Teema: Sünnitusjärgne depressioon

Mul on ilmselt mõlema lapsega seda olnud. Teisega oli korralikum must auk. Äkki oli isegi psühhoos vahepeal. Kasvatasin enamasti üksi, sest mees oli välismaal tööl ja sünnitama pidin ka üksi minema, mis ei olnud absoluutselt minu plaanides. Minu jaoks oli põhiline ja megaoluline see, et ma ei pea üksi minema. Just nii halvasti paraku läkski ja tundus, et kõik on minu vastu, sest mees oli välismaal, eraämmaemand oli ka ära sel ajal ja ei oleks saanud kaasa tulla. Ämmaemand oli vastik, röökis ja käitus ka lapsega nõmedalt. See kindlasti omakorda mõjutas mind väga. Siiani sellele mõeldes hakkan nutma, sest mul oli ikka korralik looma tunne, mitte sinna oodatud jne suhtumine selline, nagu igatpidi oleks emaks kõlbmatu. Olen niigi enesekriitiline pea terve oma elu olnud. Juba rasedusaeg oli raske ja olin riskirase. Kannatasin nii füüsilise tervise tõttu ja vaimse veel rohkem. Käisin ka haiglas liigoksendamise vastu tilgutite all. Last ma siiski milleski ei süüdistanud. Süüdistasin sisimas meest, ennast, et üldse last tahtsin ja ämmaemandat ,et nad mind sünnitusel ei toetanud ja mulle looma tunnet tekitasid ja endast oli väga hale. Olin omadega vaimselt nii läbi, et ei suutnud kaebust ka esitada, kuigi mõttes see oli ja ka mõni soovitas seda teha. Tegelikult on kohati siiani endast kahju ja vahel teen endale pai.
Põhjuseid on muidugi veel mitmeid, aga kindlasti on see üks põhjustest, et minu puhul on välistatud kolmas laps. Peale teist last läks tervis ka päris käest ära.

#3558523:

Mul on ilmselt mõlema lapsega seda olnud. Teisega oli korralikum must auk. Äkki oli isegi psühhoos vahepeal. Kasvatasin enamasti üksi, sest mees oli välismaal tööl ja sünnitama pidin ka üksi minema, mis ei olnud absoluutselt minu plaanides. Minu jaoks oli põhiline ja megaoluline see, et ma ei pea üksi minema. Just nii halvasti paraku läkski ja tundus, et kõik on minu vastu, sest mees oli välismaal, eraämmaemand oli ka ära sel ajal ja ei oleks saanud kaasa tulla. Ämmaemand oli vastik, röökis ja käitus ka lapsega nõmedalt. See kindlasti omakorda mõjutas mind väga. Siiani sellele mõeldes hakkan nutma, sest mul oli ikka korralik looma tunne, mitte sinna oodatud jne suhtumine selline, nagu igatpidi oleks emaks kõlbmatu. Olen niigi enesekriitiline pea terve oma elu olnud. Juba rasedusaeg oli raske ja olin riskirase. Kannatasin nii füüsilise tervise tõttu ja vaimse veel rohkem. Käisin ka haiglas liigoksendamise vastu tilgutite all. Last ma siiski milleski ei süüdistanud. Süüdistasin sisimas meest, ennast, et üldse last tahtsin ja ämmaemandat ,et nad mind sünnitusel ei toetanud ja mulle looma tunnet tekitasid ja endast oli väga hale. Olin omadega vaimselt nii läbi, et ei suutnud kaebust ka esitada, kuigi mõttes see oli ja ka mõni soovitas seda teha. Tegelikult on kohati siiani endast kahju ja vahel teen endale pai.

Põhjuseid on muidugi veel mitmeid, aga kindlasti on see üks põhjustest, et minu puhul on välistatud kolmas laps. Peale teist last läks tervis ka päris käest ära.

Kus sa sünnitasid ja kes see ämmaemand oli, kes nii käitus?

#3558226:

Olete te kogenud sünnitusjärgset depressiooni?

Ei ole.

Esimest last jäin ootama 24-aastaselt ja suht juhuslikult, aga jäime peikaga kokku ja abiellusime. Ta oli ka palju ära, pikalt komandeeringutes, 10 päeva pärast lapse sündi juba pidi ära sõitma.  Ma kolisin tema äraoleku ajaks vanematekoju, kel oli suurim rõõm mind ja beebit poputada. Ka hiljem käis ema mul alati abiks, kui mees ära oli. Mingit muret selles osas polnud. Teine laps sündis aastaid hiljem, siis elasime teises linnas, aga vanem laps oli juba teismeline, aitasid mõlemad mehega, aga polnudki eriti mingeid probleeme, laps magas sünnist saati sügavalt ja rahulikult. Ma olen ka ise loomu poolest selline rõõmsameelne ja mitte eriline muretseja, oskan vajadusel abi küsida (ja ka ise anda) ning ei lase probleemidel end väga kergesti mõjutada. Iga asi laheneb kord. Pole mingit mõtet ette pabistada ja samuti pole vaja mingit kangelast mängida.