Esileht Ilu ja tervis sundmõtted, enese üles keeramine

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )

Teema: sundmõtted, enese üles keeramine

Postitas:
Kägu

Ma üritan mõistusega asja võtta, aga kui mõni tuju rikkuv mõte tuleb, siis see ketrab ja kerib ja lõpuks on tekkinud nii suur ja kuri mõte, et ma plahvatan, ning see kes ette jääb, kuuleb ja peab kannatama mu vihapurset. Tegelikult praeguseks on olukord parem kui vahepeal oli, ma olen õppinud puhkama ja elust rohkem rõõmu tundma aga siis on mõni keerulisem aeg ja ma ei saa magada ja tunnen et ma tahan istuda arvuti taha ja ühele inimesele kirjutada kõik, mis ma tema käitumisest arvan. Vihahoos tuleks see kiri poole hullem kui asi väärt on, ilmselt täna jääb see kiri kirjutamata 🙂 aga äkki oskab keegi soovitada mingit lahendust, kuidas mõte ümber suunata ja magama jääda.

Kallale kellelegi pole läinud ja asju ka puruks pole peksnud ning sellist afektiseisundit, kus ma lihtsalt vihast karjusin ja nutsin, tundsin pigem pubeka eas. Vanemad ei teinud sellest numbrit, meil oli küll armastav perekond ja vanemad ei ole lahutanud ega midagi sellist, kuid taoline keskmisest kõvem kõneviis oli meil tavaks. Ei olenud me mingi vaene joodikpere, pigem haritud maaspetsialistid, kes elasid päris omaette suures majapidamises kus juba kellegi tähelepanu võitmiseks pidi pigem häält tõstma. Alles koolis imestasin, et kuidas inimesed saavad nii vaikse häälega rääkida. Ja selle üle ka et teised ei ägestunud nii ruttu nagu mina.

Tudengiaega nautisin ja siis polnud sellist ärevuse fooni üldse, abielu oli ka alguses tore aga juba teisel aastal tülitsesime nii et paar korda käisid naabrid kella andmas. Mehega olime liiga erinevatest keskkondadest pärit ja ämma sekkumine ei teinud olukorda paremaks. sealt hakkas jälle see ärevus ja kiiresti ägestumine pihta. Peale lahutust jäin lapsega kahekesi, hästi raske aeg oli, lapsel olid tõsised terviseprobleemid, rahamured töömured ka aga ma närisin sellest edukalt läbi, laps sai järje peale ja ise abiellusin uuesti. Mul on nüüd mõistev mees   ja tore kodu ja normaalne töökoht aga varasem on minu sees midagi katki teinud ja kohe, kui ma olen väsinum, olen ma vastik närvihaige, ma võin pisiasjast nii leili minna ja selle ümber mingi metsiku teema üles kerida. Mees on õppinud sellistel hetkedel eemale hoidma aga ma ei tea, kaua ta kannatab. Kui kõik on möödas, on mul piinlik ja ma vabandan ja suurema osa ajast olen ma ikka tore ka. Aga ma tahaks, et ma saaksin kuidagi enne pidurid peale kui ma kellelgi halvasti ütlen või kirjutan. Kindlasti on mingeid lihtsaid metoodikaid, kuidas ennast ümber programmeerida? Mõnikord mulle tundub, et mu lapse sõber kasutab teda ära, kõike teadmata kipun kiireid hinnanguid andma ja sellega rikun lapse elu ka ära. Ühe sõbraga suhte olen niimodi oma lapsel ära rikkunud. Ei taha seda enam teha.

+6
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Psühholoog.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

https://youtu.be/H07Rs3H0-PM

Eckhart Tolle räägib selles videos just samast probleemist. Loe ka tema raamatut “Siin ja praegu”, mis on muide tasuta Mirko äpis ka olemas. Ei pea ostma.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kirju võib kirjutada, aga neid ei saadeta ometigi ära!

Lahendus on isiksuse areng. Tuleb õppida oma emotsioone kontrollima, mitte reageerima iga ärritaja peale.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma prooviks kas psühholoogi abil mingeid tööriistu saada või uuriksin ise kirjandust märksõnadega emotsioonide reguleerimine/emotsiooniregulatsioon.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma olen üldiselt pigem rahulik, aga mul on paar korda juhtunud, et ärritun väga tugevalt oma väikelapse peale. Ta võib vahel provotseerida, meelega nö “pahandust teha” ja kui see esimest korda juhtus, siis tõstsin vihaselt häält.

