See ekraanide sõltuvus ja rämpsu söömine on küll tänapäeva ühiskonnas suur probleem.
Aastased juba kulistavad Coca- Colat ja pistavad kahe käega krõpse ning komme. Õue minemise asemel eelistatakse ekraanis passida jne.
Mul enda sõbranna on oma lapsed nii kasvatanud. Jube on vaadata. Noorem laps 9 ja juba ülekaaluline. Teevad lastel elu ainult raskeks.
Mina suutsin enda last kasvatada nii, et nutitelefoniga hakkas rohkem mässama alles 13. aastaselt, seda ka tänu koroonast tingitud olukorrale. Karastusjooke ta ka ei joonud ca 14. aastani, nüüd vahel joob mõne.
Kuid eks see ümbruskonna surve lastele on suur.
Koolis esimeste klasside juntsud passivad vahetundides rivis pingil ja vahivad ekraani, kambakesi käiakse koos Mc Donaldsis, väikeste laste sünnipäevadel mängutubades krõpsudega kausid keset lauda, limonaadid laual jne.
Kui ise ainult brändi asju taga ei aja, ei tee ka seda laps.
Kuid eks igaüks kasvatab oma lapsed oma põhimõtete järgi.
Kodus omakeskis võib ju rääkida ja imestada teiste koduste reeglite ning elu üle, kuid lõpuks ei oma see kõik nagunii tähtsust.
Ütlema ju sa seda nagunii ei lähe, jääd sõbrast ka veel ilma või solvub teine veel ja egas see ju midagi muuda ka. Jätkavad nad ikka samas vaimus.
Lihtsalt kasvatusmeetodid ja tõekspidamised erinevad, muidu tegu äärmiselt toredate inimestega.
