Teema: Sünnituse tundemärgid paar päeva enne sünnitust

Tead, pool tundi enne vete puhkemist polnud ka mitte mingeid märke, et nüüd võiks sünnitus alata. Terve raseduse ajal polnud sisuliselt ka mingeid toonuseid. Kõhu allavajumist ja limakorgi eemaldumist ma ei märganud.
Sünnitus oli esimese sünnituse kohta igati normaalse pikkusega – kokku 12 tundi vete puhkemisest, lõpus sain epiduraali ka, see veidi kiirendas asjade kulgu.

Olen sünnitanud ühel korral ja mingeid toonuseid ma ei osanud ära tunda ega mäleta, et oleksin tähele pannud. Ühel laupäevasel päeval mingil hetkel hakkasid õrnad valud nagu tavaliselt päevade tulekuga, ja sisi korraks mõtlesin, et näed, pisut üle nädala on tähtajani aega, et äkki nüüd hakkabki… Aga see oli vaid korraks ja siis kadus. Ja siis pärast seda laupäeva teisipäeva varahommikul hakkas uuesti, siis ikka juba valusamalt, nagu päris päevade ajal ja siis taipasin, et nüüd on see “päris”. Ja teisipäeva õhtul oli laps käes.

Seega sellist “hoiatamist” mul õieti polnud, kogemust polnud, midagi ära tunda ka ei osanud, lihtsalt ootasin rahulikult, millal peale hakkab. Ja hakkaski lihtsalt ühel hetkel peale. Aga siis minu arust eksimisvõimalust polnud.

Mul algasid valusad toonused 5 päeva enne sünnitust. Nii 4-5tk tunnis aga olid hästi ebaregulaarsed. Vahe võis olla 2-20 minutit. Päeval kui sünnitama hakkasin lõi kõhu lahti ja toonused muutusid intensiivsemaks. Muud ei olnud midagi. Veed puhkesid alles presside ajal.

Esimese lapsega saind esimesed tundemärgid täpselt 40. nädalas KTG-s olles, kui arst küsis, et kas mul valus ei ole, et jube aktiivne tegevus – ma ei tundnud midagi. sama päeva õhtul hakkasid vaevuaimatavad kokkutõmbed ja järgmise päeva õhtul alles läksin sünnitusmajja. kas ka eelnevatel nädalatel midgai oli toimunud, ei mäleta, ega ma aru saanudki alati, kas on toonused või hoopis gaasid vmt 😀

Teise lapsega puudusid igasugused tundemärgid, kuni üks öö ärkasin seljavaludega. Õhtuks oli laps käes. Sh eelmise päeva (40+2) KTG näitas null tegevust ja tulin veel masendunult koju ämmaka juurest.

4 päeva enne sünnitus tuli suurem kogus limakorki ära, järgmine päev vähem. Sünnitusepäeva ööl jäi verd paberile, kui WCs käisin, EMO sõnul oli kõik toores veel. Pärastlõunal olid nagu gaasid/ebamugavustunne kõhus, mõtlesin et söögist. Tund peale seda hakkasid juba tuhud ja õhtul oli laps käes.

Ka minul polnud mingeid tundemärke, et sünnitegevus pihta hakkaks. Lihtsalt mingi hetk käis öösel kõhus nagu mingi klõps ära, tõusin püsti ja siis nirises juba vett. Mingit limakorki või valusid enne seda polnud. Peale vetepuhkemist lõi ka südame pahaks, mida terve raseduse polnud. Üks tund peale vetepuhkemist hakkasid juba päris valusad tuhud. Beebi sündis 21 tundi hiljem.
Seega jääda ootama kurikuulsat limakorki või hiilivaid valusid, pole mõtet.

Enne esimese valu saabumist polnud midagi. Haiglas öeldi ka,et läheb aega. Miskipärast oli 3 tunni pärast laps käes.
Moraal,ärge jääge koju passima,eriti praegusel ajal kus haiglaid niigi vähe.

Mul polnud mitte midagi teistmoodi, 40+0 käisin ämmaka visiidil ja tehti ktg ja täiesti null. 24h hiljem hakkas sünnitus pihta ja valud läksid väga kiirelt väga tugevaks, omal jalal ma enam liikuda kodus ei suutnud (siit ka moraal – pigem varakult haiglasse). Kui valud juba tugevad olid, tuli natuke limakorki. Veed tehti alles haiglas lahti..

Limakork hakkas eralduma 3 päeva enne sünnitust, iga päev veidikene, pühkides jäi veresegune paberile ning tekkisid õrnad päevade laadsed valud. Valud läksid üle tuhudeks mida päev edasi seda tugevamaks.

