Teema: Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukool

Kiidan! Tavakooli väikeklassis on sageli kontingent puuetelt kirjum, Pätsi koolis autistile vajalik tugipersonali toetus kohe kindlasti sobivam. Lisaks ka muud reh.teenused, huvitegevus  ja oivalised uued ruumid. Sagimist vähem ja rutiini rohkem kui suures koolis, stiilne ja kaasaegne koolimaja asub ilusa looduse keskel, õppetempo aeglasem ja individuaalsem. Haakuvus ja mõistmine klassikaaslastega igati hea (nad ju oma erineval moel ikka veidi sarnased kõik). Tavakoolis autistlike teemadega tegeletakse kindlasti pealiskaudsemalt, kui üldse eraldi rõhku pannakse. Aga autist jääb autistiks ka paraku tavakoolis…

Selle kohta, et Pätsi koolis püütakse autistidest tavainimesi kasvatada, ma ütleksin pigem, et õppetöö on võimete piires maksimaalne, ollakse nõudlik ja ei suhtuta neisse kui puudega inimestesse. Püütakse ikka lastes laiema maailma vastu huvi äratada (ei ole nii, et ah te ju autistid ja tahate nagunii vaid tehnikat või ekraane – just ei, ägitatakse looduse vastu huvi tundma, kooliaias sonkima, suur rõhk on liikumise nautimisel, lugemise ja kultuuri väärtustamisel jmt). Intellekt ja loovus saab tegelikult väga professionaalse ja laia toe. Seal koolis on tunne nagu vahvas väikses maakoolis, palju hoolivust ja ühistegevusi.

Ise olen oma autistliku poisiga selle vea teinud, et kuna ta nulukas oli, panin ta algul ikkagi tavakooli väikeklassi (täpse diagnoosi sai alles 2. klassi lõpus) ja peae kolmandat klassi kolisime üle, sest õppekoormus ja klassikaaslased paraku ei sobinud, koolistress, kodus pidime seetõttu palju koos õppima, sest keskendumine sai häiritud jmt. Meil olid ka lisaks logopeedilised hädad ja kohmakas motoorika, käitumisega polnud aga paljude teiste väikeklassi lastega võrreldes kunagi probleeme (pigem oligi tavakoolis kiusatav). Pätsi koolis on meie vähese sotsiaalsusega lapsel endaga sarnased sõbrad tekkinud, koolikiusu ning mõistmatute kaaslate ja ka õpetajatega pole probleemi olnud. Käib mitmes huviringis ja isegi trennis, on silmaringi jõuliselt arendanud. Ka näiteks maitsemeeli on seal osatud paremini arendada kui mina kodus. Lisaks on sealse kahe aasta jooksul poiss märksa avatumaks ja jutukamaks kaaslaseks muutunud. Varem näiteks ei tahtnud väga kodust lahkuda, nüüd ööbib vahel isegi sõprade juures. Üldse ei kahetse kooli vahetust, pigem seda, et polnud võimalust kohe alguses lapsele sobivasse kooli sattuda.

#3784849:

Aitäh vastuse eest. Kõlab muinasjutulisena. Kenasti käituvat autistlikku last soovitakse igale poole. Aga kas on kogemusi seal koolis ka sellistel lastel, kes on probleemse käitumisega norm intellektiga (nutikad) autistlikud lapsed?

Kui autistlikul lapsel on keskkond kus ta viibib sobiv, esineb ka probleemset käitumist vähem.

