Teema: Sünnitus täiesti alasti/ haigla öösärgis/rinnahoidjaga?

Mul oli ikka mõlemaga see haigla öösärk seljas. Lapse väljumise ajal tehti rind paljaks, et laps kohe rinnale panna.

Ikka haigla öösärk seljas aga pesu pead küll ära võtma, et tita kohe rinnale saada

No võib ju paljalt ka sünnitada kui tahab ja kui vanni läheb, siis seal vist enamasti paljalt ollakse. Aga muidu jah see haigla ürp antakse selga.

mul poleks alukatega midagi teha olnud, sest arst oli nimelt järi ees põrandal pikali ja venitas sõrmedega sünnitusteid. kole kiireks kiskus – last ähvardas hapnikupuudus. tegelikult oli nii sant olla, et üldse ei huvitanud kes ja kust vaatab ja mida näeb.

Haigla öösärgis olin. Presside ajal hakkas nii palav, et kiskusin selle ka seljast ära. Ja vot olingi looma moodi alasti, aga hea oli ja ei olnud häirivaid tegureid.
Rinnahoidjad ja alukad olid nii kaua seljas, kuni du¨¨i alla läksin, pärast ei viitsinud enam rinnakaid selga panna. Ja kuna du¨¨i alla tundsin esimesi presse, siis teadsin, et ämmakas tahab avatust katsuda ja pole mõtet alukaid jalga panna.

Mh, lähed esimest last sünnitama :)? Keegi ei jäta, võta või pane midagi, oled täpselt nii, nagu sulle parajasti meeldib ja mugav on.

Ühel sünnitusel läks mul vist rohkem \”kostüüme\” kui eurovisiooni õhtujuhil. Alustasin haigla öösärgiga, aga kuna vett pidevalt lihtsalt uskumatutes kogustes nirises, siis see sai pidevalt märjaks. Jalas olid kõige paksemad haiglas olemas olevad sidemed, üks õde vahetas pidevalt linu ja tõi mulle kuivi \”kleite\” ja mees muudkui kuivatas põrandat :). No täitsa tsirkus ju. Siis mingi hetk õnneks koitis, et mõne oma lühikese t-särgiga oleks nagu etem ja nii oligi. Kuigi neid vahetasin ka pidevalt, sest kõik see 10 kg vett mis paar nädalat enne sünnitust mu keresse kogunes otsustas higi näol sünnituse ajal väljuda. Ainult enne viimast pressi tegi ämmaks ettepaneku see hilp ka ära võtta, et beebi kohe rinnale saaks.

Ja ühel sünnitusel olin tõesti lõpus täitsa paljas, sest kõik riided segasid ja ilma oli hea.

Ühesõnaga on hea, kui erinevad võimalused olemas. Ma kujutasin ka enne esimest sünnitust ette, et olen kui kaunis lilleke patjadel, ütlen korra malbelt \”uh\” (nii et koledalt laupa ei kortsuta) ja laps käes :). Reaalsus on aga see, et kui see suur töö parajasti käsil, siis võib meeldivaks osutuda mingi muul ajal esteetiliselt täiesti vastuvõetamatu variant. Ja siis on see tegelikult ka üsna viimane asi, millest sa üldse hoolid!

Ilusat sünnitust :)!

[small]FkLea kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teise lapsega hakkasid pressid autos, veed tulid haigla liftis ning püksid koos märgade talvesaabastega kisti mul sünnituslaual ära. Kohe peale seda, järgmise pressiga tuli ka poja ilmale. Ja nii ma siis sünnitasingi mh. sall kaelas ja kampsun seljas.[/tsitaat]
😀 😀 😀 Väga lahe lugu.

Mul oli haiglaürp seljas. Arst käis pidevalt avatust katsumas – seega alukatel polnud mõtet. Lisaks tilkus pidevalt lootevett – kõik ujus lausa.
Tehti ka KTG, epiduraal, mõõdeti pidevalt vererõhku. Selles mõttes ürp oli kõige mugavam – arstidel oli kiire juurdepääs mu kehaosadele 🙂
Higistasin meeletult (kuigi sünnitasin väga külmal talvel käreda pakase ajal) – sanitar vahetas kaks korda läbiligunenud ürpi.

