Ma arvan, et iga suitsetaja teab, et see rikub tervist, aga see on sõltuvus, millest ei saa lahti. Ning ärritabki, kui mõni targutaja tuleb rääkima, et miks sa suitsetad. Ise ei suitseta, aga paar sõbrannat suitsetavad, mõttetu on neile mingeid loenguid pidada, nad saavad sellest ise väga hästi aru.
Tuleb arvestada, et sõltuvushaige inimese aju ei tööta päris nii nagu tavalise inimese oma. Sõltuvus on neile kõige tähtsam maailmas, kallim kui ükski lähedane inimene või maine vara. Loomulikult inimene ärritub, kui tullakse lagedale ideega, et elu kõige tähtsamast asjast tuleb loobuda.
Ilmselt on tegu sinu mehega. Ja kuna sulle ei meeldi tema suitsetamine, siis peab tema ennast muutma, sest siis oleks su elus ju kõik korras, kui vaid teine muutuks. Aga paraku nii ei käi asjad. Enda isa oli kõva suitsetaja ja ei jätnud suitsetamist maha ka mitte pärast kolme infarkti ja arsti tungivaid soovitusi. No surigi vara, mis teha. Inimene otsustab selliseid asju ise, jutuks võtmine tundub talle vaid vastiku näägutamisena.
Aga kui teine tuleks ütlema, et sa peaks lõpetama oma igahommikuse kohvijoomise vmt? Päris tüütu on kui kõik ja pidevalt oma nina teiste asjadesse topivad, suitsetaja teab ise ka kui kahjulik see on ja see on tema vaba valik ja otsus. Kui soovib loobuda küll selleks viisi leiab, ega teiste tänitamine seda ei muuda.
Teisi inimese ei saa muuta, iseennast ja oma suhtumist saab. Näiteks, kui su kaaslane suitsetab ja see ei meeldi sulle, siis on temaga koos olemine sinu valik. Sa saad kas ära minna või leppida, aga kui su kaaslasele ei meeldi su lahkumine ja ta otsustab oma pahest loobuda, siis on see tema valik.
is põhjusel suitsetaja võib ärrituda kui üritada temaga teemaks võtta suitsetamisest loobumine?
Sest ta ei TAHA sinu loengut kuulata ja EI TAHA suitsust loobuda. Ise ei suutnud nii lihtsalt asja välja mõelda? Ja isegi kui tahab, siis kõrvalt näägutamine on täpselt sama tüütu ja kasutu.
Aga äkki on minu asi ka mida inimene oma eluga teeb?
Ei ole.
No kui tegu on alaealise lapsega, siis natuke nagu on.
*Ma pole teemaalgataja.
No kas arvad, et alaealisega õiendamine on kuidagi teistmoodi kui täiskasvanuga? Mul üks alaealine laps suitsetab. Ainsana lähisugulastest. Sõbrad ka ei suitseta, aga tema suitsetab. Minu silma all ei tee suitsu, aga tunnistab, et on suitsetaja. Mis sellest paremaks läheks, kui ma tal nelja jalaga seljas oleksin ja käsiks suitsetamise maha jätta? Ta lihtsalt varjaks seda.
Mul üks alaealine laps suitsetab. Ainsana lähisugulastest. Sõbrad ka ei suitseta, aga tema suitsetab. Minu silma all ei tee suitsu, aga tunnistab, et on suitsetaja. Mis sellest paremaks läheks, kui ma tal nelja jalaga seljas oleksin ja käsiks suitsetamise maha jätta? Ta lihtsalt varjaks seda.
Päriselt? Su alaealine suitsetab ja sina lihtsalt pühid käed vastutusest puhtaks? Sinu ülesanne vanemana on garanteerida, et ta EI suitsetaks. Kuidas sa selle saavutad, on sinu mure. Kui vaja, siis eladki nelja jalaga seljas ja korraldad tema elustiili selliseks, et poleks võimalust varjata.
Sa oled ju liba troll, eks ole, mitte päriselt lapsevanem?
Aga äkki on minu asi ka mida inimene oma eluga teeb?
Ei ole.
No kui tegu on alaealise lapsega, siis natuke nagu on.
*Ma pole teemaalgataja.
No kas arvad, et alaealisega õiendamine on kuidagi teistmoodi kui täiskasvanuga? Mul üks alaealine laps suitsetab. Ainsana lähisugulastest. Sõbrad ka ei suitseta, aga tema suitsetab. Minu silma all ei tee suitsu, aga tunnistab, et on suitsetaja. Mis sellest paremaks läheks, kui ma tal nelja jalaga seljas oleksin ja käsiks suitsetamise maha jätta? Ta lihtsalt varjaks seda.
Ma vastasin väitele, et polevat teiste asi, mida keegi oma eluga teeb. Ma ei rääkinud sõnagi näägutamisest ja nelja jalaga seljas olemusest, vaid viitasin olukorrale, kui teise inimese elu on kellegi kolmanda asi.
