Ma üritan mõistusega asja võtta, aga kui mõni tuju rikkuv mõte tuleb, siis see ketrab ja kerib ja lõpuks on tekkinud nii suur ja kuri mõte, et ma plahvatan, ning see kes ette jääb, kuuleb ja peab kannatama mu vihapurset. Tegelikult praeguseks on olukord parem kui vahepeal oli, ma olen õppinud puhkama ja elust rohkem rõõmu tundma aga siis on mõni keerulisem aeg ja ma ei saa magada ja tunnen et ma tahan istuda arvuti taha ja ühele inimesele kirjutada kõik, mis ma tema käitumisest arvan. Vihahoos tuleks see kiri poole hullem kui asi väärt on, ilmselt täna jääb see kiri kirjutamata 🙂 aga äkki oskab keegi soovitada mingit lahendust, kuidas mõte ümber suunata ja magama jääda.
Kallale kellelegi pole läinud ja asju ka puruks pole peksnud ning sellist afektiseisundit, kus ma lihtsalt vihast karjusin ja nutsin, tundsin pigem pubeka eas. Vanemad ei teinud sellest numbrit, meil oli küll armastav perekond ja vanemad ei ole lahutanud ega midagi sellist, kuid taoline keskmisest kõvem kõneviis oli meil tavaks. Ei olenud me mingi vaene joodikpere, pigem haritud maaspetsialistid, kes elasid päris omaette suures majapidamises kus juba kellegi tähelepanu võitmiseks pidi pigem häält tõstma. Alles koolis imestasin, et kuidas inimesed saavad nii vaikse häälega rääkida. Ja selle üle ka et teised ei ägestunud nii ruttu nagu mina.
Tudengiaega nautisin ja siis polnud sellist ärevuse fooni üldse, abielu oli ka alguses tore aga juba teisel aastal tülitsesime nii et paar korda käisid naabrid kella andmas. Mehega olime liiga erinevatest keskkondadest pärit ja ämma sekkumine ei teinud olukorda paremaks. sealt hakkas jälle see ärevus ja kiiresti ägestumine pihta. Peale lahutust jäin lapsega kahekesi, hästi raske aeg oli, lapsel olid tõsised terviseprobleemid, rahamured töömured ka aga ma närisin sellest edukalt läbi, laps sai järje peale ja ise abiellusin uuesti. Mul on nüüd mõistev mees ja tore kodu ja normaalne töökoht aga varasem on minu sees midagi katki teinud ja kohe, kui ma olen väsinum, olen ma vastik närvihaige, ma võin pisiasjast nii leili minna ja selle ümber mingi metsiku teema üles kerida. Mees on õppinud sellistel hetkedel eemale hoidma aga ma ei tea, kaua ta kannatab. Kui kõik on möödas, on mul piinlik ja ma vabandan ja suurema osa ajast olen ma ikka tore ka. Aga ma tahaks, et ma saaksin kuidagi enne pidurid peale kui ma kellelgi halvasti ütlen või kirjutan. Kindlasti on mingeid lihtsaid metoodikaid, kuidas ennast ümber programmeerida? Mõnikord mulle tundub, et mu lapse sõber kasutab teda ära, kõike teadmata kipun kiireid hinnanguid andma ja sellega rikun lapse elu ka ära. Ühe sõbraga suhte olen niimodi oma lapsel ära rikkunud. Ei taha seda enam teha.