Pärast muidugi vabandasin ja leppisime ära, aga oli ka piinlik, et ei suutnud end kontrollida.

Mida teen teistmoodi – proovin ära tunda selle hetke, kui hakkan närvi/vihaseks minema, mõtlen, et okei – see on nüüd SEE hetk. Hingan ja ei ütle midagi. Lapse provotseerimist proovin ignoreerida ja seejärel olla empaatiline. A la eakohane käitumine, laps tahab tähelepanu ja mis ma nüüd saan teha selleks, et ta enam nii ei käituks.
Siis rahunen üldiselt maha, sisendan, et viha on ka täiesti ok emotsioon ja oleks ebainimlik vahel mitte närvi minna.

Aga psühholoog ka kindlasti hea mõte.

+3
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma üritan mõistusega asja võtta, aga kui mõni tuju rikkuv mõte tuleb, siis see ketrab ja kerib ja lõpuks on tekkinud nii suur ja kuri mõte, et ma plahvatan, ning see kes ette jääb, kuuleb ja peab kannatama mu vihapurset. Tegelikult praeguseks on olukord parem kui vahepeal oli, ma olen õppinud puhkama ja elust rohkem rõõmu tundma aga siis on mõni keerulisem aeg ja ma ei saa magada ja tunnen et ma tahan istuda arvuti taha ja ühele inimesele kirjutada kõik, mis ma tema käitumisest arvan. Vihahoos tuleks see kiri poole hullem kui asi väärt on, ilmselt täna jääb see kiri kirjutamata ???? aga äkki oskab keegi soovitada mingit lahendust, kuidas mõte ümber suunata ja magama jääda.

Kallale kellelegi pole läinud ja asju ka puruks pole peksnud ning sellist afektiseisundit, kus ma lihtsalt vihast karjusin ja nutsin, tundsin pigem pubeka eas. Vanemad ei teinud sellest numbrit, meil oli küll armastav perekond ja vanemad ei ole lahutanud ega midagi sellist, kuid taoline keskmisest kõvem kõneviis oli meil tavaks. Ei olenud me mingi vaene joodikpere, pigem haritud maaspetsialistid, kes elasid päris omaette suures majapidamises kus juba kellegi tähelepanu võitmiseks pidi pigem häält tõstma. Alles koolis imestasin, et kuidas inimesed saavad nii vaikse häälega rääkida. Ja selle üle ka et teised ei ägestunud nii ruttu nagu mina.

Tudengiaega nautisin ja siis polnud sellist ärevuse fooni üldse, abielu oli ka alguses tore aga juba teisel aastal tülitsesime nii et paar korda käisid naabrid kella andmas. Mehega olime liiga erinevatest keskkondadest pärit ja ämma sekkumine ei teinud olukorda paremaks. sealt hakkas jälle see ärevus ja kiiresti ägestumine pihta. Peale lahutust jäin lapsega kahekesi, hästi raske aeg oli, lapsel olid tõsised terviseprobleemid, rahamured töömured ka aga ma närisin sellest edukalt läbi, laps sai järje peale ja ise abiellusin uuesti. Mul on nüüd mõistev mees ja tore kodu ja normaalne töökoht aga varasem on minu sees midagi katki teinud ja kohe, kui ma olen väsinum, olen ma vastik närvihaige, ma võin pisiasjast nii leili minna ja selle ümber mingi metsiku teema üles kerida. Mees on õppinud sellistel hetkedel eemale hoidma aga ma ei tea, kaua ta kannatab. Kui kõik on möödas, on mul piinlik ja ma vabandan ja suurema osa ajast olen ma ikka tore ka. Aga ma tahaks, et ma saaksin kuidagi enne pidurid peale kui ma kellelgi halvasti ütlen või kirjutan. Kindlasti on mingeid lihtsaid metoodikaid, kuidas ennast ümber programmeerida? Mõnikord mulle tundub, et mu lapse sõber kasutab teda ära, kõike teadmata kipun kiireid hinnanguid andma ja sellega rikun lapse elu ka ära. Ühe sõbraga suhte olen niimodi oma lapsel ära rikkunud. Ei taha seda enam teha.