#3784791:

Kiidan! Tavakooli väikeklassis on sageli kontingent puuetelt kirjum, Pätsi koolis autistile vajalik tugipersonali toetus kohe kindlasti sobivam. Lisaks ka muud reh.teenused, huvitegevus ja oivalised uued ruumid. Sagimist vähem ja rutiini rohkem kui suures koolis, stiilne ja kaasaegne koolimaja asub ilusa looduse keskel, õppetempo aeglasem ja individuaalsem. Haakuvus ja mõistmine klassikaaslastega igati hea (nad ju oma erineval moel ikka veidi sarnased kõik). Tavakoolis autistlike teemadega tegeletakse kindlasti pealiskaudsemalt, kui üldse eraldi rõhku pannakse. Aga autist jääb autistiks ka paraku tavakoolis…

Selle kohta, et Pätsi koolis püütakse autistidest tavainimesi kasvatada, ma ütleksin pigem, et õppetöö on võimete piires maksimaalne, ollakse nõudlik ja ei suhtuta neisse kui puudega inimestesse. Püütakse ikka lastes laiema maailma vastu huvi äratada (ei ole nii, et ah te ju autistid ja tahate nagunii vaid tehnikat või ekraane – just ei, ägitatakse looduse vastu huvi tundma, kooliaias sonkima, suur rõhk on liikumise nautimisel, lugemise ja kultuuri väärtustamisel jmt). Intellekt ja loovus saab tegelikult väga professionaalse ja laia toe. Seal koolis on tunne nagu vahvas väikses maakoolis, palju hoolivust ja ühistegevusi.

Ise olen oma autistliku poisiga selle vea teinud, et kuna ta nulukas oli, panin ta algul ikkagi tavakooli väikeklassi (täpse diagnoosi sai alles 2. klassi lõpus) ja peae kolmandat klassi kolisime üle, sest õppekoormus ja klassikaaslased paraku ei sobinud, koolistress, kodus pidime seetõttu palju koos õppima, sest keskendumine sai häiritud jmt. Meil olid ka lisaks logopeedilised hädad ja kohmakas motoorika, käitumisega polnud aga paljude teiste väikeklassi lastega võrreldes kunagi probleeme (pigem oligi tavakoolis kiusatav). Pätsi koolis on meie vähese sotsiaalsusega lapsel endaga sarnased sõbrad tekkinud, koolikiusu ning mõistmatute kaaslate ja ka õpetajatega pole probleemi olnud. Käib mitmes huviringis ja isegi trennis, on silmaringi jõuliselt arendanud. Ka näiteks maitsemeeli on seal osatud paremini arendada kui mina kodus. Lisaks on sealse kahe aasta jooksul poiss märksa avatumaks ja jutukamaks kaaslaseks muutunud. Varem näiteks ei tahtnud väga kodust lahkuda, nüüd ööbib vahel isegi sõprade juures. Üldse ei kahetse kooli vahetust, pigem seda, et polnud võimalust kohe alguses lapsele sobivasse kooli sattuda.

Kõlab nii hästi, et mul suisa kahju, et ma Tallinnas ei ela. Mul ka autist ja ilmselt ATH kaasuvalt juures kasvab kodus.

#3784296:

Mind ka huvitab sama küsimus. Olen lugenud foorumitest, et seal koolis üritatakse “autiste jõuga normaalseks väänata”. Kas nendel juttudel võib tõepõhi all olla?

Ei üritata. Valeinfo.

Minu laps käis seal. Lapsi ja nende eripärasid arvestatakse maksimaalselt. Kuna klassis on vähe lapsi – suures klassis 7 ja väikeklassis 4 – siis tõesti jõuavad õpetajad lastega individuaalselt tegeleda. Lapsevanematele tehakse teabepäevi, koolitusi ja nõustamisi. Lastele endile õpetatakse ka, et see, et teine laps käitub teistmoodi, on asi, mida peab aktsepteerima. Aspergerid on kõik väga erinevad, nende ärrituslülitid on erinevad. Õpetati sellega toime tulema, teistega arvestama, aga õpetati arukalt. Mitte: “ära tee nii, sest nii ei ole kombeks” vaid: “ära tee nii, sest see häirib sinu klassikaaslast”  ja kui polnud võimalik vältida “nii tegemist” (sundliigutused, tikid) siis otsiti alternatiive.

Nt minu laps naksutas sõrmi, mis võis ühe klassikaaslase täiesti pöördesse ajada, siis sai ta stressipalli pigistamise peale ümber harjutatud.

