Pole vaja viirpuuud pakkuda ja AD, kõik söödud ja joodud. Tolku pole millestkist. Ei positiivsest mõtlemisest, ei liikumisest. Kui iga päeav elad tervislikult ja miski ei muutu, siis tekkib ahastus, surmahirm. Sest mida veel teha? Näiteks kui peale tervisliku lõunasööki istud arvuti ette ja süda läheb nii rütmist välja et sa ei suuda isegi rääkida sel hetkel, hingata, nagu liblikas või lind sees liigub:( kestab 1-2 min…aga ka sellest piisab;(). Ja nii on palju kordi päevas. Kollegid sama vanused – ei mõista mind, kellegil midagi ei valuta!!!!!!!!!!!!!! ja ka arstide juures ei käi. Augustis tehtud ainult holter ja see päev oli enam vähem ok. Kas ma pean uurima ja puurima veel, otsima tõde? Nii jätkata on raske, väga raske. Ma pole hull:), ja jah, kirjutan siia tihti, sest psühholoogi juures käia raha pole, ja kui aus olla praktika näitab et see mind ei aita, sest neid hooge see juttuajamine ära ei võta:( Ja jah, mul kergem, kui ma siin räägin/kirjutan, sest kodus ma kardan oma lähedasi hirmutada selle jutuga. MIDA MA VEEL SAAN ENDA JAOKS TEHA, ET PARANDADA TERVIST?
Teema: >Süda jälle, jah, see sama olen.
Kas sa trenni teed?
Pole vaja viirpuuud pakkuda ja AD, kõik söödud ja joodud. Tolku pole millestkist. Ei positiivsest mõtlemisest, ei liikumisest. Kui iga päeav elad tervislikult ja miski ei muutu, siis tekkib ahastus, surmahirm. Sest mida veel teha? Näiteks kui peale tervisliku lõunasööki istud arvuti ette ja süda läheb nii rütmist välja et sa ei suuda isegi rääkida sel hetkel, hingata, nagu liblikas või lind sees liigub:( kestab 1-2 min…aga ka sellest piisab;(). Ja nii on palju kordi päevas. Kollegid sama vanused – ei mõista mind, kellegil midagi ei valuta!!!!!!!!!!!!!! ja ka arstide juures ei käi. Augustis tehtud ainult holter ja see päev oli enam vähem ok. Kas ma pean uurima ja puurima veel, otsima tõde? Nii jätkata on raske, väga raske. Ma pole hull:), ja jah, kirjutan siia tihti, sest psühholoogi juures käia raha pole, ja kui aus olla praktika näitab et see mind ei aita, sest neid hooge see juttuajamine ära ei võta:( Ja jah, mul kergem, kui ma siin räägin/kirjutan, sest kodus ma kardan oma lähedasi hirmutada selle jutuga. MIDA MA VEEL SAAN ENDA JAOKS TEHA, ET PARANDADA TERVIST?
Kõigepealt ära karju. Teiseks jäta meelde, et hüpohondrikku ei saagi ravida keegi muu kui psühhiaater ja hüpohondrik sa oled. Ma täiesti usun, et sa reaalselt tunned neid kirjeldatud probleeme, sest sa usud! ja siiralt usud, et need on olemas. Sa tunned neist alateadvuses mõnu, sest sul pole õieti millegi muuga oma aega sisustada, aga sa ei tunnista seda iialgi, pole mõtet vaidlema hakata.
Treeniks on kõndimine iga päev õhtul 5 km ja töötan koristajana, koristan kord nädalas.
See pole eriline trenn. Ja ka tegevust võiks rohkem olla kui ainult kord nädalas koristamas käimine.
oled sa selles ikka 100% veendunud, et probleem on südames?
võibolla on sul hoopis mingid probleemid seedesüsteemiga, nt söögitoru song, mis peale söömist südamepiirkonnas teravat valu tekitab? (nagu mul)
võta järgmise valuhoo ajal prooviks 1 tablett Rennie´t (või 1tl söögisoodat pooles klaasis vees lahustunult). Kui valu läheb ära, polegi viga üldse südames, vaid seedimises ja pead hakkama edaspidi söömisel tegema valikud (see toit teeb valu, see mitte)
😀
Ma ei lugenud läbigi, aga kiidan eneseiroonilise täpsustuse eest pealkirjas 🙂
Jõudu ja tervist!
Ma ei tahaks sinu mure üle naerda ega sind naeruvääristada. Aga fakt on see, et sinu puhul on tegu terviseärevikuga, mitte haigustega. Sinu ülemõtlemine ja närveldamine lõpuks tekitabki tõelised füüsilised probleemid. Samas – terves kehas terve vaim, eks ole.
