Esileht Sünnitus Sùnnitrauma

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: Sùnnitrauma

Postitas:
Kägu

Tere
Kùsimus selline, kellel on olnud vaakumsùnnitus ning selle tagajàrjel beebil koljusisene verevalum ? Kas kellelgi on nii olnud? Ning mis tagajàrjed sellel on olnud beebi edasises elus ?
Palun jagage enda kogemusi.
Aitàh

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul oli vaakumsünnitus ja peale seda oli lapsel suur verevalum peas. Taandus ise mingi aja jooksul. Nüüdseks laps 8 aastane ja täiesti tavaline laps, koolis läheb hästi ja sotsiaalselt ka tubli. Sa võid südamerahuks küsida arstide käest, et mis see endaga kaasa toob, ehk ei ole muretsemist väärt 🙂
Googeldamine andis ka tulemuseks, et see on pigem seotud pea kudedega, mitte ajuga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meile òeldi, et see ei taandu àra ise.. ? Ja ma olen nii mures, arstid ùtlesid, et vòib aga ei pruugi pòhjustada arengus midagi, et hakkab hiljem kòndima vòi rààkima vòi kes teab mis veel… ja googeldades olen ennast lolliks muretsenud, sealt olen just leidnud, et see vàga ohtlik jne..
Kas teid jàeti ka jàlgimisele neuroloogi juures ja pidite fùsioterapeuti kùlastama ?
Aitàh vastamast !

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kaua juba sünnitusest möödas on ja kes ütles, et ei taandu ise ära? Neuroloogi juurde tasub kindlasti minna ja tema käest ka täpsemalt üle küsida. Meid suunati nii neuroloogi kui ka ortopeedi juurde (aga see oli vist pigem normiks kõiki saata). Lapsel olid lihased toonuses ja käisime nii ujumas, kui võimlemas. Areng oli aga täiesti tavapärane.
Ei oska Sind väga aidata, lohutada ainult. Laste areng üleüldse on väga individuaalne, kes hakkab kõndima 9 kuuselt, kes alles 1,5 aastaselt. Rääkimisega sama. Arstid ka ei tohi öelda, et kõik on kõige paremas korras, sest alati võib midagi olla ja siis hakatakse arste süüdistama, et aga te ju ütlesite… Googlist leiab endale alati igasuguseid koledaid asju külge. Pane otsingusse parem positiivsed juhtumid sellega seoses. Eks see muretsemine ja määramatus ongi kõige kõige hullem taluda, sest juba homme ju vastuseid ei saa. Küll aga võib ka väikestest sammudest rõõmu tunda, nagu silma vaatamine ja naeratamine- need tulevad kiiremini 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Koljusisene verevalum on põhimõtteliselt ajukahjustus ning sootuks erinev pea peal olevast suurest nähtavast verevalumist, mis on tavaline vaakumsünnituse kõrvalmõju ning taandub iseenesest ja probleemideta.

Seega teemaalgataja lapse prognoos sõltub puhtalt sellest, kui ulatuslik see verevalum/ajukahjustus on ning millises piirkonnas. Lootust annab see, et väikelapse aju on ülimalt kohanev ning kui teisi terviseprobleeme ei kaasne, siis suudab näiteks üks ajupoolkera teise ajupoolkera funktsioone üle võtta ning probleeme ei tekigi. Saan aru, et uuringud on alles pooleli ning ega arstid ei julgegi väga sellistel puhkudel pikki prognoose anda. Kõik võib minna väga hästi, kuid on ka neid lapsi, kelle ajukahjustus on nii suur, et paranemine on lootusetu.

Minu lapsel ei olnud ajusisest verevalumit, kuid kuna sündis korraliku hapnikupuudusega ning oli kahtlus mekooniumikahjustusele, siis oli neuroloog, füsioterapeut, aju-, südame- ja siseelundkonna ultraheli kõik rutiinse kontrolli osa. Esimesed aastad arenes ta teistest lastest oluliselt aeglasemini – osa kehast oli toonuses, osa jällegi liiga lõtv. Keerama hakkas alles 6,5-kuuselt (füsioteraapia tulemusel), 2-aastaselt rääkis veel üksikuid sõnu ning ei saanud ka lihtsast jutust aru, igapäevased hüsteeriahood ja ülim närvilisus andsid põhjust uskuda, et päris normaalset last temast ei tule. Tänaseks on ta teismeline – käitumine ok, emotsionaalne, hinded koolis kõik viied, teeb sporti ja on muidu üle keskmise tubli.