#3786587:

#3786466:

Kas see oli äkki “Suud puhtaks” saade, kus üks endine õpilane oma emaga kirjeldas seda turvamehe hirmuvalitsust. Ja päriselt ka nii on. Kui sa pole standardne (mida seal ju lapsed polegi) või ei käitu nii nagu “normaalne” inimene, siis tuleb nn turvamees, kes nalja ei mõista, diskussiooni ei pea, asjaolusid ei selgita, vaid väänab su maha või paremal juhul veab minema.

Millest sa räägid? Täiesti ulme. Mis aastatel see “endine” seal koolis käis?

Minu laps lõpetab praegu ja mingist turvamehest pole ma kuulnudki, on valvurionu, kes üldiselt lihtsalt tukub oma konkus, vahel tuletab lastele meelde, et teiste asju ei tohi puutuda.

Muidugi võib päris oluline olla see, et mina ei pannud last internaati, polnud ka vajadust, elame Tallinnas. Kas see “endine” elas inernaadis?

Üldse, kui sul isiklik kogemus puudub, siis ühe saate põhjal niimoodi lahmida on ääretult tobe.

Mul kahjuks just isiklik kogemus ongi, mu laps käib seal koolis. Ma oma isiklikust kogemusest just kirjutasingi.  “Turvamees K***i” teavad kõik, kes seal koolis õpivad.

Saade oli eetris sügisel ja see kinnitas lihtsalt minu ja minu sealse kooli tuttvatest vanemate kogemust.

#3786581:

Nt minu laps naksutas sõrmi, mis võis ühe klassikaaslase täiesti pöördesse ajada, siis sai ta stressipalli pigistamise peale ümber harjutatud

Minu lapsel keelati nt just ära selliste asjade kasutamine tunnis, kuna õpetaja pidas seda õppimist häirivaks teguriks. Püüab nüüd kuidagi märkamatult nihverdada, kuna tema puhul see aitab just keskendumisele kaasa.

#3786466:

Ei saa kahjuks kiidulauluga ühineda, Pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Kas see oli äkki “Suud puhtaks” saade, kus üks endine õpilane oma emaga kirjeldas seda turvamehe hirmuvalitsust. Ja päriselt ka nii on. Kui sa pole standardne (mida seal ju lapsed polegi) või ei käitu nii nagu “normaalne” inimene, siis tuleb nn turvamees, kes nalja ei mõista, diskussiooni ei pea, asjaolusid ei selgita, vaid väänab su maha või paremal juhul veab minema. See hirm on seal läbiv. Kool ise muidugi pisendab seda hirmu, ehk et selle üle pole mõtet kurta või kaevelda. Mind häirib seal kõige rohkem see, et kogu aeg räägitakse ja rõhutatakse personali head ettevalmistust erivajadustega laste jaoks, aga reaalses elus on suur osa neist läbi põlenud, kuid seda ei tunnista. Lapsed kannatavad. Töö ongi seal väga keeruline, sest kui ikka iga päev on oht mõne õpilase rünnaku alla sattuda ja õpetajad saavad tõesti reaalselt klobida, siis see on arusaadav, et nö inimlikkus ja tahe lapsi mõista ja aidata hakkab kiirelt kokku kuivama. Aga. Lapsed pole selles süüdi, eriti need, kellel agressiivust ei esine, aga kes ikkagi on kogu aeg vaimse terrori all. Meetodid on seal äratuntavalt nõukaaegsed – piltlikult – käitud hästi, saad präänikut, oled paha laps, lähed nurka. Samas on ju teada, et need lapsed ei suuda enda emotsioone jms reguleerida ja igasugune karistushirm ei aita, vastupidi. Sain sellest eriti selgelt aru, kui vaatasin ETV saadet “Selge pilt”, kus oli teemaks täiskasvanute ATH. Immaanuel Volkonski kirjeldas enda lapsepõlve tundeid nii hästi ja samas oli seda nii valus kuulata. Et ta võttis kõik enda jõu kokku ja pingutas niiiii väga, aga ikka ta ei suutnud olla see, mida temalt oodati. Sellises koolis ma eeldaks, et õpetajad mõistavad seda ja nt ei karista last selle eest, et ta ei suuda olla rohkemat, kui on. Karistuse all pean siis silmas ekskursioonist ilma jätmisest kuni eelpool mainitud turvamehe võteteni. See ongi keeruline keskkond, kuidagi peab seal asju ohjes hoidma, aga targad inimesed kindlasti leiaks lahenduse ka muul viisil. Kui nad suudaks mugavustsoonist väljuda.