Mulle tundub, et sul on liiga palju aega üle ja sellepärast saadki keskenduda oma hirmudele. Sa peaksid püüdma leida töö, mis sisustab su päeva ära, ja siis õhtul tegema korralikku trenni. Ilmselt ei ole sul mõtet hakata rassima jõusaalis või kohe metsajooksu teha. Alusta lihtsatest asjadest – kepikõnd, rattasõit, mõni joogatrenn näiteks, ujumine. Ega see 5 km kõndi ka ju paha pole, aga hakka tempot lisama (sellepärast ka see kepikõnni soovitus), nii et ikka naha märjaks saad ja lihaseid pead pingutama ning kopsud töötaksid. Pärast siis venitad, et keha maha rahuneks.
Tolku pole millestkist. Ei positiivsest mõtlemisest, ei liikumisest. Kui iga päeav elad tervislikult ja miski ei muutu, siis tekkib ahastus, surmahirm.
Täie mõistusega täiskasvanu peakski siinkohal endale ütlema, et jah, tõepoolest on mul probleem kahe kõrva vahel, mitte kuskil südames või maos. Miks sa ei taha lähedasi oma muredesse pühendada? Nad on ju sinu kõige lähemad (ok, laste õlule pole oma koormat vaja asetada, aga elukaaslane võiks ju toetada) ja nendega jagatud mure peaks olema pool muret. Ise ütled, et siin kirjutamine on natuke abiks. Järelikult ikka peab jagama oma muret.
Nagu su oma elu sulle tõestab iga päev – sedasi ise endale seda ahastust ja surmahirmu tekitades ei saa ju normaalselt elada. Kui sa ise ei suuda oma elu õigeks keerata, ei jää ikkagi muud üle kui psühhiaater, AD-d ja muu taoline. Psühholoogiga jutuajamine ilmselt tõesti enam ei aita, kui sa juba sellisesse seisu oled ennast kruttinud.
Või siis leia üks hobi, mis su aja niiviisi ära sisustab, et enam tobeduste väljamõtlemiseks aega pole. Sulle on siin juba kõike soovitatud, mida inimesed sellistel puhkudel teevad, millest abi otsivad, ja sa isegi ütled juba, et ärge enam neidsamu asju muudkui soovitage. No aga mida siis veel? Pole ju enam muid võimalusi. Kui arstid sinu kehas viga pole leidnud, siis peab see viga olema peas ja sellega pead sa ise tahtma tegeleda. Tee endale see kurikuulus plusside ja miinuste tabel, kuhu plusside alla paned kirja kõik, mis sul on võita, kui sa tegeled just HÜPOHONDRIAGA, mitte mingite südameklappide ja söögitorude ja maoga ja kõige muuga, mis su sees leidub. Ja miinuste alla kirjutad, mis kõik jätkub vanaviisi ja hullemini, kui sa ei püüa leida seda tohtrit, kes tegeleks HÜPOHONDRIAGA, mitte kopsude-maksadega. Ja siis vaata, kumb ahvatlevam tundub.
Ole õnnelik, et oled elus ja saad oma haigusi välja mõelda. On palju neid, kellele seda õnne pole enam antud…
kõige lihtlabasem paanikahäire. pöördu psühhiaatri poole, need on tasuta ja saatekirja ka vaja pole. kui on vaja, siis suunab tema edasi psühhoterapeudi juurde. tavaline psühholoog siin ei pruugi aidata.
Ma olen sulle varem ka kirjutanud, et sellist asja on tervetel ka. Ma sain kunagi lausa paanikahooge neist, sest ma ei teadnud, et see on normaalne. Kui nendega leppisin, siis ka sagedus vähenes (vähem stressi)
Allikad:
https://www.mayoclinic.org/diseases-conditions/heart-palpitations/symptoms-causes
https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2014/10/07/arev-ja-kiire-elu-nouab-sudamelt-paraku-loivu
Suits, kofeiin (kohv, tume šoks, osad teed ja karastusjoogid), ärrituvus, stress – need süvendavad.
Tõeliselt hästi sobib see teema iluga seotud rubriiki. Otsi abi!!!
Mine tööle.
Rõõm sinust jälle kuulda, just täna mõtlesin, et kuidas sul läheb, et mõnda aega juba pole sinu poolt teemat olnud. Muidugi on tegemist ärevushäirega, aga kui see sul olemise kergemaks teeb, siis minu poolest võid küll aeg-ajalt oma teemasid teha.
Vähemalt esimene positiivne samm: tunnistate, et on probleem.
Minge palun arstile ja selgitage, et teil on vältimatult vaja uut süda elik palun hakata doonorit otsima. Uskuge, see tuleb Teile kasuks, sest sellise jutu peale viiakse Teid pehmete seintega ruumi mõneks ajaks ja ravitakse vastavalt.