Eneseimetleja oled. Leia endale mingi hobi, siis kaob aeg teistele mõelda.

+4
-6
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.

2.14 Kasutatud omavolilist kooskõlastamata reklaami.

Perekooli moderaator.

0
-5
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Soovitan puhkepäevi, looduses käimist ja rahulikumalt võtmist. Asenda nutitelefon võimalusel nupukaga. Ekraanid ja digi mõjub halvasti ka unele.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga sa ise kirjutasid ju vastuse ära, et kuidas mitte ennast ülesse keerata ning mitte pärast vihapurset korraldada. Sa oled juu analüüsinud, kuidas sa hakkad seda kõike koguma ja siis korraldama. Seega väga teadlikult hakkad oma mõtte- ja tegevusmustreid muutma. Jah,  kindlasti on see raske, arvatavalt tuleb ka tagasilangemisi, kuid kui näed, et aju hakkab negartiivset tootma, siis teed midagi toredat, nt spordid, suhtled naeratava inimesega, vaatad kasvõi vanu häid fotosid jne. Ütled ka endale, et oled nüüd tubli ja ei lähe oma peas oleva jamaga kaasa. Just, sa tead, et väsimus, nälg, närviliste inimestega suhtlus, minul näiteks ka see, kui ma pole piisavalt vedelikku tarbinud, see võib aju positiivset fooni lõhkuda, seega tuleb ennast heas vormis hoida.

Ajumustrite muutus ei ole kiire protsess, sest ka need halvad mustrid ei tulnud sulle ootamatult, seega nüüd tasub endaga tööd teha, küll kõik paremaks muutub. Kui sa teadvustad neid halbu mustreid, siis saab ka terveneda. Soovitan ka mediteerimist. Mitte ainult viha kogunemise ajal, tavaelus ka. Alguses tundub mõttetu tegevus, kuid kui kunagi asjale pihta saad, siis muudab see su elu.

(ja kui kedagi lugedesärritavad kirjavead, siis vabandan ja tõden, et kirjutan teksti väga väsinuna, kuid kuna olen ise kunagi sellises olukorras olnud, siis tõesti hoolin ja soovin inimest aidata)

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul mõjutab väsimus väga tuju. Mõni päev, kolmapäeva-neljapäeva õhtuti ehk kui tunnen juba tekkivat väsimust, lähengi mitu tundi varem magama õhtul ja tõesti parem uni annab mulle palju parema tuju. Samuti päikese käes viibimine toob parema tuju. Tavaliselt lähen magama umbes 21, aga mõnel õhtul ma lähen magama 18-19, sest lihtsalt ei suuda olla üleval kauem ja hommikuti olen ka see, kes viimase hetkeni voodis on. Paistab toimivat minu jaoks.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See on mulle ka huvitav teema. Nt kui mu peres on mingi probleem minu jaoks. Ok kõik ei peagi olema nii nagu mina tahan. Aga see jätkub ja jätkub. Ma talun. Kuni enam ei talu ja plahvatan. See on vale. Ma peaks sellest rääkima juba varem. Aga kui ma räägin jääb teine oma juurde või ei muuda oma tegemisi. Ma räägin veel. Ah, sa jälle oma jutuga, me olne sellest juba rääkinud, või sa jälle räägid sellest. Ka vale. Aga kuidas oleks õige?

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See on mulle ka huvitav teema. Nt kui mu peres on mingi probleem minu jaoks. Ok kõik ei peagi olema nii nagu mina tahan. Aga see jätkub ja jätkub. Ma talun. Kuni enam ei talu ja plahvatan. See on vale. Ma peaks sellest rääkima juba varem. Aga kui ma räägin jääb teine oma juurde või ei muuda oma tegemisi. Ma räägin veel. Ah, sa jälle oma jutuga, me olne sellest juba rääkinud, või sa jälle räägid sellest. Ka vale. Aga kuidas oleks õige?

