsimus on napakas – siis seegi näitab üht-teist.

Ma ka just sel nädalal kolmel intervjuul käinud ja… Oeh.

Aga tegelikult usun, et olulisem on jah see, kuidas sa räägid ja mida sa räägid pigem võrdluses teistega. No nt et 1 kandidaat toob välja kõik omadused mida nad otsivad ja teine toob välja lihtsalt toredad omadused? No midagi sinna kanti.

Arvata on, et keegi end maha tegema ei hakka, et oi ma üldse stressi ei talu ja vanad töökaaslased mind ei sallinud… Aga samas võib-olla päris valetama ka ei hakka. No et ütled pigem, et olen õppinud stressiga toime tulema nii ja naa, mitte ei kiida end kui maailma kõige stressitaluvamat inimest maa peal. Ei ütle, et kolleegid peavad sind päikseliseks ja alati positiivsust süstivaks, kui tegelikult oled reserveeritud ja endasse tõmbunud. Siis tood esile teistsugused head omadused.

Nagu ka küsimus – räägi endast ja oma kogemusest veidi. Kuskil teemas keegi oli pahane, et CV-s ju kirjas kõik ja hakka nüüd üle rääkima. Aga ma usun, siin on oluline see, mida sa ise oluliste etappidena/kogemustena välja tood, mida rõhutad, kuidas uue tööga seod jne…

Ma üldiselt ei viitsiks vastatagi nii tobedatele küsimustele. Teiste arvamus mind ei huvita ja kas peaks hiromant olema. Miks üldse nii palju ja igalpool stressi olema peab, ega ikka ei pea küll, et muudkui proovile vaja panna ja robotiks muutuda. Aga üldiselt eks töö käigus näha oleks, et kuidas toime tuleks. Kuidas sedagi ette peaks teadma, oleneb ju ka olukorrast ja stressiallikast. Äkki ei kõigutagi üldse.

#3269313:

Ma üldiselt ei viitsiks vastatagi nii tobedatele küsimustele. Teiste arvamus mind ei huvita ja kas peaks hiromant olema. Miks üldse nii palju ja igalpool stressi olema peab, ega ikka ei pea küll, et muudkui proovile vaja panna ja robotiks muutuda. Aga üldiselt eks töö käigus näha oleks, et kuidas toime tuleks. Kuidas sedagi ette peaks teadma, oleneb ju ka olukorrast ja stressiallikast. Äkki ei kõigutagi üldse.

Ilmselt kõigil firmadel pole ressurssi muudkui inimesi tööle võtta ja vaadata, kas ja kuidas inimesed toime tulevad. Selleks intervjuud ju ongi…

#3269350:

#3269333:

#3269313:

Ma üldiselt ei viitsiks vastatagi nii tobedatele küsimustele. Teiste arvamus mind ei huvita ja kas peaks hiromant olema. Miks üldse nii palju ja igalpool stressi olema peab, ega ikka ei pea küll, et muudkui proovile vaja panna ja robotiks muutuda. Aga üldiselt eks töö käigus näha oleks, et kuidas toime tuleks. Kuidas sedagi ette peaks teadma, oleneb ju ka olukorrast ja stressiallikast. Äkki ei kõigutagi üldse.

Ilmselt kõigil firmadel pole ressurssi muudkui inimesi tööle võtta ja vaadata, kas ja kuidas inimesed toime tulevad. Selleks intervjuud ju ongi…

Üle poole Eesti on depressiooni ja ärevushäire diagnoosiga ja siis selline kohati küsimus. Hoopis peaks hakkama vaatama, et kuidas stressi vähendada, mitte teha kõik selleks, et Eesti rahvas päris hulluks läheb.

Tööle lähevad ka inimesed eelkõige selleks, et perele süüa osta. Milleks tsirkust vaja teha.

Täiesti nõus, et stressitaluvuse jms nõuded on iga suvalise töö juures täiesti ebanormaalsed. Aga tööintervjuul ju tulevasel töötajal ka võimalus küsimusi esitada firma kohta ja ma küsikski, et olete nii palju stressi kohta küsinud ja nt amet juba oma olemuselt stressirikas, kuidas firma toetab töötajat pingelises olukorras või kuidas tavaliselt neid olukordi lahendatakse.

No kui meil üks vestlaja käis, kes pidi taustauuringu järgi olema jube hea, siis kohapeal ta sõnakestki ei rääkinud. Küsisin lõpuks lambiküsimusi, et räägi oma praegustest tööülesannetest või tavalisest tööpäevast, mis teed kui olekd stressis või mis su hobid on. Ta ikka lõpuni kehitas õlgu ja ütles ei tea ja naeratas vaid. Jäigi tal töö meie juures saamata.

#3269430:

#3269419:

No kui meil üks vestlaja käis, kes pidi taustauuringu järgi olema jube hea, siis kohapeal ta sõnakestki ei rääkinud. Küsisin lõpuks lambiküsimusi, et räägi oma praegustest tööülesannetest või tavalisest tööpäevast, mis teed kui olekd stressis või mis su hobid on. Ta ikka lõpuni kehitas õlgu ja ütles ei tea ja naeratas vaid. Jäigi tal töö meie juures saamata.

Ehk kui kohapeal jõudis, sai aru, et ta ei soovi seda kohta. Mida iganes siis märkas, mis talle vastumeelt tekitas.

Ja otsustas selliselt käituda? Milleks? Olen ka intervjuul aru saanud, et koht ei ole siiski minu jaoks, aga sellest hetkest päris vait ka ei jäänud. Imelik käitumine oleks mu meelest. Kui ei taha enda ja teiste aega raisata, saab ju ka viisakamalt vestluse lõpetada.

Tõenäolisem, et inimene ei olnud hea suhtleja, oli ekstra närvis vms. Kui tööülesanded kliendisuhtlust ei nõua, siis võib-olla muidu hea ja tubli töötaja, kelle väärtusest saaks paremini aru lastes tal teha mingi tööülesannetega seotud testi või näidise vms. Aga samas kui sul on 50 tahtjat ja üks neist vait kui sukk, siis muidugi liigud edasi kellegagi, kes ka intervjuul rohkem räägib. Selline rääkimatus võib tähendada, et ka hiljem keeruline omavahel suhelda, probleeme lahendada jne.