Endal mul mitu järjestikku klappi tuksis, küll auk sees või siis sünnipäraselt väärakas, kord juba üritatud noaga aidata, aga … korralisel kardioloogi vastuvõtul siis seletasin, et mingi nädal juba on imelik tunne, vist ei ole rütmi ja pulss on 150 ja kohati kõrgem. Arst läks näost valgeks: teil on 48tundi, et enda perse EMO-sse vedada, vastasel juhul on vereklimp ja või ajuveresoone lõhkemine ja ma maandusin EMO-s. Mul polnud enda arvates midagi häda ja mul oli väga lõbus, aga arstid ja tudengid jne käisid mu peal kohal lärmavat monitori vahtimas ja imestasid, et kuidas see küll võimalik on. Mina aru ei saanud, mis ei ole võimalik ja mis ei peaks olema võimatu jne. Vahepeal midagi süstiti nii veeni kui nabasse jne, mul läks veelgi lõbusamaks, aga uni kippus ka peale tulema. Mingi uuringu ajal tegelased kargasid rõõmustades püsti, mis siis nüüd, surin ära vä? Selgus, et süda läks ise rütmi tagasi. Minge nüüd koju tagasi, aga ma olin igasugu huvitavaid ja meeldi turgutavaid aineid täis pumbatud ja liikusin üsna joodiku moodi. Saatsin nad pikalt, mina siit enne “kaineks” magamist ei lahku. Vaadati kui ilma imet, et patsient hakkab vastu …
Pole vaja viirpuuud pakkuda ja AD, kõik söödud ja joodud. Tolku pole millestkist. Ei positiivsest mõtlemisest, ei liikumisest. Kui iga päeav elad tervislikult ja miski ei muutu, siis tekkib ahastus, surmahirm. Sest mida veel teha? Näiteks kui peale tervisliku lõunasööki istud arvuti ette ja süda läheb nii rütmist välja et sa ei suuda isegi rääkida sel hetkel, hingata, nagu liblikas või lind sees liigub:( kestab 1-2 min…aga ka sellest piisab;(). Ja nii on palju kordi päevas. Kollegid sama vanused – ei mõista mind, kellegil midagi ei valuta!!!!!!!!!!!!!! ja ka arstide juures ei käi. Augustis tehtud ainult holter ja see päev oli enam vähem ok. Kas ma pean uurima ja puurima veel, otsima tõde? Nii jätkata on raske, väga raske. Ma pole hull:), ja jah, kirjutan siia tihti, sest psühholoogi juures käia raha pole, ja kui aus olla praktika näitab et see mind ei aita, sest neid hooge see juttuajamine ära ei võta:( Ja jah, mul kergem, kui ma siin räägin/kirjutan, sest kodus ma kardan oma lähedasi hirmutada selle jutuga. MIDA MA VEEL SAAN ENDA JAOKS TEHA, ET PARANDADA TERVIST?
Minul ka mingid rütmihäired. Olin hullult paanikas pikka aega, nüüd vist harjunud. Pikali olles on päris hull. Mine lase teha ehho ( ultraheli uuring südamest ).
Apteegis on mõned südamevitamiinid,- mineraalid, mis toevad südame tööd. Kui juhendi järgi võtta ja mitte üle ühe kuuri/paki süüa, siis ei tee need ka tervele inimesele liiga. Midagi, mis sisaldaks magneesiumi ja kaaliumi (kaaliumi üledoosiga tuleb ettevaatlik olla, nt vaadata kas sööd tavaliselt väga kaaliumirikast toitu või vastupidi kaaliumvaest toitu, et kas võiks olla kaalium selles südamevitamiinide/mineraalide toidulisandis see). Magneesium on hea nii südamele, kui ka närvisüsteemile. Ma arvan, ühe kuuri läbi tegemine ei tee tervele inimesele midagi ja kui siis näed, kas oli abi või mitte. Apteeker oskab vast valida aidata.
Kas ma pean uurima ja puurima veel, otsima tõde? Nii jätkata on raske, väga raske. Ma pole hull:)
Minu meelest peaksid aru saama, et tegelikult sa siiski oled hull. Ei, kindlasti mitte skiso või idioot, aga see aastatepikkune südameprobleem on sul siiski kinni peas.
Mul ka käib süda vahel rütmist väljas või teeb vahelööke või kuidas seda asja nimetatakse. Selline tunne, nagu pisike lind rabeleb ja peksleb tiibadega rinnas. Mulle täitsa meeldib see tunne ja ma lausa naudin neid hetki, kui süda võdisema hakkab. Arstid on ju öelnud, et see on jumala ohutu.