Ja kahjuks pean alla kirjutama eelpool olnud kommentaarile, et laste jõuga normaalseks väänamine on seal paraku tavapärane praktika. Kuigi ise nad seda ei tunnista loomulikult. On ka erandeid, st võib õpetaja ja klassiga vedada. Nagu elus ikka, mõnel veab, mõnel mitte. Lihsalt sellises koolis ootaks pigem, et ei peaks lotoõnnele lootma, vaid et terve süsteem ongi selliste laste jaoks turvaline, toetav ja nö päästev.

Ilmselt on just vastupidi – see juhtum on erandlik ja ilmselt probleemklassist, kus on suurte käitumisraskustega lapsed kokku sattunud. Aga probleemklasse osatakse seal tegelikult hästi käsitleda ja ümber mängida. Suurema keerukusega lapsed on väikeklassis, iseseisvamad 7 lapsega klassides.

Ise oskan Pätsu kooli võrrelda nö eliitkooli väikeklassiga ja oma näite pealt saan seda kinnitada, et autistlikele lastele on sinna loodud suurepärane keskkond ja professionaalsem tugi, sobivam individuaalne lähenemine ja paremad arenguvõimalused. Arusaadav, et tõrvatilku satub sisse, sest ärritusse viidud autistlik inimene ei käitu kahtlemata tavapäraselt ja vanemates klassides võib jõulisem laps olla kaaslastele-õpetajatele ohtlik. Seetõttu ei ole mõtet hukka mõista valvurionu K vajadust.

#3786639:

Aga midagi su jutus ei klapi ikkagi. See on nii väike kool, et kui laps on seal 5a õppinud ja ei tea peamisi koolis liikuvad ja töötavaid inimesi, siis see ei tundu loogiline.

Peamisi? Kuidas on turvamees peamine inimene? Koerast on küll laps rääkinud, koer talle meeldib.
Loogiline ei tundu hoopis see, kui vähe sa autismispekri häirest tead. Ja see sinu “kõik versus üks” lahterdamine ning normintellekti lipukesega vehkimine on ühe autisti vanema poolt ja arusaamatult südametu käitumine. Väga osavalt vihjasid sa praegu sellele, et minu laps ei ole ka selle kooli kontekstis “normaalne”, kuna tema kogemusi on sinu lapse kogemusest erinev. Väga osavalt üritad sa viidata, et asi on intellektis. Hm.
Autiste on erinevaid. Väga erinevaid. Kui autisti ei huvita eriti teised inimesed, siis ei huvitagi. Autiste on väga erinevaid. Ju siis on küsimus ka sobivuses. Minu laps teab neid õpetajaid, kellega tal vahetult õppetöö käib ja psühholoogi, kellega ta malet mängib. Kõikide õpetajate nimesid ta ei tea. See kooli sotsiaalne elu ei huvita teda karvavõrdki ja minu meelest pole mitte kellelgi teisel tema klassist kah turvamehega kokkupuutumist olnud. Kui ikka turvamees oleks klassi tormanud, siis see oleks tõesti talle meelde jäänud, õhtul maininud, aga pole juttu olnud. Käib väikeklassis.