Kas sa tõesti usud, et suudad kedagi muuta oma jutuga? See lihtsalt pole võimalik. Loomulikult on sul õigus väljendada seda, kui kellegi käitumine sulle ei meeldi, aga see, kas ta selle peale lõpetab, on tema otsus ja ei sõltu enam sinust. Seega on mõttetu end üles kütta, kui keegi ei käitu sinu tahtmise järgi. Isegi plärtsuvat teismelist ei saa jõuga/jutuga paika panna. Võibolla surud korraks mässu maha, aga mitte püsivalt. Seetõttu tuleks tegelda iseenda sisemaailmaga, et kui ma tunnen, et hakkan emotsionaalselt reageerima kellegi teise käitumise peale, siis ma teadvustan seda endale ja lasen sellest emotsioonist oma sisemuses lahti, mitte ei lähe selle emotsioonipuhanguga kaasa ega kuku tänitama.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas sa tõesti usud, et suudad kedagi muuta oma jutuga?

Mida siis mõeldakse, kui öeldakse, et me peame rääkima? Kuidas siis see rääkimine toimub ja mis mõte sel üldse on? ‘Räägitakse’ ju ikka seepärast et ühel on probleem teisega.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See on mulle ka huvitav teema. Nt kui mu peres on mingi probleem minu jaoks. Ok kõik ei peagi olema nii nagu mina tahan. Aga see jätkub ja jätkub. Ma talun. Kuni enam ei talu ja plahvatan. See on vale. Ma peaks sellest rääkima juba varem. Aga kui ma räägin jääb teine oma juurde või ei muuda oma tegemisi. Ma räägin veel. Ah, sa jälle oma jutuga, me olne sellest juba rääkinud, või sa jälle räägid sellest. Ka vale. Aga kuidas oleks õige?

Kas sa tõesti usud, et suudad kedagi muuta oma jutuga? See lihtsalt pole võimalik. Loomulikult on sul õigus väljendada seda, kui kellegi käitumine sulle ei meeldi, aga see, kas ta selle peale lõpetab, on tema otsus ja ei sõltu enam sinust. Seega on mõttetu end üles kütta, kui keegi ei käitu sinu tahtmise järgi. Isegi plärtsuvat teismelist ei saa jõuga/jutuga paika panna. Võibolla surud korraks mässu maha, aga mitte püsivalt. Seetõttu tuleks tegelda iseenda sisemaailmaga, et kui ma tunnen, et hakkan emotsionaalselt reageerima kellegi teise käitumise peale, siis ma teadvustan seda endale ja lasen sellest emotsioonist oma sisemuses lahti, mitte ei lähe selle emotsioonipuhanguga kaasa ega kuku tänitama.

Mis jutt see veel on, et mina tegelegu aga endaga ja lasku endaga plärtsuda, nii või? Kodu on kõigile, mitte ainult plärtsuvale teismelisele või tujukale abikaasale. Kodus peab olema kõigil hea olla ja kui on probleem, siis tuleb see lahti rääkida, mitte emotsioone alla neelata ja ennast kuidagi maha suruda.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See on mulle ka huvitav teema. Nt kui mu peres on mingi probleem minu jaoks. Ok kõik ei peagi olema nii nagu mina tahan. Aga see jätkub ja jätkub. Ma talun. Kuni enam ei talu ja plahvatan. See on vale. Ma peaks sellest rääkima juba varem. Aga kui ma räägin jääb teine oma juurde või ei muuda oma tegemisi. Ma räägin veel. Ah, sa jälle oma jutuga, me olne sellest juba rääkinud, või sa jälle räägid sellest. Ka vale. Aga kuidas oleks õige?

Austuse puudumist näitabki see, et on ainult kaks võimalust ja mõlemad halvad. See pere on vale pere.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas sa tõesti usud, et suudad kedagi muuta oma jutuga?

Mida siis mõeldakse, kui öeldakse, et me peame rääkima? Kuidas siis see rääkimine toimub ja mis mõte sel üldse on? ‘Räägitakse’ ju ikka seepärast et ühel on probleem teisega.

Öeldakse, et voodisse ei tohi minna tülis olles, olgu või ema, vanaisa või teismeline poeg, kellega tülitseti.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Öeldakse igasugu asju. Nt hommik on õhtust targem. Ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt kui seda keedetakse. Vastandid tõmbuvad.

Mis see õige on? Vastavalt olukorrale 🙂

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Öeldakse igasugu asju. Nt hommik on õhtust targem. Ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt kui seda keedetakse. Vastandid tõmbuvad.