Minul olid toonused alates 20 nädalast kuni 38 nädalani, siis lõppesid ära. Mitte ühtegi märki selle sünnitusega ei olnud ennem. Sünnitasin 40+3 ja päev enne sünnitust arst venitas natukene emakakaela. Öösel algasid õrnad päevade valud ja igaksjuhuks sõitsime haiglasse, kuna eelmine sünnitus oli ka kiire. 04.10 tehti veed lahti ja 05.17 laps rinnal. Mitte ühtegi sellist sünnitusvalu ei olnud, et oleks valus olnud. Ilma valudeta ,toore jõuga pidin ka lapse välja pressima, kuna südamelöögid lõi alla. Mina ka ootasin seekord erinevaid märke, sest eelmine sünnitus kaksikutega algas vee tulekuga, aga ei, ei olnud ühtegi märki, peale selle, et tähtaeg oli üle ja esilekutsumise saateleht näppude vahel 🙂

Ma korduvsünnitaja.

Mul polnud ühtegi muud tundemärki kui vaid see, et nädal enne olid kahel korral öösel valud, arvasin, et läheb asjaks, regulaarsus oli isegi. Aga hommikuks kõik jälle korras.

Esimese lapsega hakkasid 2 päeva varem ebaregulaarsed valud. Aga olid siiski piisavalt selged ja regulaarsed, et mu elu häirida, mitte magada lasta ja mind lausa 2x kontrolli saata (st nad olid nagu mitu tundi regulaarsed ja siis kadusid jälle paariks tunniks). Ja nii ma sünnitasingi 48 h jooksul 3 h maganult :S Oi kui tülpinud ma olin, kui kästi last imetada, aga ma tahtsin ainult magada 😀  Muid tundemärke nagu limakorgi eraldumine jne ei olnud.

Teise lapsega ei olnud mingit aktiivsust. Ei toonuseid ei midagi. KTG-ski sai eelmine päev käidud ja ka seal näitas masin 0 tegevust. Aga järgmisel päeval ta ikka sündis.

Mul olid 39+5 õhtul libavalud. Umbes kolm tundi käisid iga 10 minuti tagant valusad aga ülehingatavad valud. Kõht läks lahti ja ajas öökima. Juba tekkis elevus, et hakkabki pihta. Mees hakkas veel kiiruga tube koristama 😀 Ja siis läksid need valud ja muu üle ja oligi kõik.

39+6 oli täiesti tavaline päev. Enesetunne oli hea, jalutasin pikalt, käisin linnas ringi (see oli siis 2019 suvel). Õhtul olin veidi rohkem väsinud kui tavaliselt.

40+0 Öösel ärkasin kõhuvaludega iga poole tunni tagant. Hommikul olid kohutavad gaasivalud. Mees läks tund aega hiljem tööle kuna mul oli nii valus ja tal (ja mul) oli hirm. Kogu päeva oli paha tuju, eriline rahutus ja mossitamine. Tukkusin teleka ees. Õhtul kui mees koju tuli, käisime linnas jalutamas, väljas söömas ja tegime veel pilte minust suure kõhuga. Jõudsime koju kella 20 ajal ja vetsus nirises midagi põrandale. Järgmise tunni jooksul tilkus veel rohkem vett aga mingeid tuhusid veel polnud. Tuhud algasid alles öösel kella 1.30 ajal ning hommikul (40+1) sündis beebi.

Tagantjärgi vaadates oli hoiatusi küll, eriti need libavalud kaks päeva ennem. Muidu valutud toonused algasid juba 34. nädalal. Samas sünnitus algas hoopis sellega, et lootevesi hakkas tilkuma ja tuhudeni läks sellest veel 5-6 tundi. Limakorki ma otseselt ei näinud aga nädal-paar enne sünnitust tuli aeg-ajalt sellist paksemat kollast voolust, ilmselt see vist oligi?

34+1 olid menstruatsioonilaadsed valud, mida polnud alates raseduse algusest olnud. Sama 34+5 kokkutõmbed ja tihedad valud, jäeti haiglasse. Läks õnneks ja laps ei sündinud. Limakork eemaldus 37+2 ja 37+3. Võib-olla oli siis osaliselt, aga oli selgelt arusaadavalt limakork. Kuna oli plaaniline keiser, siis tehti see 39+1. Ehk nö lõpu sümptomeid oli juba mitme nädala vältel ja kogu aeg oli hirm, et kohe-kohe on minek.