#3786298:

#3784791:

Kiidan! Tavakooli väikeklassis on sageli kontingent puuetelt kirjum, Pätsi koolis autistile vajalik tugipersonali toetus kohe kindlasti sobivam. Lisaks ka muud reh.teenused, huvitegevus ja oivalised uued ruumid. Sagimist vähem ja rutiini rohkem kui suures koolis, stiilne ja kaasaegne koolimaja asub ilusa looduse keskel, õppetempo aeglasem ja individuaalsem. Haakuvus ja mõistmine klassikaaslastega igati hea (nad ju oma erineval moel ikka veidi sarnased kõik). Tavakoolis autistlike teemadega tegeletakse kindlasti pealiskaudsemalt, kui üldse eraldi rõhku pannakse. Aga autist jääb autistiks ka paraku tavakoolis…

Selle kohta, et Pätsi koolis püütakse autistidest tavainimesi kasvatada, ma ütleksin pigem, et õppetöö on võimete piires maksimaalne, ollakse nõudlik ja ei suhtuta neisse kui puudega inimestesse. Püütakse ikka lastes laiema maailma vastu huvi äratada (ei ole nii, et ah te ju autistid ja tahate nagunii vaid tehnikat või ekraane – just ei, ägitatakse looduse vastu huvi tundma, kooliaias sonkima, suur rõhk on liikumise nautimisel, lugemise ja kultuuri väärtustamisel jmt). Intellekt ja loovus saab tegelikult väga professionaalse ja laia toe. Seal koolis on tunne nagu vahvas väikses maakoolis, palju hoolivust ja ühistegevusi.

Ise olen oma autistliku poisiga selle vea teinud, et kuna ta nulukas oli, panin ta algul ikkagi tavakooli väikeklassi (täpse diagnoosi sai alles 2. klassi lõpus) ja peae kolmandat klassi kolisime üle, sest õppekoormus ja klassikaaslased paraku ei sobinud, koolistress, kodus pidime seetõttu palju koos õppima, sest keskendumine sai häiritud jmt. Meil olid ka lisaks logopeedilised hädad ja kohmakas motoorika, käitumisega polnud aga paljude teiste väikeklassi lastega võrreldes kunagi probleeme (pigem oligi tavakoolis kiusatav). Pätsi koolis on meie vähese sotsiaalsusega lapsel endaga sarnased sõbrad tekkinud, koolikiusu ning mõistmatute kaaslate ja ka õpetajatega pole probleemi olnud. Käib mitmes huviringis ja isegi trennis, on silmaringi jõuliselt arendanud. Ka näiteks maitsemeeli on seal osatud paremini arendada kui mina kodus. Lisaks on sealse kahe aasta jooksul poiss märksa avatumaks ja jutukamaks kaaslaseks muutunud. Varem näiteks ei tahtnud väga kodust lahkuda, nüüd ööbib vahel isegi sõprade juures. Üldse ei kahetse kooli vahetust, pigem seda, et polnud võimalust kohe alguses lapsele sobivasse kooli sattuda.

Kõlab nii hästi, et mul suisa kahju, et ma Tallinnas ei ela. Mul ka autist ja ilmselt ATH kaasuvalt juures kasvab kodus.

Tegu on tõesti Eesti ilmselt parima arengukeskkonnaga autistlikule lapsele. Nii füüsilises kui vaimses mõttes. Õnneks kaugema kandi inimeste jaoks on sestap olemas ka internaat, et vahemaa poleks probleemiks.

Tasub kindlasti kooli personaliga rääkida, nad on väga professionaalsed ja lapsekesksed. Oskavad üle keskmise hästi toetada ka ATH-d, kõnehädasid, motoorikat jm autismiga sageli kaasnevaid häireid.
Ehk leiate lahenduse ka sinu lapse jaoks, uuri kindlasti, et hiljem ei kahetseks!

#3786821:

#3786633:

#3786581:

Nt minu laps naksutas sõrmi, mis võis ühe klassikaaslase täiesti pöördesse ajada, siis sai ta stressipalli pigistamise peale ümber harjutatud

Minu lapsel keelati nt just ära selliste asjade kasutamine tunnis, kuna õpetaja pidas seda õppimist häirivaks teguriks. Püüab nüüd kuidagi märkamatult nihverdada, kuna tema puhul see aitab just keskendumisele kaasa.

Jah, aga selles koolis ei keelata tegevusi ära ainult seepärast, et need klassijuhatajat segavad. Kui segavad klassikaaslasi, siis püütakse leida alternatiiv. Stressipall ei tee häirivat häält ja ei trigerda teist autisti, järelikult on lubatud.

