Esileht Ilu ja tervis Sünnitusjärgne depressioon

Näitan 6 postitust - vahemik 1 kuni 6 (kokku 6 )

Teema: Sünnitusjärgne depressioon

Postitas:
Kägu

Olete te kogenud sünnitusjärgset depressiooni?
Mul on kaks sünnitust olnud ja kaks erinevat näidet. Teine vist siis sünnitusjärgne depressioon.

Pärast esimese lapse sündi ajasid mitmed asjad just kui tühjast kohast nutma. Vaatasin, et lillepott aknalaual noi kena ja pisarad juba voolasid. Aga muidu oli tore olla ja mingit kurvastust vms polnud.

Teine laps sündis mõned aastad hiljem. Jumaldasin esimest last, olin algusest peale temaga palju koos, ma ei vajanud aega, et jätaks ta kuhuhi vana-vanematega vms. Ta käis siis muidugi lasteaias kui uus laps sündis.
Aga teist last sünnitama minnes, tabas mind just kui vaimuhaigus. Pidin jätma esimese lapse koju, olema paar päeva temast eemal. Ma süüdistasin oma vastsündinut last ja nö vihkasin teda, et ma ei saanud olla kodus. Meest haiglasse ei lubatud, vabu perepalateid polnud.
Olin ihuüksi paar päeva palatis, inimesi ja arste käis harva, meest ligi ei lastud tol ajal ja ma mõttes süüdistasin äsjasündinud beebit antud olukorras.
Koju jõudes oli mees sageli ära, sest õppis tol ajal kaugõppes teises Eesti otsas. Pidin palju olema kahe lapsega üksi ja äsjasündinul oli tihti nutuhoogusid, rahutut magamist, gaasivalusid jms. Kõik võis olla ka seotud minu ärevusega. Elasin just kui mustas augus umbes aasta.
Tassisin rasket käru trepist jms ja ise ulgusin tihti nutta.
Viha lapse vastu läks üle, aga ärevus ja depressioon jäi pikalt vaevama.

Praegu on väga väga paha seda tunnet meenutada, mida ma alguses teise lapse vastu tundsin.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on ilmselt mõlema lapsega seda olnud. Teisega oli korralikum must auk. Äkki oli isegi psühhoos vahepeal. Kasvatasin enamasti üksi, sest mees oli välismaal tööl ja sünnitama pidin ka üksi minema, mis ei olnud absoluutselt minu plaanides. Minu jaoks oli põhiline ja megaoluline see, et ma ei pea üksi minema. Just nii halvasti paraku läkski ja tundus, et kõik on minu vastu, sest mees oli välismaal, eraämmaemand oli ka ära sel ajal ja ei oleks saanud kaasa tulla. Ämmaemand oli vastik, röökis ja käitus ka lapsega nõmedalt. See kindlasti omakorda mõjutas mind väga. Siiani sellele mõeldes hakkan nutma, sest mul oli ikka korralik looma tunne, mitte sinna oodatud jne suhtumine selline, nagu igatpidi oleks emaks kõlbmatu. Olen niigi enesekriitiline pea terve oma elu olnud. Juba rasedusaeg oli raske ja olin riskirase. Kannatasin nii füüsilise tervise tõttu ja vaimse veel rohkem. Käisin ka haiglas liigoksendamise vastu tilgutite all. Last ma siiski milleski ei süüdistanud. Süüdistasin sisimas meest, ennast, et üldse last tahtsin ja ämmaemandat ,et nad mind sünnitusel ei toetanud ja mulle looma tunnet tekitasid ja endast oli väga hale. Olin omadega vaimselt nii läbi, et ei suutnud kaebust ka esitada, kuigi mõttes see oli ja ka mõni soovitas seda teha. Tegelikult on kohati siiani endast kahju ja vahel teen endale pai.
Põhjuseid on muidugi veel mitmeid, aga kindlasti on see üks põhjustest, et minu puhul on välistatud kolmas laps. Peale teist last läks tervis ka päris käest ära.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul oli ilmselt ka. Beebi oli väga oodatud ja planeeritud, aga sündis terviserikkega millele saime alles jälile kui ta oli kolme kuune.

Vihkasin ennast oma saamatuses ja suutmatuses. Kellegi abi lapse hoidmisel ei tahtnud vastu võtta, sest tundsin, et peaksin ise hakkama saama. Sain abipakkujate peale pahaseks. Vihkasin last, et ta ‘selline’ on. Samas kartsin paaniliselt lapsega kahekesi olla, ainuüksi mõte sellest ajas nutma. Nt sain pahaseks mehe peale kui ta tahtis nt sõpradega maja ette korvpalli minna mängima. Samas sain aru, et lapsel on midagi viga ja miks keegi arstidest midagi ette ei võta. Õnneks olime mees siiski kogu aeg mul olemas.