Mis see õige on? Vastavalt olukorrale ????

No kuna ma sain aru nii:

Naisel on mured, mees ei kuula. Naine näeb, et mees ei kuula.
Tekib tüli. Naine plahvatab.
Pärast seda ei paku naine, vaid pakub mees “meil on vaja rääkida”.

Selle valemi järgi näen, et mees tahab rääkida lahkuminekust, miks muidu enne ei kuula ja hiljem tahab rääkida.

Kui naine tahaks rääkida, oleks loogilisem, sest tema tahtis juba enne rääkida, mitte tülist, vaid muredest, argipäevateemadest.

Õige on kindlasti minu silmis see, et kuna inimesel on leinaetapid, siis iga tüli lõhub vundamenti ja iga tüliga inimene, kui seda hommikusse ja kaugele lükkab, lepib ise ja lepib meesterahvas. Lõpuks vundament ei kanna ja tekib kollaps. Siis on ehk veel pisut leina ja viimaks ükskõiksus. Muidugu kui mees ei kuula, võib tak ükskõiksus juba ollagi. Igaüks näeb isemoodi. Tõin näited paarisuhte kohta, aga ka ema-poeg, õde-vend võivad nii tülitseda.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Perekoolist loen tihti, kuidas ära jalutatakse teise tuppa tüli käigus. Minu meelest kui ära jalutatakse, siis see on ohumärk. Tuleb eristada seda ärajalurtamist selle jalutamisega, kui kõik on juba öeldud.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See on mulle ka huvitav teema. Nt kui mu peres on mingi probleem minu jaoks. Ok kõik ei peagi olema nii nagu mina tahan. Aga see jätkub ja jätkub. Ma talun. Kuni enam ei talu ja plahvatan. See on vale. Ma peaks sellest rääkima juba varem. Aga kui ma räägin jääb teine oma juurde või ei muuda oma tegemisi. Ma räägin veel. Ah, sa jälle oma jutuga, me olne sellest juba rääkinud, või sa jälle räägid sellest. Ka vale. Aga kuidas oleks õige?

Kas sa tõesti usud, et suudad kedagi muuta oma jutuga? See lihtsalt pole võimalik. Loomulikult on sul õigus väljendada seda, kui kellegi käitumine sulle ei meeldi, aga see, kas ta selle peale lõpetab, on tema otsus ja ei sõltu enam sinust. Seega on mõttetu end üles kütta, kui keegi ei käitu sinu tahtmise järgi. Isegi plärtsuvat teismelist ei saa jõuga/jutuga paika panna. Võibolla surud korraks mässu maha, aga mitte püsivalt. Seetõttu tuleks tegelda iseenda sisemaailmaga, et kui ma tunnen, et hakkan emotsionaalselt reageerima kellegi teise käitumise peale, siis ma teadvustan seda endale ja lasen sellest emotsioonist oma sisemuses lahti, mitte ei lähe selle emotsioonipuhanguga kaasa ega kuku tänitama.

Mis jutt see veel on, et mina tegelegu aga endaga ja lasku endaga plärtsuda, nii või? Kodu on kõigile, mitte ainult plärtsuvale teismelisele või tujukale abikaasale. Kodus peab olema kõigil hea olla ja kui on probleem, siis tuleb see lahti rääkida, mitte emotsioone alla neelata ja ennast kuidagi maha suruda.

Kui sa väidad, et kodus peab olema KÕIGIL hea olla, siis olgem ausad, su teismeline ju ei plärtsuks sinu vastu, kui tal hea oleks. Niisiis temal ei ole hea olla. Kas pole äkki nii, et sa üritad oma “head” talle jõuga peale suruda?

Ja teine kommentaar. Miks kõik arvavad, et probleemide lahendamine käib läbi emotsioonide? Sellel hetkel, kui sa emotsiooni poolt üles oled köetud, ei toimu enam mingit konstruktiivset probleemi lahendamist. Probleeme on võimalik lahendada nii, et emotsioonid pannakse kõrvale ja argumenteeritakse rahulikult, miks ühe või teise poole meelest tuleks kodus ühiselt kokkuleppele jõuda, miks on vaja mõnd asja teha nii ja mitte naa. Kas te pole kunagi püüdnud aru saada, miks emotsioonid üles kerkivad ja kuidas nendega toime tulla? Ja et emotsioonid võimendavad probleeme, mitte ei aita neid lahendada.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vähese seksi viga. Rahuldamata naine on tige naine.