Mu lapsel oli terapeudi antud häält mitte tegev pallikujuline muljutav ese. Ei tohiks kedagi häirida, aga õpetajat häiris. Mu laps pole just ta lemmik ka, eks siis ongi rohkem põhjust norimiseks.

Kas pidasite silmas seda kogemuslugu ( alates 26.min)?
https://etv.err.ee/1133265/maailma-koige-targem-rahvas

#3787171:

Kas pidasite silmas seda kogemuslugu ( alates 26.min)?

https://etv.err.ee/1133265/maailma-koige-targem-rahvas

Aitäh selle lingi eest. Vaatasin seda lõiku ja nutsin, samad asjad läbi tehtud ja tulid üles. Õnneks küll minu lapsega pole nii keeruline, aga kooli jäikuse jutt oli nii tuttav…. Ja eriti emotsionaalseks tegi see koht, kus see laps lõpuks leidis inimesed, kes temasse uskusid, teda aktsepteerisisd ja rohkem ei olegi vaja, et ime sünniks. Sõnum, et kui õpetaja suudab last armastada või vähemalt temast väga hoolida, see on peamine ja see tekitabki koostöö, see sõnum on nii oluline. Aga kust neid õpetajaid võtta nii paju, et kõigile jaguks. Lihtsalt jube on mõelda, mis saab sellistest lastest, kellel ei ole kodu taga, kes võitleks, otsiks lahendusi ja sõidaks kasvõi teise maailma otsa, et laps saaks abi. Pätsu koolis on palju lapsi, kellel pole vanemlikku hoolt ja kes ongi siis nö süsteemi hallata. Kuulen iga päev neid lugusid koolist, kuidas mõnda poissi jälle karistatakse ja mõtlen valuga südames, et vaene laps, tal pole ema ka, kes tema eest seisaks ja teda armastusega nö toidaks. Kuidas temast saab üldse kasvada terve inimene… Need lapsed ei ole teadlikult ja vabal valikul sellised, nad ei käitu halvasti sellepärast, et nad tahavad nii käituda, vaid sellepärast, et muudmoodi nad ei saa. Ja keskkonnast, suhtumisest  ja inimestest nende ümber saab määratud nende saatus.

Seal koolis on hea õppida lastel, kes on nö tagasihoidlikud, püüdlikud ja sõnakuulelikud, aga siiski oma erivajadustega. Kõik toimib ja kindlasti on sellisel lapsel seal parem, kui kuskil suures koolis, kus keskkond juba ise hakkab teda lõhkuma. Aga sellist tüüpi lapsed nagu selles saatelõigus või üldse nö jõulisemad ja valjemad, oma arvamust esitavad, kergesti ärrituvad, vastu rääkivad jne…nende vanemad peaksid hoolega kaaluma, kas on ehk ka kolmas variant olemas.

#3787313:

/- – -/

Seal koolis on hea õppida lastel, kes on nö tagasihoidlikud, püüdlikud ja sõnakuulelikud, aga siiski oma erivajadustega. Kõik toimib ja kindlasti on sellisel lapsel seal parem, kui kuskil suures koolis, kus keskkond juba ise hakkab teda lõhkuma. Aga sellist tüüpi lapsed nagu selles saatelõigus või üldse nö jõulisemad ja valjemad, oma arvamust esitavad, kergesti ärrituvad, vastu rääkivad jne…nende vanemad peaksid hoolega kaaluma, kas on ehk ka kolmas variant olemas.

Klassid komplekteeritakse seal tegeikult kuuldavasti laste sobivuse järgi. Kui kollektiivis on sobimatu käitumisega õpilane, kes kaaslastesse hästi ei suhtu, siis püütakse sellele kindlasti leida lahendus. Kuna Pätsi kool on eesrindlik igaühega arvestamises ja seda õpilastesse väga sisendatakse, siis kohe probleemset last ei eraldata. Tõhustatakse teraapiad, soovitakse ravikuur üle vaadata jmt. Kui asjad ei parane, viiakse laps ikkagi teise õppevormi või leitakse muu lahendus.