Minu soovitus on seega mitte muretseda, kuigi see võib hetkel tunduda täiesti võimatu. On täiesti normaalne, et sünnitraumaga laps areneb aeglaselt ja teistmoodi – ei tasu end lolliks muretseda ega ka pead liiva alla peita ning loota, et küll kõik üle läheb. Sünnitusjärgne aeg on muidugi niigi ülimalt emotsionaalne – seega võid end lohutada ka sellega, et mõne kuuga läheb meeleolu ka endal stabiilsemaks ning elu tundub lihtsam. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil sùnnitusest mòòdas kuu. Ja neuroloog ùtles, see ei taandu àra. Jààme sinna jàlgimisele umbes paariks aastaks vist..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, Sul on òigus, see pole pea peal olev verevalum. Samas on see alla 2cm. Aga vàga jube on ja hirmus elada teadmatuses, et mida see meie lapsele vòib kaasa tuua. Muidugi ei pruugi, aga kunagi ei tea.
Kas teil lihtsalt kahtlustati mekooniumit, ravi ei saanud vms ?
Meil nimelt oli mekoonium ka lapsel kopsus ja sai ravi ka haiglas. Nùùd hakka veel sellepàrast ka muretsema, et mis tagajàrjed see toob.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, Sul on òigus, see pole pea peal olev verevalum. Samas on see alla 2cm. Aga vàga jube on ja hirmus elada teadmatuses, et mida see meie lapsele vòib kaasa tuua. Muidugi ei pruugi, aga kunagi ei tea.
Kas teil lihtsalt kahtlustati mekooniumit, ravi ei saanud vms ?
Meil nimelt oli mekoonium ka lapsel kopsus ja sai ravi ka haiglas. Nùùd hakka veel sellepàrast ka muretsema, et mis tagajàrjed see toob.

Ma ei mäleta, kas laps sai mekooniumikahjustuse diagnoosi ka, aga nädalase antibiootikumikuuri sai ta kindlasti. Samuti päevitas 5 päeva, sest läks kollaseks. Aeglane areng oli ilmselt hapnikupuuduse tagajärg, mekooniumiga hirmutamine sai läbi kohe, kui laps lisahapniku pealt maha võeti (see oli juba esimesel ööpäeval – ta õnneks ei olnud enneaegne ka, enneaegsetel läheb sellistest traumadest taastumine palju raskemalt).

Teadmatus on raske, aga kuna laps oli väga keeruline ning mina noor ja isiklike probleemidega kimpus, siis tegelikult ma muretseda ei jaksanud. Olin üsna kindel, et mingi probleem tal on, aga lihtsalt võtsin seisukoha, et ega ma midagi muuta ei saa ning lihtsalt tuleb nüüd koos temaga elada ja hakkama saada. Igapäevaselt ma tema probleemide peale igatahes ei mõelnud – õnneks polnud ka eriti võrdlusmaterjali, et millised need normaalsed lapsed on. Kui ma praegu võrdlen enda esimese ja teise lapse arengut ja käitumist, siis tundub ikka täitsa ime, et sellest esimesest ka täiesti normaalne laps tuli. Oleks nad vastupidises järjekorras sündinud, siis muretseksin vist hulluks ennast. 🙂

Kui praegu on lapse sünnist möödas vaid kuu, siis oled kindlasti veel sünnitusjärgses hormoonitulvas ning emotsionaalne. Nii et ma julgen täitsa kindlalt väita, et kui veel kuu või kaks on möödas, siis oled juba palju rõõmsam ja rahulikum. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vb on Sul òigus ☺ Ùritan elada pàev korraga, kuid see on raske. Enese mittesùudistamine, et miks ma ometi ei jòudnud pressida, poleks vaakumit kasutatud ning oleks kòik ok.. aga eks aeg nàitab. Aitàh Sulle, et mulle oma kogemusest ràakisid ☺

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas teil nüüd läheb?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kas viitsid äkki oma sünnitusloo kirja panna? Kuidas asi niikaugele läks?

Please wait...
Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Sünnitus Sùnnitrauma