Kui laps oli kolm kuud vana sai põhjus avastatud ja ravi peale. Elu muutus üleöö. Minul läks aastake aega, et rahuneda. Aga süümepiinad oma toonase käitumise ja mõtete pärast on siiani. Laps nüüd kolme aastane.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on ilmselt mõlema lapsega seda olnud. Teisega oli korralikum must auk. Äkki oli isegi psühhoos vahepeal. Kasvatasin enamasti üksi, sest mees oli välismaal tööl ja sünnitama pidin ka üksi minema, mis ei olnud absoluutselt minu plaanides. Minu jaoks oli põhiline ja megaoluline see, et ma ei pea üksi minema. Just nii halvasti paraku läkski ja tundus, et kõik on minu vastu, sest mees oli välismaal, eraämmaemand oli ka ära sel ajal ja ei oleks saanud kaasa tulla. Ämmaemand oli vastik, röökis ja käitus ka lapsega nõmedalt. See kindlasti omakorda mõjutas mind väga. Siiani sellele mõeldes hakkan nutma, sest mul oli ikka korralik looma tunne, mitte sinna oodatud jne suhtumine selline, nagu igatpidi oleks emaks kõlbmatu. Olen niigi enesekriitiline pea terve oma elu olnud. Juba rasedusaeg oli raske ja olin riskirase. Kannatasin nii füüsilise tervise tõttu ja vaimse veel rohkem. Käisin ka haiglas liigoksendamise vastu tilgutite all. Last ma siiski milleski ei süüdistanud. Süüdistasin sisimas meest, ennast, et üldse last tahtsin ja ämmaemandat ,et nad mind sünnitusel ei toetanud ja mulle looma tunnet tekitasid ja endast oli väga hale. Olin omadega vaimselt nii läbi, et ei suutnud kaebust ka esitada, kuigi mõttes see oli ja ka mõni soovitas seda teha. Tegelikult on kohati siiani endast kahju ja vahel teen endale pai.

Põhjuseid on muidugi veel mitmeid, aga kindlasti on see üks põhjustest, et minu puhul on välistatud kolmas laps. Peale teist last läks tervis ka päris käest ära.

Kus sa sünnitasid ja kes see ämmaemand oli, kes nii käitus?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on ilmselt mõlema lapsega seda olnud. Teisega oli korralikum must auk. Äkki oli isegi psühhoos vahepeal. Kasvatasin enamasti üksi, sest mees oli välismaal tööl ja sünnitama pidin ka üksi minema, mis ei olnud absoluutselt minu plaanides. Minu jaoks oli põhiline ja megaoluline see, et ma ei pea üksi minema. Just nii halvasti paraku läkski ja tundus, et kõik on minu vastu, sest mees oli välismaal, eraämmaemand oli ka ära sel ajal ja ei oleks saanud kaasa tulla. Ämmaemand oli vastik, röökis ja käitus ka lapsega nõmedalt. See kindlasti omakorda mõjutas mind väga. Siiani sellele mõeldes hakkan nutma, sest mul oli ikka korralik looma tunne, mitte sinna oodatud jne suhtumine selline, nagu igatpidi oleks emaks kõlbmatu. Olen niigi enesekriitiline pea terve oma elu olnud. Juba rasedusaeg oli raske ja olin riskirase. Kannatasin nii füüsilise tervise tõttu ja vaimse veel rohkem. Käisin ka haiglas liigoksendamise vastu tilgutite all. Last ma siiski milleski ei süüdistanud. Süüdistasin sisimas meest, ennast, et üldse last tahtsin ja ämmaemandat ,et nad mind sünnitusel ei toetanud ja mulle looma tunnet tekitasid ja endast oli väga hale. Olin omadega vaimselt nii läbi, et ei suutnud kaebust ka esitada, kuigi mõttes see oli ja ka mõni soovitas seda teha. Tegelikult on kohati siiani endast kahju ja vahel teen endale pai.

Põhjuseid on muidugi veel mitmeid, aga kindlasti on see üks põhjustest, et minu puhul on välistatud kolmas laps. Peale teist last läks tervis ka päris käest ära.

Kus sa sünnitasid ja kes see ämmaemand oli, kes nii käitus?

Itk-s. Mai oli eesnimi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olete te kogenud sünnitusjärgset depressiooni?

Ei ole.

Esimest last jäin ootama 24-aastaselt ja suht juhuslikult, aga jäime peikaga kokku ja abiellusime. Ta oli ka palju ära, pikalt komandeeringutes, 10 päeva pärast lapse sündi juba pidi ära sõitma.  Ma kolisin tema äraoleku ajaks vanematekoju, kel oli suurim rõõm mind ja beebit poputada. Ka hiljem käis ema mul alati abiks, kui mees ära oli. Mingit muret selles osas polnud. Teine laps sündis aastaid hiljem, siis elasime teises linnas, aga vanem laps oli juba teismeline, aitasid mõlemad mehega, aga polnudki eriti mingeid probleeme, laps magas sünnist saati sügavalt ja rahulikult. Ma olen ka ise loomu poolest selline rõõmsameelne ja mitte eriline muretseja, oskan vajadusel abi küsida (ja ka ise anda) ning ei lase probleemidel end väga kergesti mõjutada. Iga asi laheneb kord. Pole mingit mõtet ette pabistada ja samuti pole vaja mingit kangelast mängida.

0
-2
Please wait...

Näitan 6 postitust - vahemik 1 kuni 6 (kokku 6 )


Esileht Ilu ja tervis Sünnitusjärgne depressioon