Normintellekt paraku käitumisse, sotsiaalsetesse olukordadesse ei puutu. Aspergeritel, autistidel sageli on IQ norm, aga EQ seda ju pole. Tähtis on aga see, et võimalus sobiva õppevormi jaoks leitakse seal kõigile – nii rahulikule flegmaatilisele autistile kui keevalisele natuurile. See teebki sellest koolist erialaselt tugeva kooli, kuna nad tunnevad erineval tasemel pervasiivseid häireid väga hästi.

Loodan, et teemaalgataja sai siit uusi mõtteid ja saab võimaluse selle tubli kooliga lähemaks tutvumiseks. Need hädad, mis teil tavakoolis peavalu valmistavad, seal saavad kohe kindlasti spetsimalt ja lapsele sobilikult tegeletud.

https://etv.err.ee/1133265/maailma-koige-targem-rahvas

Kahjuks on siit videoloost hästi näha, kuidas lapsevanem enda lapse eripära ja vajadusi ei mõistnud. Ilmselt märkab iga spetsialist juba siit lühikesest lõigust, et selle lapse diagnoos on ilmselt midagi muud kui ATH. Ja ATH ravimid mitte ju ei ole rahustid, vaid hoopis ergutid. Nii et kui anda ergutit sellisele lapsele, siis ilmselgelt saab olema tegemist pöörase lapsega.

Ilmselt jäeti siin videolõigus ka see mainimata, et see laps õpib kas üks-ühele või on üldse koduõppel. Ja lisaks ka see maal elamine. Mitte kõik erivajadusega lapsed ei olegi võimelised toime tulema linnamelus. Kui lapse igapäevane elu on üks suur stressiallikas, siis kool mingeid imesid teha ei saagi. Ja pidada ebanormaalseks paanikanupu olemasolu- kas tõesti keegi soovib, et tema laps saaks koolis peksa, sest õpetaja ei suuda üksi vägivallatsejat ohjata. Kõik, kes on käinud koolitustel, teavad et vägivaldse õpilase ohjamiseks on vaja kolme inimest, kui ei ole tegemist just väga väikse lapsega.

Ja nagu ikka saab kõik alguse lapsevanemast, kas ta suudab ja tahab oma lapse erivajadusega arvestada. See algab juba diagnoosimisest, keeldutakse osadest uuringutest ja saadaksegi ebatäpne diagnoos. Siis topitakse laps suurte mammut kooli. Siis erikoolis sõditakse kõigele vastu jne. Kokkuvõttes kannatab eelkõige laps ja tema psühhika. Väiksed maakoolid sobivad paljudele sellistele õpilastele, sest seal on ka suhtumine, et lasta siis lihtsalt käib ja on siin. Suurtes koolides on rohkem ikkagi õppekava järgmist.

Küll sa eeldad ja kahtlustad palju.  Lapsel valediagnoos, tegelt hoopis koduõppel, maakoolid ei järgi õppekava…

ATH ravimeid ju antaksegi hüperaktiivsetele rahututele lastele. Need ravimid parandavad enesekontrolli ja keskendumist. Aga ravimid igaühele ei sobi kõrvaltoimed ja muu.  Usutavasti oli ema lapsega ikkagi uuringutel käinud milleks eeldada väikse saatelõigu põhjal, et perekooli kägu paremini diagnoosib kui spetsialistid. Minule küll tundus ülitubli ema, kes võttis ise vastutuse,  ise leidis oma  lapsele parima lahenduse. Maakool väga vastutulelik. Kõige tähtsam rahutule psüühikahäirega lapsele ikka rahulik toetav keskkond, hea  suhtumine, uskumine lapsesse. See ju rahustab ja motiveerib. Kui seda ei ole, mis see täpne diagnoos siis aitab.

Mis siin enam rusikatega vehkida, lahendus ju leiti. Minu mulje on saate põhjal, ise pole nende koolidega kokku puutunud.