Ei saa kahjuks kiidulauluga ühineda, Pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Kas see oli äkki “Suud puhtaks” saade, kus üks endine õpilane oma emaga kirjeldas seda turvamehe hirmuvalitsust. Ja päriselt ka nii on. Kui sa pole standardne (mida seal ju lapsed polegi) või ei käitu nii nagu “normaalne” inimene, siis tuleb nn turvamees, kes nalja ei mõista, diskussiooni ei pea, asjaolusid ei selgita, vaid väänab su maha või paremal juhul veab minema. See hirm on seal läbiv. Kool ise muidugi pisendab seda hirmu, ehk et selle üle pole mõtet kurta või kaevelda. Mind häirib seal kõige rohkem see, et kogu aeg räägitakse ja rõhutatakse personali head ettevalmistust erivajadustega laste jaoks, aga reaalses elus on suur osa neist läbi põlenud, kuid seda ei tunnista. Lapsed kannatavad. Töö ongi seal väga keeruline, sest kui ikka iga päev on oht mõne õpilase rünnaku alla sattuda ja õpetajad saavad tõesti reaalselt klobida, siis see on arusaadav, et nö inimlikkus ja tahe lapsi mõista ja aidata hakkab kiirelt kokku kuivama. Aga. Lapsed pole selles süüdi, eriti need, kellel agressiivust ei esine, aga kes ikkagi on kogu aeg vaimse terrori all. Meetodid on seal äratuntavalt nõukaaegsed – piltlikult – käitud hästi, saad präänikut, oled paha laps, lähed nurka. Samas on ju teada, et need lapsed ei suuda enda emotsioone jms reguleerida ja igasugune karistushirm ei aita, vastupidi. Sain sellest eriti selgelt aru, kui vaatasin ETV saadet “Selge pilt”, kus oli teemaks täiskasvanute ATH. Immaanuel Volkonski kirjeldas enda lapsepõlve tundeid nii hästi ja samas oli seda nii valus kuulata. Et ta võttis kõik enda jõu kokku ja pingutas niiiii väga, aga ikka ta ei suutnud olla see, mida temalt oodati. Sellises koolis ma eeldaks, et õpetajad mõistavad seda ja nt ei karista last selle eest, et ta ei suuda olla rohkemat, kui on. Karistuse all pean siis silmas ekskursioonist ilma jätmisest kuni eelpool mainitud turvamehe võteteni. See ongi keeruline keskkond, kuidagi peab seal asju ohjes hoidma, aga targad inimesed kindlasti leiaks lahenduse ka muul viisil. Kui nad suudaks mugavustsoonist väljuda.
Ja kahjuks pean alla kirjutama eelpool olnud kommentaarile, et laste jõuga normaalseks väänamine on seal paraku tavapärane praktika. Kuigi ise nad seda ei tunnista loomulikult. On ka erandeid, st võib õpetaja ja klassiga vedada. Nagu elus ikka, mõnel veab, mõnel mitte. Lihsalt sellises koolis ootaks pigem, et ei peaks lotoõnnele lootma, vaid et terve süsteem ongi selliste laste jaoks turvaline, toetav ja nö päästev.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 03.06 08:34; 03.06 11:21; 03.06 11:44; 03.06 17:53; 05.06 11:32;