Esimesega alustasin selle haiglaürbiga. Aga nii palav ja ebamugav oli, et võtsin selle poole pealt ära. Ainult villased sokid olid sünnitades jalas 🙂

Teisel sünnitusel naljatasin ämmakaga, et peaks vist hakkama sokke jalga panema. Aga loll nali oli. Selle peale läksid tuhud nii intensiivseks, et sokki otsimise tuhin ja naljatuju olid mõlemad kadunud. Selga jäi mu oma tuunika, oli selline vana ja rasedusega kõht ette veninud. Laps sündis nii kiiresti, et seda presside ajal ära võtta ei jõudnud. Pärast ei raatsinud titte ära panna ja ainult sikutasin selle üles, et ta rinnale saada. Selle lootevõi jms koos oleva ürbi võtsin ära alles siis, kui hakkasin palatisse minema. Arvasin, et viskan kõige täiega minema, aga pani pesumasinasse siiski ja sai täiesti puhtaks seal 🙂

Mis aga puutub palja tagumikuga sünnitamisse, siis minu palatisse küll kedagi ei voorinud sünnituse ajal. Kui laps oli käes, siis tuli hooldaja koristama ja lastearst last üle vaatama. Naistearst vaatas ka korraks sisse, aga kui nägi, et kõik on ämmakal kontrolli all, siis see oli tema poolt kõik. Avanemise ajal olin koos ämmaka ja enda valitud toetajatega. Presside ajal ka. Keegi ei voorinud kuhugi.

Mul tekib järjest enam tunne, et lähen siiski erakasse sünnitama, kuigi algul plaanisin riiklikku.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul (Tartus Toomemäel) vooris sisse u 10 tudengit, kui olin juba sünnituslaual. Kui kaua ma seal juba olnud olin, ei mäleta. Ka ei küsitud isegi, kas tohib. Võib olla ka, et ma seda ei mäleta.
Selles mõttes ikka praegu mõtlen, et appi – minu paljas jalgevahe nii paljudele näha, aga samas – tegu ju õppehaiglaga. Peab leppima.[/tsitaat]

Ei mäleta, pea oli juba nii segi. Vist oli haigla poolt antud öösärk ja enne seda vist tulin sünnitustuppa haigla hommikumantli ja sussidega. See oli Elites.

Sünnitasin 8 aastat tagasi Fertilitases ja ei tulnud pähegi, et sünnitustoas peaks riietega olema. Nagunii istud osa ajast vannis, aeled palli otsas, ämmakas silitab selga, siis jälle ohid vannis. Jõuad sa siis kogu aeg oma riietega tegeleda. Erahaiglas on rahu ning vaikus, sinu päralt on ämmakas ja arst – mingit muud rahvast sünnitustoast läbi ei käi. Kuna sünnitajaid on korraga vähe, siis ei pea kuulma mõne sünnitava naise kisa või venekeelset vandumist.
Mäletan, et sünnitasin päikeseloojangu ajal, istusin vannis ja vaatasin aknast välja, kuulasin muusikat, ämmakas silitas kätt ja ulatas pudelivett. Ilus kogemus oli. Riided ei tulnud kordagi meelde. Muidugi, siis kui koos lapsega sünnitustoast välja paterdama hakkasin, pandi mulle öösärk selga.
Igal juhul soovitan erahaiglat. Eriti kui privaatsust armastad ja soovid, et personal tegeleks ainult sinuga.

Mina olin alguses oma lühemapoolse T-särgiga, rinnakaid ja alukaid polnud, sest lootevett nirises ja pükstel poleks mõtet olnud. Pärast kui dussi all ja vannis olin, siis olin paljalt kuni lõpuni, peale ämmaemanda ja mehe polnud kedagi sisse-välja voorimas, lõpus tuli üks arst veel abiks lapse väljutusperioodil ja õmblemise juures

Mina sünnitasin Maarjamõisas ja ei olnud mul midagi seljas. Tulin vannist ning sünnitasin järil. Sünnituse ajal nägin ainult meest, ämmakat ning lõpuks kui laps tulema hakkas, tuli üks ämmaka abiline (hooldaja) ka. Eelnevalt olin öelnud, et ei taha ühtegi tudengit ja minu sooviga arvestati ning keegi nina ei krimpsutanud.