0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks peab üks täiskasvanud naine kell 2 öösel oma lapse sõbrale sõimukirja kirjutama?

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vähese seksi viga. Rahuldamata naine on tige naine.

Käed on otsas, sexshopis on palju 50% kraami, ainult osta. Ükski keelekas ei ole nii tugev kui lelo.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma olen üldiselt pigem rahulik, aga mul on paar korda juhtunud, et ärritun väga tugevalt oma väikelapse peale. Ta võib vahel provotseerida, meelega nö “pahandust teha” ja kui see esimest korda juhtus, siis tõstsin vihaselt häält.

Pärast muidugi vabandasin ja leppisime ära, aga oli ka piinlik, et ei suutnud end kontrollida.

Mida teen teistmoodi – proovin ära tunda selle hetke, kui hakkan närvi/vihaseks minema, mõtlen, et okei – see on nüüd SEE hetk. Hingan ja ei ütle midagi. Lapse provotseerimist proovin ignoreerida ja seejärel olla empaatiline. A la eakohane käitumine, laps tahab tähelepanu ja mis ma nüüd saan teha selleks, et ta enam nii ei käituks.

Siis rahunen üldiselt maha, sisendan, et viha on ka täiesti ok emotsioon ja oleks ebainimlik vahel mitte närvi minna.

Aga psühholoog ka kindlasti hea mõte.

Eakohane käitumine? No ma ei tea. Mul on 3 last ja mitte ükski neist ei ole ennast niimoodi minu peal kehtestanud nagu sina kirjeldad. Sa peaksid hoopis oma provotseeriva lapse sinna psühholoogi juurde viima äkki.

+1
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Loe ärevushäire kohta vb on sul see.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen jõudnud mingi aeg tagasi sarnasesse seisu..esimeseks abiks oli perearst, kust sain andidepressandi retsepti ja ärevushäire diagnoosi.. Ravi hakkas mõjuma paari nädalaga, tunne oli teine, selliseid ärritumisi ja plahvatusi ja kerivaid sundmõtteid enam ei tekkinud. Selle asemele tuli kaine mõistus ehk kui enne oli automaatne reaktsioon, siis nüüd asendas seda mõistlik mõtlemise protsess, kus tuvastasin ärrituse hetke ja suutsin ilusti oma käitumist kohandada. Paari kuu pärast läksin teraapiasse, ad toel, mis endiselt ilusti toimis. Teraapias selgus, et töökeskkond, mida olin väga heaks pidanud, oli tegelikult üsna toksiline, suure rolli segadusega ja see kõik minus kuhjus, ise sellest aru saamata. Tänaseks olen vahetanud töökohta. Teine asi, mis teraapias kooruma hakkas, oli see, et lapepõlv, mida olin alati ilusaks ja heaks pidanud, polnud reaalsuses üldse nii ilus. Olen tänaseks jõudnud ka selleni, et tegelikkuses kogesin peaaegu terve lapsepõlve emotsionaalset väärkohtlemist äreva ja tugevate nartsissistlike joontega vanema poolt, lisaks toimus teisest vanemast võõrandamine. Sealt on pärit ilmselt ka mu ärevushäire, mis on olnud ja kasvanud minu sees üsna pisikesest saati. Selle kõigega toime tulemisega hetkel teraapias tegelengi. Juba päris mitu kuud on tegelikult elu aina rõõmsamaks ja värvilisemaks muutunud.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks peab üks täiskasvanud naine kell 2 öösel oma lapse sõbrale sõimukirja kirjutama?

Kust sa selle nüüd küll välja lugesid? Ise mõtlesid välja? Kes kirjutab üldse kellelegi sõimukirju? Sõimukirja kirjutama ei pea, aga mingi arvamus võib ju ometi olla ja seda arvamust võib ka perekonna siseselt oma lapsele väljendada, kui lapse sõbras on midagi halvasti, sest lapsed pahatihti ise ei näe seda.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )


Esileht Ilu ja tervis sundmõtted, enese üles keeramine